Perevägivald - lühireferaat (0)

Sisukord

• Lähisuhtevägivald
  
• Mida saab teha lähisuhtevägivalla ohver?
  

• Lähenemiskeeld
  
• Lapsed lähisuhtevägivallas
  

• Kuidas aidata inimest, kes on lähisuhtevägivalla ohver?
  

• Kuidas olukorda muuta?
  

Lähisuhtevägivald
Lähisuhtevägivald (nimetatakse ka perevägivald) on igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on varem olnud üksteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses.
Vägivalla all võivad kannatada nii naised, mehed kui lapsed. Kõige sagedamini esineb lähisuhtevägivalla vorm, kus mees kasutab vägivalda naissoost pereliikme, eelkõige oma abikaasa või elukaaslase vastu. Statistiliselt on kodu naise jaoks kõige ebaturvalisem koht.
Laiemas tähenduses hõlmab lähisuhtevägivald lisaks ka lähisuhetes esinevat laste-, vanurite- või puuetega inimeste vastast või vahelist vägivalda.
Rünnakut kodus või väljaspool seda käsitatakse kriminaalkuriteona. Sageli tunneb ohver end rünnakus süüdi olevat ja seetõttu on tal raske sellest rääkida. Kuid tuleb meeles pidada, et leplik kannatamine ei ole lahendus.
Lähisuhtevägivald on igasugune lähisuhetes esinev väärkohtlemine ja vägivald, kus kasutatakse võimu ja kontrolli teise isiku või isikute üle, tekitades neile füüsilist ja/või emotsionaalset kahju. Termin on piisavalt lai, hõlmates nii peres kui ka üldisemalt lähisuhetes (nt paarisuhe nii abielus kui ka lihtsalt kooselus,  endiste elukaaslaste suhted, laste ja vanemate suhted, mitte koos elavate partnerite suhted jne) toimuva vägivalla.  Lisaks hõlmab lähisuhtevägivalla mõiste ka lapsi nii ohvrite kui ka pealtnägijatena. Samal ajal on lähisuhtevägivalla termin oluliselt kitsam naistevastase vägivalla terminist. Viimase alla kuuluvad muu hulgas prostitutsioon, naiste ümberlõikamised, sunnitud abielud jms vägivalla liigid.
Lähisuhtevägivald on ühiskonnas varjatud probleem, millest rääkimine oli Eestis alles hiljaaegu tabu. Veel paarkümmend aastat tagasi suhtuti sellesse kui peretülisse, millesse kõrvalseisjad ei peaks sekkuma. Viimastel aastatel on Lääne ühiskondade eeskujul hakatud ka Eestis käsitlema vägivalda kui soospetsiifilist sotsiaalset probleemi. Esiteks tähendab see, et teatud vägivallaliikide sooritajateks või ohvriteks on reeglina kindla soo esindajad. Teiseks on hakatud tunnistama, et tegu on ühiskonda kui tervikut iseloomustava nähtusega, mida ei tohi taandada üksikute meeste ja naiste käitumisprobleemiks.
Lähisuhtevägivalla all võivad kannatada kõik: tüdrukud, poisid, naised ja mehed. Üheksal juhul kümnest on vägivallatsejaks mees ja ohvriks naine. Kui mehed kogevad vägivalda peamiselt avalikes kohtades ja kurjategijaks on valdavalt võõras inimene, siis naisi väärkoheldakse peamiselt pereringis ja vägivallatsejaks on naise elukaaslane . Statistiliselt on kodu naise jaoks kõige ebaturvalisem koht.
Vägivalla ulatust aitab hinnata 2001. aastal läbi viidud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi elanikkonna uuring. Selle andmetel kannatas Eestis aasta jooksul füüsilise ja seksuaalse vägivalla all 16% 15-74 aastastest naistest. 21% vägivalla all kannatanud naistest koges nii psühholoogilist, füüsilist kui seksuaalset vägivalda.
Vägivalla ohvriks olemisega  kaasnev füüsiline või vaimne kahjustus ja emotsionaalne kannatus viib inimese toimetuleku halvenemiseni ja seetõttu  vajab ohver nii emotsionaalset tuge kui konkreetseid nõuandeid. Vägivallaprobleemiga tegelemisel on eeskätt oluline selle avalikustamine.
