Uurimistöö Eesti hobuste kohta. Omadused Eesti hobused paistavad silma suhteliselt suure veojõu ja kiiruse poolest. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist. Puudusena esineb vahel jalgade ebakorrapärast seisu ja hobuste nõgusat selga. Kehaehitus Eesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge
kaardunud, kõht mahukas. Jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva värviga. Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmisja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata ega vaja lumest lumeni õieti talligi. Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod
aastal. Tõug on kõige arvukam Eestis läbi aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine vähendas nende osatähtsust. Tõugu on parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest.Eesti suurt valget tõugu sead on tugeva kehaehitusega ja varavalmivad, heade liha-omadustega. Sead on peekonitüüpi, proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis-pidamistingimustega. Temperamendilt on sead rahulikud ja emised hoiavad hästi põrsaid. Värvus on valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. Silmade vahe on lai, vaade elav. Kael on lihaseline ja liitub kerega sujuvalt. Turi on sirge, selg ja lanne pikad, sirged. Rümbad on pikad, singid on hästi arenenud. Jalad on tugeva luustikuga, korrapärase asetusega. Udar ja nisad on hästi arenenud
aastal. Tõug on kõige arvukam Eestis läbi aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine vähendas nende osatähtsust. Tõugu on parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest.Eesti suurt valget tõugu sead on tugeva kehaehitusega ja varavalmivad, heade liha-omadustega. Sead on peekonitüüpi, proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis- pidamistingimustega. Temperamendilt on sead rahulikud ja emised hoiavad hästi põrsaid. Värvus on valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. Silmade vahe on lai, vaade elav. Kael on lihaseline ja liitub kerega sujuvalt. Turi on sirge, selg ja lanne pikad, sirged. Rümbad on pikad, singid on hästi arenenud. Jalad on tugeva luustikuga, korrapärase asetusega. Udar ja nisad on hästi arenenud
päeva. Isaslinnud haudumisest ega poegade kasvatamisest osa ei võta. Taimetoidulised. Farmivutid raskemad, suuretoodangulised. Haudeinstinkt kadunud . Aastane munatoodang võib ületada 300 muna. Vutimuna keskmine mass on 12...14 g. Hautamiskestus on 17 päeva. Vutitibud on väga kiire kasvuga. Isasvutid on kergemad. Pardid Partide põlvnemine ja bioloogilised iseärasused Kodupardid põlvnevad sinikaelpardist (Anas platyrhynchos L.). Pardid on vähenõudlikud ja kohanevad kergesti erinevate pidamistingimustega. Kiirekasvulised tapaküpsus saabub 45...55 päevaselt. Lihatõugu emaspardilt saab munemisperioodil (6...7 kuud) 145...150, munatõugu partidelt 200...260 muna. Ühe emaspardi kohta aastas 200 parditibu ning 400...500 kg pardiliha. Pardid hakkavad munema 4,5...5,5 kuu vanuselt. Munevad kella 2...3-st öösel 10-ni hommikul. Kergesti erutuvad. Partidel on suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42 ºC). Kiire ainevahetuse tõttu vajavad pardid rohkesti hapnikku (4 parti = 60 kg lammas)
jõudmist, leidsid, kodustasid ning tõid kaasa. Eesti hobune on üks väga vana hobuse tõug. Eesti hobune on üks väheseid tõugusid, mis on säilitanud aborigeensele hobusele iseloomulikud tunnused ega ei ole muutund teiste tõugudega ristumisel. Eesti hobune on küllalt püsiva eksterjööriga tõug. Ta on sajandite kestel siin elanud ja olnud. Täielikult kohanenud siinse kliima, maastikuga, ilmastikuga ja siinsete taimetiku iseärasustega. Samuti on ka kohanenud siinsete pidamistingimustega ja sellega, mida neilt nõutakse. Elades küllaltki kitsastes oludes jäid püsima kõige tugevamad ja vastupidavamad. Arvestades kõiki eelnevalt nimetatud tingimusi ja kohastumusi, arenes välja see tragi ja alati edasi pürgiv, eesti hobuse tõug. Eesti hobuse tõu üheks omaduseks ja iseloomujooneks on tema väikesevõitu kasv. Ta on praegugi selline nagu ta oli 1000 aastat tagasi. Toimunud on ainult väike kasvamine, seoses teiste tõugudega ristamisega.
