Perekriis (0)

TARTU ÜLIKOOL
Gaythel Kukk
PEREKRIIS
Referaat
Tartu 2016
SISUKORD
Sissejuhatus.................................................................................................................................3
1. Perekriis – mis see on?.......................................................................................................4
2. Perekriisi põhjused ............................................................................................................5
3. Laps perekriisi ajal............................................................................................................6
4. Kuidas kriisiga toime tulla?..............................................................................................7
Kasutatud kirjandus...................................................................................................................8
Sissejuhatus
Sõna „kriis” tuleb kreekakeelsest sõnast (krisis), mis tähendab ootamatut muutust, otsustavat pööret, saatuslikku kõikumist.
Stabiilse, turvalise esli võib ootamatult muuta lähedase inimese surm, teada saamine enda või lähedase raskest haigusest, rasked avariid, lahutus , ja plajud muud juhtumid. Rasked elumuutused võivad tabada kõiki: olenemata soost ja vanusest . Erinev on vaid see, et iga kriisi tähendus on iga konkreetse inimese jaoks erinev.
Kriis perekonnas – ükskõik, millisel kujul see siis ilmneb – on valu, hirmu ja ebakindluse aeg. See on aeg, mis kätkeb endas paratamatult kaotust ja muutust.
Erinevate inimeste toimetulek kriisiga on erinev. See sõltub varasemate kohustuste või muutustega toimetuleku kogemusest ja hetkeolukorrast. Mida rohkem pingid ja stressi on kriisi sattunud inimese elus juba eelnevalt, seda raskem on ootamatu muutusega toime tulla.
Psüühilises kriisis olev inimene, aga nõuab eelkõige ärakuulamist ja koolimist. Esmalt on oluline, et inimene saaks rääkida kaotusest või muutusest. Nõuandmine ja lohutamine siisn ei aita.
Meeleheites inimene vajab eelkõige sündmusest korduvalt rääkimist. See aitab inimesel leevendada hingelist raskust ja ta hakkab ka ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud.
Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuust umbes aastani. Sel ajal hakkab inimene toimunut omaks võtma ja sellega harjuma. Toimunut enam ei eitata, ega jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõustutakse oma kaotuse ja muutusega.
Perekriis – mis see on?
Kriisiaeg tekitab pereliikmetes segadust, ärritavust, palju küsimusi ja väsimusi. Sageli tüli ajal solvatakse üksteist ka otsitakse süüdlast või soovitakse, et asjad kulgeksid teistmoodi. See on raske aeg, mil pereliikmed võivad üksteisele teha plaju kahju oma öeldud või ütlemata sõnadega, tehtud või tegemata jäetud tegudega. On perekondi, kes on kogenud nii palju valu, et leppimiseks kulub aastaid.
Perestressi eristab selle liikmete individuaalseist pingeseisundeist kolm tunnust:
1. See haarab vähemalt kahe ühe pere liiget
2. Seda iseloomustavad konfliktsed ootused üksteise käitmuse suhtes
3. Puudub ühine optimistlik legend pere koostoimimisest ja elustiilist
Perestressi tekkes mängivad olulist osa partnerite lapsepõlvekodu mõjud, koolitus, kultuurikeskkond ja rahvuslikud eripäred, aga ka hetkeolukorrad – mingi ootamatu sündmus võib partnerid ühendada või eraldada.
Arvatakse, et mida paremini inimene kohaneb pereeluga, seda paremini tunneb ta end ka ühiskonnas kui tervikus. Ometi tänapäeval ebaõnnestuvas 2-3 perekonda neljast.
On peresid kus vanemad halvustavad teineteist laste armastuse saavutamiseks, mis on minu arvates täiesti lubamatu. On paare , kes vaikivad ja püüavad põgeneda probleemide eest teistesse seltskondadesse selle asemel, et probleem lahti seletada ja tülitseda ning leida lahendus. Samuti on peresid kus lahkhelid vanemate vahel tekkivad lapse tervisehäirete või kooliprobleemide tõttu.
Perekriisi põhjused.
1.Rahapuudus peres. Rahapuudus on üks sagedamaks perestressi põhjuseks kuna sellest tulenevad halvad elu- ja olmetingimused ning aineline kitsikus. Isegi kui väidetakse, et õnn pole ju rahas, püüdlevad plajud pered sellise elustandardi poole, mis vastaks vähemalt tutvusringkonna keskmisele. Majanduslikke raskusi võib parandada pereliikmete mõistev, leplik suhtumine olukorda ning positiivse programmi olemasolu selle kohta, kuidas ja millal olud paranevad.
Sama oluline on ka oskus luua ühine legend sellest, millised eesmärgid on pere praegusel etapil tähtsamad ning millised väärtused olulisemad.