Vägivalla all mõistetakse sageli ainult füüsilist vägivalda, kuid vähemalt lähisuhtevägivalla puhul on mõttekam käsitleda ühtlasi ka psüühilise vägivalla vorme, kuna üleminek ühest teiseks on sageli sujuv. Vägivallatsejad kasutavad väga erinevaid tehnikaid (nt emotsionaalne, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, majanduslike piirangute seadmine ).
Nt kuulub psüühilise vägivalla alla füüsilise vägivallaga või enesetapuga  ähvardamine, ähvardus lapsed ära võtta või nendega "midagi hirmsat ette võtta", sihilik valestimõistmine jms. Üheks psüühilise vägivalla vormiks on nt sihilik hirmutamine mingi tegevusega, nt pöörase kiirusega autot juhtides, relvadega mängides jne. Kui naine räägib kellelegi kõrvalseisjale mingist eelpool nimetatud tegevusest, võib esmapilgul jääda arusaamatuks, miks naine nt väikesest kiiruseületamisest endast välja läheb. Lähemalt uurides võib selle tagant välja kooruda pikaajaline vägivaldne suhe. Naine on hakanud kartma ka asju, mida ta inimese juures, kellega tal on neutraalne suhe, tajuks täiesti ohutuna.
Löömisähvardus  ei avalda naisele mõju mitte ainult sellepärast, et ta on oma suhtes pidanud korduvalt kogema tegelikku sõnadelt tegudele üleminekut. Kui mehel on üldjuhul suurem füüsiline jõud ja juba kasvueas omandatud suurem kogemus komplitseeritud olukordade lahendamiseks vägivaldseid vahendeid kasutades (poisid ja noorukid kaklevad rohkem kui tüdrukud), siis naisel seda pole. Seega on mehel kui potentsiaalsel ründajal võrreldes naisega paratamatult eeliseid . Samuti on mõned meestepoolse vägivalla vormid - erinevalt naiste omast - ühiskonnas võrdlemisi aktsepteeritud, nt vägivalla kasutamine solvamise eest kättemaksmiseks, oma "au" taastamiseks, vägivald on justkui lubatud omakohtulikul kurjategija karistamisel, kes on sellise kohtlemise "ära teeninud ". Sageli arvab aga mees sama oma naise kohta.
Lähisuhtevägivalla all kannatavad naised vaikivad sageli oma probleemist, kuna nad ei saa kindlad olla, kelle poolele ühiskond asub. Tihti ei tunnistata koduvägivalda üldse võrreldavaks nt tänava-vägivallaga, mida sageli peetakse tõsisemaks ehk tõeliseks kuriteoks. Lähisuhtevägivalla probleemide puhul tuleb eelkõige lähtuda naise subjektiivsest läbielamisest, hirmust ja abitusest, mida ta oma konkreetse partnersuhte tõttu tunneb, mitte nn objektiivsetest näitajatest, kaalutlustest , kas mees üldse oma ähvardust tõsiselt mõtles, või kas need löögid ikka olid nii jubedad nagu naine kirjeldab. Mingi hirmutavana kogetud teo korduvus võib sugereerida surmahirmu ka ainult ähvardusena väljendatuna, millist just, seda teab ainult konkreetne ohver ise. Seega pole olemas objektiivset kriteeriumide kompleksi, mille järgi otsustada juhtumi raskusastme üle. Tihti piisab ainult ühest vägivallaaktist, et panna naist aastateks salahirmu tundma. Tulemus: naine ei julge enam väljendada oma tegelikke soove ja mees ei saa aru, mis naist vaevab. Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda: lisaks sellele, mida teie tajute vägivaldsena, tuleb vägivallana mõista kõike seda, mida ohver tunnetab vägivallana. Probleem, mis võib tunduda kõrvalseisjale tähtsusetu, võib olla selle kogejale ülimalt tõsine.
Mida saab teha lähisuhtevägivalla ohver?