..10 g, kahe kuuga suureneb see 15...20 korda (120...200 g). Täiskasvanud vuttide kehamass: munavutid: 160200 g lihavutid: 330400 g Isasvutid on kergemad. Pardid Partide põlvnemine ja bioloogilised iseärasused Kodupardid põlvnevad sinikaelpardist (Anas platyrhynchos L.). Asustavad Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid kodustati 3...4 tuhat aastat e.m.a. Pardid on vähenõudlikud ja kohanevad kergesti erinevate pidamistingimustega. Kiirekasvulised tapaküpsus saabub 45...55 päevaselt. 6 Lihatõugu emaspardilt saab munemisperioodil (6...7 kuud) 145...150, munatõugu partidelt 200...260 muna. Ühe emaspardi kohta aastas 200 parditibu ning 400...500 kg pardiliha. Pardid hakkavad munema 4,5...5,5 kuu vanuselt. Munevad kella 2...3-st öösel 10-ni hommikul. Kergesti erutuvad. Partidel on suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42 ºC).
Vastkoorunud tibude kehamass on vaid 8...10 g, kahe kuuga suureneb see 15...20 korda (120…200 g). Täiskasvanud vuttide kehamass: munavutid: 160–200 g lihavutid: 330–400 g Isasvutid on kergemad. Pardid Partide põlvnemine ja bioloogilised iseärasused Kodupardid põlvnevad sinikaelpardist. Asustavad Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid kodustati 3…4 tuhat aastat e.m.a. Pardid on vähenõudlikud ja kohanevad kergesti erinevate pidamistingimustega. Kiirekasvulised – tapaküpsus saabub 45…55 päevaselt. Lihatõugu emaspardilt saab munemisperioodil (6…7 kuud) 145…150, munatõugu partidelt 200…260 muna. Ühe emaspardi kohta aastas 200 parditibu ning 400…500 kg pardiliha. Pardid hakkavad munema 4,5…5,5 kuu vanuselt. 9 Munevad kella 2…3-st öösel 10-ni hommikul. Kergesti erutuvad. Partidel on suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42 ºC).
Tootmisomahinda kujundavad: töötasu, sööda hind, töövahendite amortisatsioon, remont ja muud põhi ja üldkulud. Töötasu kujundavad palgatase ja töömahukus. Sööda maksumusele avaldab mõju sööda erikulu, söötühiku keskmine omahind, ratsiooni struktuur, söödaliigi omahind. Sööda erikulu sõltub karja produktiivsusest. Mida kõrgem on produktiivsus, seda vähem kulub sööta toodanguühiku kohta. Töömahukus on seotud pidamistingimustega ja mehhaniseerimistasemega, kui ka karja produktiivsustasemega. Omahinda kujundavad enamasti töötasu ja sööda maksumus. Nt seakasvatuses ligi 70 % kõigist kulutustest on söödakulud. 45. Omahinda mõjutavad tegurid loomakasvatuses Omahinda kujundavateks teguriteks on suurema osatähtsusega töötasu ja sööda maksumus. Nt seakasvatuses ligi 70 % kõigist kulutustest on söödakulud. (Tootmisomahinda kujundavad: töötasu, sööda hind, töövahendite amortisatsioon, remont ja
..10 g, kahe kuuga suureneb see 15...20 korda (120… 200 g). Täiskasvanud vuttide kehamass: munavutid: 160–200 g lihavutid: 330–400 g Isasvutid on kergemad. Pardid Partide põlvnemine ja bioloogilised iseärasused Kodupardid põlvnevad sinikaelpardist (Anas platyrhynchos L.). Asustavad Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid kodustati 3…4 tuhat aastat e.m.a. Pardid on vähenõudlikud ja kohanevad kergesti erinevate pidamistingimustega. Kiirekasvulised – tapaküpsus saabub 45…55 päevaselt. Lihatõugu emaspardilt saab munemisperioodil (6…7 kuud) 145…150, munatõugu partidelt 200… 260 muna. Ühe emaspardi kohta aastas 200 parditibu ning 400…500 kg pardiliha. Pardid hakkavad munema 4,5…5,5 kuu vanuselt. Munevad kella 2…3-st öösel 10-ni hommikul. Kergesti erutuvad. Partidel on suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42 ºC). Kiire ainevahetuse tõttu vajavad pardid rohkesti hapnikku (4 parti = 60 kg lammas).
