Kriisisekkumine (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Kristi Erika Peets
KRIISISEKKUMINE
Portfoolio
Juhendajad: Reeli Sirotkina
Airi Mitendorf
Tallinn 2014
Sisukord

Sissejuhatus 3
Kriisisekkumise definitsioon 3
Kriisi olemus ja liigid 3
Kriisisekkumise eesmärgid 4
Kriisisekkumise ajaloost 4
Naomi golani kriisisekkumise teooria 4
Golani kriisisekkumise mudel 5
Teadusartiklid 6
Kriisisekkumine HIV positiivsetega 6
Kriisisekkumine koolis 7
Mõttekaart 8
Kirjandusallikate loetelu 9

Sissejuhatus

Sotsiaaltöö teoreetiliste mudelite hulgast valisin tutvustamiseks kriisisekkumise, kui ühe enda jaoks kõige lihtsamini mõistetava teoreetilise lähenemise. Kriisisekkumine kõlab tegelikult nagu praktiline kontseptsioon, aga sotsiaaltöös ongi teooria ja praktika omavahelistes suhetes mõningane pinge (Trevithik, 2005) ning kriisisekkumine on hea näide justnimelt teoreetilise mudeli vajalikkuse kohta praktiliseks tegutsemiseks.

Kriisisekkumise definitsioon

Kriisisekkumine tähendab klassikaliselt tegevusi kokkulepitud meetoditel , mis katkestavad inimese normaalset funktsioneerimist takistavate sündmuste ahela ning mille tulemuseks on inimese edasine toimetulek . (Payne, 1995)

Kriisi olemus ja liigid

Kriisisekkumise kui mudeli mõistmiseks on kõigepealt vaja mõista, mis on kriis.
Sõna „kriis“ tuleb kreeka keelest ja tähendab algusest eemaldumist, muutumist, ohtu.
Psüühilise kriisi toob esile väline sündmus, mis viib inimese olukorda, kus varasemad kogemused, toimetulekuviisid ja õpitud reaktsioonid ei aita inimesel enam olukorda psüühiliselt valitseda . (Orav) Kriisil on piiratud kestvus (6-8 nädalat).
Kriisid jagunevad arengukriisideks ja traumaatiliseks kriisideks.
Arengukriisid on normaalsed elukaare osad, perioodid inimese arengus, kus toimuvad mingid suuremad muutused, mis nõuavad inimeselt kohanemist. Niisugusteks perioodideks on näiteks kooliminek, murdeeiga, tööleminek, abiellumine, lapse sünd jne.
Traumaatilise kriisi kutsub esile ootamatu ning äkiline negatiivne elusündmus, mis põhjustab erakorralisi emotsioone ning kannatusi. Vastupidiselt arengukriisidega ei ole inimesel võimalik ennast traumaatiliseks kriisiks ette valmistada. Traumaatilise kriisi võivad esile kutsuda sündmused nagu lähedase inimese surm, töökaotus, lahutus , haigestumine, vägivalla kogemine jne.
Kuigi arengukriis on ette ennustatav periood inimese arengus, mil toimub mingi suurem
muutus, mis nõuab kohanemist ja ootamatuse faktor on vahene, siis sotsiaalse toe vajadus on
oluline iga kriisi korral. (Naarits & Meel, 2011)

Kriisisekkumise eesmärgid

Kriisisekkumise eesmärgiks on võimalikult varakult (vähemalt esimese 6 nädala jooksul) pakkuda kliendile emotsionaalset tuge, aidata negatiivset kogemust neutraliseerida ja varasemat emotsionaalset stabiilsust taastada. Samuti on oluline toetada inimest teadmistega traumaatilise kriisi olemuse ja sotsiaalse toe kohta, õpetada uusi toimetulekumehhanisme. (Naarits & Meel, 2011)

Kriisisekkumise ajaloost

Kriisisekkumise kui meetodi juurutajateks võib pidada USA psühholooge Erich Lindemanni ja Gerald Caplanit. ( Roberts , 2005) Lindemann ja tema kolleegid Massachusettsi haiglast olid esimesed, kes kasutasid süsteemset kriisisekkumist pärast 1943. aastal Coconut Grove ööklubis toimunud põlengut, kus hukkus 493 inimest. (Aguilera, 1998) Caplan arendas 1940 - 50ndatel aastatel Lindemanni tööd edasi, jaotades kriisireaktsiooni mõtteliselt neljaks osaks:

Esialgne pinge kasv vahetult pärast traumaatilist juhtumit.