• Kui oht on nö käegakatsutav, kutsu politsei. Tihti nõuab selline julge tegutsemine pealehakkamist ja otsustusvõimet, kuid sellega võid päästa nii iseenda kui oma lapsed perevägivalla kordumisest tulevikus.
  
• Kui sa oled langenud perevägivalla ohvriks, on sinu esmaseks mureks mõelda enda ja oma laste ohutusele. Mõtle läbi põgenemisplaan - kuhu minna ja kuidas.
  
• Usalda oma instinkte: kui sul on tunne, et sa oled ohus, siis on üsna tõenäoline, et sa seda tõesti oled. Püüa pääseda ohutusse kohta nii kiiresti kui võimalik. Otstarbekas oleks pakkida hädavajalikud asjad ja varuda piisavalt raha. Need asjad võiksid jätta sõbra juurde või oma töökohta.
  
• Kui sul on vigastusi, hoolitse selle eest, et saaksid esimesel võimalusel arstiabi. Vigastused võivad olla tõsisemad kui sulle esmapilgul tundub.
  
• Jälgi, et sinu vigastused dokumenteeritaks (nt traumapunktis, politseis), sest sellised dokumendid võivad olla oluliseks tõendusmaterjaliks hilisemal kohtuprotsessil. Kui sa ka leiad, et tõendeid pole vaja, sest sa ei taha algatada kohtuasja, võib sinu arvamus kunagi hiljem muutuda.
  
• Pea päevikut - märgi kuupäevaliselt üles sulle tehtud vägivallateod ja ähvardused.
  
• Säilita ja kogu tõendusmaterjali - hoia alles ähvarduskirjad, e-mailid, arstitõendid, SMS-id jms.
  

Lähenemiskeeld
Lähisuhtevägivalla all kannatanul on võimalik oma eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks kohaldada lähenemiskeeldu. Kaitset vajav isik võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist, eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.
Lapsed lähisuhtevägivallas
On suur tõenäosus, et vägivallatsejaga koos elavad lapsed näevad pealt vägivalda ja on toimuvast vägivallast rohkem teadlikud, kui nende vanemad arvata oskavad.
Lastele, kes on pealt näinud, kuidas üks vanematest lööb teist, on juhtunu tõsine hingeline trauma , olenemata sellest, kas füüsiline oht ähvardab ka neid endid , kas nad kuulevad toimuvat teisest ruumist või näevad löökide tagajärgi.
Lisaks vägivalla pealtnägemisega kaasneb lastel ka otsene oht langeda ise füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks.

Kuidas aidata inimest, kes on lähisuhtevägivalla ohver?
On üsna tõenäoline, et see inimene tunneb end üksildase ja hirmununa. Oluline on ära tunda märgid, mis viitavad vägivaldsele lähisuhtele ja olla toeks ning abiks.
Sageli on sellele inimesele suureks kergenduseks juba see, kui ta saab oma mure südamelt ära rääkida. Arvesta sellega, et sa võid olla esimene inimene, kellele ta üldse on julgenud oma probleemist rääkida.

• KUULA
  
• VÄLJENDA MURET
  
• TOETA
  
• JULGUSTA
  

Kuidas olukorda muuta?
Perevägivald on kuritegu , millega tegeleb politsei. Politseile tuleb teatada igast juhtumist. Kui avalikustad vägivallatseja teod, võib lahendiks olla kriminaalasja alustamine ja süüdlase karistamine ning olukorra lahenemine.