vanuselt, et nende esmaspoegimisiga (EPI) oleks 24-26 kuud (15...18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks. Eestis on lehmade kesk. esmaspoegimisiga keskmiselt 28,5 kuud. Lehmad loet. ahtraks, kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale pg. tiinestunud. Optimaalseks loetakse kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtruse vältimiseks tuleb: suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis-pidamistingimustega, avastada loomade ind õigeaegselt , õigeaegselt looma seemendada, korralik veterinaarne kontroll, kasut. seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat. 19. Majanduslik kasutusiga ja eluiga - Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni. Majandus. on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Kasulik oleks, et lehmalt saaks võimalikult palju järglasi ja piima
Türgis peetakse lambaid paljudes, väikestes kodumajapidamistes koos kitsedega, kus uttede piimakus ei ole kõrge. Sealjuures aitavad piimalambad kindlustada nende maaperede toidulauda piimasaadustega. Kesk-idas, Põhja-Aafrikas, näiteks Marokos peetakse piimalammaste ja kitsede ühiskarjasid tagasihoidliku saagikusega looduslikel rohumaadel. Palju peetakse piimalambaid Iisraelis (avassi piimalammas), kes on hästi kohanenud tagasihoidlike söötmis- ja pidamistingimustega andes piima sellistes tingimustes, kus ei ole võimeline elama ükski piimalehm. Piimalambakasvatus on oluline Rumeenias, Bulgaarias, Jugoslaavias, Iraanis ja Iraagis Eestis on lambaid kasvatatud ikka liha-, villa- ja nahkade pärast. Viimastel aastakümnetel on kõige olulisem olnud lammaste lihajõudlus, sest liha realiseerimisest saadakse olulisem osa lambafarmi sissetulekutest. Samas leiab maailmas järjest rohkem tähelepanu piimalambakasvatus, mis on eestlasele
aastal boniteerima ja uuesti välja andma suurt valget tõugu sigade tõuraamatut. Sugusigade nuuma-ja lihajõudluse hindamiseks alustas Kehtnas 1957. aastal tööd sigade kontrollkatsejaam. Pika ja sihikindla aretustöö tulemusena muutusid meie kohalikud sead põhjalikult. Eesti suur valge siga on tugeva konstitut-siooniga ja varavalmiv. Sead on proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis-pidamistingimustega. Temperamendilt on nad rahulikud ja emised hoiavad hästi oma põrsaid. Suure valge sea pea on kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised, elastsed, liikuvad ja harjastega ääristatud. Silmade vahe on lai, vaade elav. Käel on lihaseline ja liitub kerega sujuvalt. Õlgmik on lihaseline ja nöörituseta. Turi on sirge, selg ja lanne pikad, sirged või pisut kumerad, keskmise laiusega
kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. (Lisa 2) Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. (Lisa 3) [4] 1.3. Eesti hobune kui pool-loodusliku koosluse säilitaja
Nuumatulemusi mõjutab lamamisala temperatuur külmal põrandal massi-iibed vähenevad. Õigete tingimuste korral on võimalik saavutada 100 kg kehamass 170-180 päevaga (700-800grammised ööpäevased massiiibed). 14.Seatõud Eestis. Eesti suur valge siga kohaliku maasea ja valge inglise sea ristand. Eesti suur valge siga on tugeva konstitutsiooniga ja varavalmiv. Sead on proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis-pidamistingimustega. Temperamendilt on nad rahulikud ja emised hoiavad hästi oma põrsaid. Eesti suure valge sea koon on pisut nõgus, kõrvad lühikesed ja ettepoole kikkis. Kõht on mitterippuv, singid hästi arenenud. Nisasid on emisel 12-16. Nahk on roosakas, harjastik on peen ja valge. Eesti suurt valget tõugu sead on kiirekasvulised, täiskasvanud kult kaalub 300 kg, emis 200-250 kg.