Kasvav pinge hakkab igapäevast elurütmi takistama .

Kestev pinge hakkab põhjustama depressiooni.

Võimetus kriisi lahendada põhjustab tugeva psühholoogilise reaktsiooni, kus inimene ei ole enam võimeline funktsioneerima. (Dass-Brailsford, 2007)

Naomi golani kriisisekkumise teooria

Üks tuntumaid kriisisekkumise teooriaid põhineb Naomi Golanilt, kes lõi oma teooria arendades edasi Caplani, Lindemanni ning teiste eelkäijate teooriaid. Golani teooria põhiteesid:

• Iga inimese elus esineb kriise .
  
• Kriisi vallandavad ohtlikud sõndmused või raskused.
  
• Kriisid lahenduvad reeglina 6-8 nädalaga
  
• Kui ohtlikud sündmused põhjustavad inimesele kaotusi, kaob tal tasakaal.
  
• Tasakaal on inimeste võime tulla toime sellega, mis nendega juhtub. Kui see häirub, siis proovib inimene esmalt oma tavalisi toimetulekumudeleid. Kui need ei toimi, siis asutakse otsima uusi mudeleid .
  
• Iga ebaõnnestumisega kaasneb pinge ja stress .
  
• Lahendamatute probleemidega kaasnev vallandav faktor lisab pinget ja põhjustab akuutse kriisi, desorganiseeritud seisundi.
  
• Kliendi põhiprobleemina võib näida kriisi vallandanud üksikfaktor, kuid see ei ole kriisi ainus põhjus, vaid ainult üks sündmus paljudest.
  
• kriisi tunnuseks on sageli tugev tunne, mis on seotud näiliselt tähtsusetu sündmusega.
  
• Mida enam on minevikus olnud edukalt lahendatud probleeme, seda paremini oskab inimene kasutada probleemi lahendamise strateegiaid ja nii on oht uue akuutse kriisi tekkimiseks väiksem; ebaõnnestunud probleemilahendused minevikus põhjustavad uute kriiside sagedasema tekkimise ja teevad nendest ülesaamise raskemaks.
  
• Kriisis olevad inimesed on abile avatumad; sekkumine kriisiperioodil on tulemusrikkam kui muul ajal.
  
• Kriisijärgsel „reintegratsiooni“ perioodil võtavad inimesed omaks uued probleemi lahendamise oskused, seega uute probleemide lahendamise oskuste õppimine kriisi ajal parandab toimetuleku võimet tulevikus. (Payne, 1995)
  

Golani kriisisekkumise mudel

Kriisisekkumise tööks on välja arendatud erinevaid mudeleid, kuid üheks tuntumaks peetakse kindlasti Naomi Golani mudelit, mis jagab sekkumise tegevused kolmeks faasiks.

• Algusfaas – formuleerimine
  
  • tähelepanu kriisiseisundile
    
  • hindamine
    
  • leping (määratleb eesmärgid ja ülesanded kliendile ja töötajale)
    
• Keskfaas – täideviimine
  
  • andmete kogumine
    
  • käitumise muutus
    
• Lõppfaas - lõpetamine
  
  • lõpetamise otsus
    
  • edusammude ülevaade
    
  • planeeri tulevikku (Payne, 1995)
    

Teadusartiklid

Kriisisekkumine HIV positiivsetega

Cynthia Cannon Poindexter’i artikkel “In the Aftermath: Serial Crisis Intervention for People with HIV” käsitleb erinevaid kriisisekkumise tehnikaid aitamaks HIV positiivseid ning AIDS’i nakatunud inimesi.
Artiklis kirjeldab autor, kuidas uuringud ja vaatlused on näidanud kuidas inimesed reageerivad pärast HIV või AIDS’i diagnoosi saamist. Emotsionaalsete reaktsioonide alla kuuluvad hirm, paanika , kurbus, ängistus, depression, abitus, lein ja enesevihkamine. Patsient võib kogeda lootuse kaotamise tunnet ja enesetapumõtteid ning ta võib ennast isoleerida ümbritsevast maailmast.
Hoff (1989) uskus, et HIV positiivsed inimesed elavad tihti läbi kriisi kolm staadiumit:

• olukorraline (situational)
  
• arenguline ( developmental )
  
• sotsiaalne ( social )
  

Erikson (1982) uskus, et HIV või AIDS’iga diagnoositud inimesed jõuavad lõpuks neljanda staadiumini, kus erinevad kriisitüübid on kuhjunud ja kombineeritud (compound).
Kuna HIV või AIDS’i põdemine on kestev, pikaajaline protsess, tekitab see inimese elus kriise pidevalt. Kriisid võivad oma iseloomult olla erinevad - füüsilised, meditsiinilised , hingelised, psühholoogilised ning sotsiaalsed. Lisaks sellele peavad nad samaaegselt toime tulema ka ühiskonna hukkamõistuga.
Praktiliste soovitustena sotsiaaltöötajale toovad autorid välja järgmised nõuanded:

• Viia ennast kurssi haiguse kulgu ja ravi puudutava üldinfoga.
  