2.Ebaühtlane töökoormus. Suhtesse tekivad pinged siis, kui üks tunneb, et ta ebaõiglaselt mitme eest tööd teeb või kui kodutööde koorem valdavalt vaid ühe õlule langeb. Näiteks lapse ilmumisel perre suureneb kohe isa materiaalse vastutuse koorem ning ta püüab teha rohkem tööd, et tema perel oleks olemas kõik mida and vajavad. Naine aga püüab võtta kõik kodutööd oma hoole alla. Kuid sageli siis, kui isa tuleb õhtul tööl soovib naine suhtlemist aga tihti peale pole mehel lihtsalt jõudu selle jaoks. Harjudes sellise päevagraafikuga võivad mees ja nanine hakkata võõrduma üksteise suhtes ning tekib perekriis.
3.Ootuste konflikt. Iga pereliikmel on teatud ootused selle kohta, kuidas teised käituma peaksid. Arusaamised sellest võtavad mess ja naine kaasa oma lapsepõlvekodust ning need võivad vahel üsna vastandlikeks otsustuda. See mis tundub ühele täiesti mõistetav ja arusaadav tundub teisele täiesti tüütu norimisena ja kiusamisena.
Vastandikuste ootuste tahtmatu või tahtlik eiramine võib aset leida ka isiksuslike erinevuste või lihtsalt erinevate vajduste pinnalekerkimise korral. Kui viimase juhul on konflikt päris lühiajaline ja lõppeb kompromissiga siis esimese puhul on lugu veidi keerulisem. Näiteks, tähelepanematus: mees ei märka, et naine on endale uue riietuse ostnud, ning unustab komplimendi tegemata.
4. Väärtuse kokkusobimatus. Huvide-arusaamade ja väärtuste sõbimatus lõhub pere ning võib pere ühtsust kahjustada suurte muutuste ja kriiside järel. Mõned katkestavad oma partneriga suhte, kui on olemas ka õnnelike paare, tormilist elu elavaid paare, keda tulised vaidlused lähendavad ja ühendavad.
5. Konfliktid. Tõsised kokkupõrked, millega kaasneb vastastikune süüdistamine, solvumine ja vimm, hajustavad tugevasti peresuhteid. Kuid samas on mõne pere jaoks see just kui puhastus nagu äiksetormi ajal ehk peale tüli on õhk palju puhtam ja selgem.
6. Truudusetus . Selle tekkele aitavad kaasa rahulolematus eluseltsilisega, seksuaalne rahuldamatus, hingeline üksindus ja muidugi vaba veetleva naise või huvitava mehe silmapiirile kerkimine. Truudust murda kalduvad rohkem need, kes ei näe oma partneris püsisuhte ega suuda võtta seda suhet täiskasvanu tasandil. Ka varajses lapsepõlves kogetud hülgamishirm suurendab truudusetust: tekkib emotsinaale püüd ‚ennetada’ partneri kõrvalehüpet iseenda omaga.
Selleks , et paarisuhe võiks elada ja areneda, vajame oma abikaasale lisaks ka teisi inimsuhteid ja sõprust vastassugupoolega. Abielus peaks kindlasti säilima ka teatud privaatsus : kirjad, päevikud, harrastused , sõbrad.
Laps perekriisi ajal.
Lapse ja nooruki elus on mitmesuguseid kriise, Kasvamine ja areng võib tekitada nn arengukriisi. Kui lapse areng kriitlistel arenguperioodidel ühel või teisel põhjusel pidurdub võib see põhjustada hilisemaid probleeme ja toimetulekut elus üldse.Lapse jaoks võib kriisi tekitada ka kõige lihtsamad asjasd nagu näiteks lasteaeda või kooli minek, nooruki jaoks aga võib üle jõu käia kooli lõpetamine, tööle minek või siis kodust lahkumine . Traumaatilised kriisid on ootamatud, erandlike ja soovimatute elusündmuste tõttu tekkinud situatsioonid, kus harjumuspäraselt edasi minna ei saa.
Kriisid erinevad ka raskusastme poolest. Väikesi igapäevavaseid kriise mahub iga lapse või nooruki elli, kuid vaid mõned satuvad lapse- või noorukieas raskesse kriisi.
Lapse- ja noorukiea kriisidel on omad erijooned. Mida noorem on lapse, seda raskem on tema hädasolekut märgata ja kriisi raskust hinnata.Laps jääb kriisis tavaliselt abist ja toetusest ilma.
Noor on peaaegu täielikult sõltuv ümbritsevatest täiskasvanutest. Kui täiskasvanu on ise kriisi põhjustaja ( peksmine , seksuaalne väärkohtlemine), on laps või nooruk oma mures väga kaitsetu ja abitu.