(EPI) oleks 24-26 kuud (15...18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks. Eestis on lehmade kesk. esmaspoegimisiga keskmiselt 28,5 kuud. Lehmad loet. ahtraks, kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale pg. tiinestunud. optimaalseks loetakse kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtruse vältimiseks tuleb: suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis- pidamistingimustega, avastada loomade ind õigeaegselt , õigeaegselt looma seem., korralik veterinaarne kontroll, kasut. seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat. 13. MAJANDUSLIK KASUTUSIGA JA ELUIGA Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni. Majandus. on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Üleskasvatamise kulud tuleb katta piima
haiglavoodis, kui jõud kadumas. Seal polnud midagi võita. Lõpuks ei jõudnud ta enam oiatagi. Surmapõhjus: loomulik surm 4.125. Manivald Sell Sünnikoht: Harala Amet: loomaarst Olemus: kariloomade kaitsja; tegija: paljas hammastekrigistamine ei vii kuhugi; 44 Lugu: Manivald püüdis sinnapoole, et kariloomade eest hoolitsetaks sama palju kui inimeste eest. Ta tahtis, et kariloom saaks tervislikku sööta, puhast vett, et õigete pidamistingimustega ennetataks haigusi, mida on väga raske või võimatugi ravida. Riknenud silo rikkus loomade maksad. Kaks korda kolmekümne aasta jooksul vahetati sovhoosis välja kogu kari. Kodus tekkisid Manivaldi seisukoha tõttu tülid. Poeg süüdistas teda vene okupantide käsilaseks olemises. Minia pidas Manivaldi punaste parunite tallalakkujaks. Manivald pani talle diagnoosi: pole hullemat, kui hüsteeriline lasteta naine kukub tegema poliitikat. Minia ässitas poja isa vastu üles
lammastena (British Milk Sheep). Enamike maade praktika on näidanud, et Ida-friisi lammaste kasutamine kohalike tõugude parandamisel on tõstnud viimaste piimajõudlust. Oluline piimalambatõug paljudes Aasia riikides ja mujal on jämeda villaga avassi lammas (Awassi), kes on hästi kohanenud tagasihoidlike, kuivade tingimustega. Palju peetakse avassi piimalambaid (Awassi)Iisraelis, kus on hästi kohanenud tagasihoidlike söötmis- ja pidamistingimustega andes piima sellistes tingimustes, kus ei ole võimeline elama ükski piimalehm. Türgis peetakse piimalambaid paljudes, väikestes kodumajapidamistes koos kitsedega. Sealjuures aitavad piimalambad kindlustada nende maaperede toidulauda piimasaadustega, kus saagikus looduslikel rohumaadel on väga väike. Hollandis on lisaks ida-friisi piimalammastele lüpstud ka tekseli lihalambaid kui lambaliha (talleliha) hind madal. Piimalambafarmis on oluline lüpsmise mehhaniseerimine
üleskasvatamisperioodil. Lehmad loetakse ahtraks, kui nad ei ole kolme kuu möödudes peale poegimist tiinestunud. Majanduslikult optimaalseks loetakse seda, kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtrus on majanduslikult kahjulik, sest saamata jääb piimatoodang ja kasum lehma kohta tervikuna. Ahtruse vältimiseks tuleb: a) suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis-pidamistingimustega b) avastada loomade ind õigeaegselt c) õigeaegselt looma seemendada d) korralik veterinaarne kontroll e) kasutada seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat. 3.6.6. MAJANDUSLIK KASUTUSIGA JA ELUIGA Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni. Majanduslikult on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi
annaabi.ee 