• Olla valmis sekkumisi intensiivistama ja vähendama vastavalt kriiside ägenemisele või leevendumisele.
  
• Töötada välja sekkumisplaan , kus tegevused on ajaliselt määratletud. See aitab kliendil mõista kriisisekkumise ajalist piiratust.
  
• Aidata inimesel mõista oma reaktsioone kriisi intensiivistumisel, et ta suudaks järgmisel kriisi ägenemisel neid ette näha, ära tunda ja ennetada.
  
• Varustada inimest infoga muude toetavate teenuste kohta nagu nõustamine, tugigrupid, juriidiline abi ja tervishoiuteenused.
  
• Teadvustada endale kogu protsessi kestel inimväärikuse, valikuvabaduse ja konfidentsiaalsuse teemasid andes kliendile kontrolli olukorra üle ning väärtustada ja austada teda kui inimest. (Poindexter, 1997)
  

Kriisisekkumine koolis

Karen S. Knox’i ja Albert R. Roberts’i artikkel „Crisis Intervention and Crisis Team Models in Schools“ annab ülevaate erialasest kirjandusest kriisi tüüpide ja kriisisekkumise mudelite kohta USA koolides .
Autorid annavad ülevaate erialasest kirjandusest – artiklitest käsiraamatuteni alates 1980-ndatest aastatest kuni artikli kirjutamiseni (2004). Juba 1991. aastal loodi USA-s esimene põhjalik koolikriiside ennetamise ja kriisisekkumiste-alane programm, mille eesmärgiks oli sekkumismudelite väljatöötamine ja kooli kriisimeeskondade ettevalmistamine.
Autorid analüüsivad artiklis erinevate autorite poolt välja pakutud mitmetasandilisi (koolisisese-, koolipiirkonna- ja kommuuni ) kriisisekkumise mudeleid, mille tundmine võimaldab kriisi puhul süsteemselt tegutseda. Põhiliste autoritena on nimetatud S. Poland (1994) ning S. Newgass ja D. Schonfeld (2000).
Artikkel kajastab ka kriisimeeskondade loomist koolides, selle liikmete rolle ja kohustusi. Kriisimeeskonda peaksid kuuluma kooli eri tasandide töötajad – juhtkonna, õpetajate ning tugispetsialistide esindajad. Rollidena nimetatakse meeskonna juhti ja tema abi, meediakoordinaatorit, masside suunajat ning kriisinõustajat. Kõigil kriisimeeskonna liikmetel on vaja põhjalikku ettevalmistust, koolides peaksid olema käsiraamatud ning peetama kriisiharjutusi. (Knox & Roberts, 2005)

Mõttekaart

(Roberts, 2005)

Kirjandusallikate loetelu

Aguilera, D. C. (1998). Crisis Intervention: Theory and Methodology.
Dass-Brailsford, P. (2007). A Practical Approach to Trauma.
Knox, K. S., & Roberts, A. R. (2005). Crisis Intervention and Crisis Team Models in Schools. Children and Schools, 93-100.
Naarits, T., & Meel, L. (2011). Kriisisekkumise olemus ja roll. Retrieved 2014, from Mahena: http://mahena.org/files/documents/Erialane%20kirjandus/Artikkel_Tutvustus_Kriisisekkumine_Naarits_Meel_2011.pdf
Orav, K. (n.d.). Stress. Retrieved 2014, from Tartu nõustamis- ja kriisiabi keskus: http://tnk.tartu.ee/0stress.html
Payne, M. (1995). Tänapäeva sotsiaaltöö teooria: kriitiline sissejuhatus.
Poindexter, C. C. (1997). In The Aftermath: Serial Crisis Intervention for People with HIV. Health Social Work, 125-132.
Roberts, A. R. (2005). Crisis Intervention Handbook: Assessment, Treatment and Research.
Trevithik, P. (2005). Social Work Skills : A Practice Handbook.