Üks traumaatilisemaid sündmusi elus on inimese surm. Nagu täiskasvanudki, tunnevad ka lapsed end suremisest ja surmast väga puudutatuna. Lein on lapsele sageli tunduvalt traumaatilisem kui täiskasvanule. Paljud lapsed ja noorukid muutuvad peale lähedase surma väga passiivseks, ei taha enam koolis käia, õppimisega võib tekkida raskusi, võib esineda enesessetõmbumisi, viha, depressioon , alaealiste kuritegevus, alkoholi vi uimastite kuritarvitamine. Süütunne ning agressiivsus .
Lein on protsess ja see vajab leinamist. Laps vajab täiskasvanute abi leinamisel, Vanemad on võimelised suhtuma laste olukorda realistlikult ainult siis, kui neil endil aidatakse surmaga setud konfliktseid tundeid valitseda . Perekondades kus kaotustest omavahel ei räägita, on risk laste käitumisprobllemide tekkeks tõenäolisem, kui neis peredes, kus surmajuhtumile järgnenud ajal julgustatakse lapsi lahkunud inimeset kõnelema.
Teine raskem traumaatiline sündmus lapse elus on vanemate lahutus. Selles olukorras vajavad lahku minevad vanemad eelkõige abi endale, et tulla toime lahutusega seotud psühhoemotsionaalsete muutustega endas. Laps aga vajab selget teadmist, kuidas peale lahkuminekut elu hakkab edasi minema: kus ta hakkab elama, kuidas on korraldatud kohtumised ühe või tise vanemaga , millal ja kus käiakse koos, kes viib lasteaeda, kooli jmt küsimused. Eelkõige vajavad lapsed turvalisust, mis lahutuseajal mitmetes ordades suureneb.
Mistahes muutuste järgnenud olukorras vaatavd lapsed täiskasvanute poole, kas nemad saavad hakkama, kas lapse jaoks tähtsad vajadused saavad rahuldatud. Vanemad peaksid olema siirad. Ei saa rasket olukorda eitada, saab aga anda kindluse lapse jaoks, et me muutunud olukorras saame hakkama. Oluline on mistahes kriisi perioodil jätkata igapäevaseid rutiinseid tegevusi.
Kuidas kriisiga toime tulla?
Erinevate inimeste toimetulek kriisiga on erinev. See sõltub varasemate kaotuste või muutustega, toimetuleku kogemustest ja hetkeolukorrast. Mida rohkem pingeid ja stressi on kriisi sattunud inimese elu juba eelnevalt, seda raskem on ootamatu muutusega toime tulla.
Mõned läbivad kriisi kui protsessi üksi või koos lähedaste abiga.Alati see aga ei õnnestu, siis on vaja professionaalset abi. Kui tasakaalu ei õnnest kiiresti taastada, kujuneb välja psüühiline kriis – inimene ei tule toime igapäevaste kohustustega, elutähtsad funktsioonid on häiritud, ta on nagu muust maailmas isoleerunud.
Psüühilises kriisis olev inimene vajab eelkõige ärakuulamist ja hoolimist, Esmalt on oluline, et inimene saaks rääkida kaotusest või muutusest. Nõuandmine ja lohutamine siin ei aita. Meeleheites inimene eelkõige südmusest korduvalt rääkimist, see aitab tal leevendada hingelist raskust ja ta hakkab ise mõistma, mis tegelikult on juhtunud.
Kriisi käsitlusperiood kestab mõnest kuus umbes aastani. Sel ajal hakab inimene toimunut omaks võtma. Toimunut enam ei eitata, ega tõrjuta tugevalt ja ei jäeta muul moel psüühilisest tegevusest kõrvale, vaid nõututakse oma kaotuse ja muutusega.
Inime,e kes on kriisiga kaasnevaid tugevaid emotsioone läbitöötanud, ei kaota iseennast ja suudab oma eluga edasi minna. Ta on oma elust uue pildi loonud ja ei tunne tulevikku ees enam hirmu.
Kui kriis jääb emotsionaalses tähenduses läbitöötamata, võivad vallanduda või halveneda väga erinevad vaimse tervise häired ja mõjutada kõikide vaimse tervise häirete kulgu . Hlaveneda võib üleüldiselt elukvaliteet .Kriisist tervena väla tulnud inimesel on kogemus toime tulla järgmiste elumuutustega ning tal on kaasas teadmine, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, ta saab hakkama.
Kasutatud kirjandus:
Elenurm, T., Kasmel, A., Kidron,A., Rüütel, E. Jt. 1997. Stressi teejuht:kuidas saada lahti liigsest pingest ? Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda
Ilumets, Maie. Kriis perekonnas
Raudla , Ene. Kuidas toetada last, kui pered on kriis?