Pedofiilidele suunatud programmid (1)

Pedofiilia (kreeka keelest “pais” (“paieos”) – laps ja “phiilia” – kiindumus, sõprus, armastus) kui mõiste tähendab sugulist kiindumust lastesse – on üheks seksuaalsfääri haiguseks, mida võib kohata nii heteroseksuaalsete kui homoseksuaalsete meeste kui ka naiste seas. Väärastunud inimhinged saavad psühholoogide hinnangul rahuldust ainuüksi lapse palja ihu puudutamisest, rääkimata juba suguaktist. Pedofiilia on seksuaalsuunitluse häire, mis tähendab laste seksuaalset eelistamist, objektid on tavaliselt puberteedieelses või varases puberteedieas. Osa pedofiile on huvitatud ainult tüdrukutest, teised ainult poistest ja osa on huvitatud mõlema soo esindajatest. Pedofiilide hulka kuulub ka inimesi, kes eelistavad täiskasvanud seksuaalpartnereid, kuid kontaktide ebaõnnestumise tõttu pöörduvad harjumuspäraselt laste kui asendajate poole.
Läbi ajaloo on teada palju juhtumeid, kus täiskasvanud on võtnud omale seksuaalpartneriteks alaealisi. Vanimad, kuigi erinevate autorite poolt vaidlustatud juhtumid on pärit Piiblist. Vana Testament sisaldab küll rohkesti otseseid keelde abielu ja suguelu kohta, kuid mitte vanusepiirangut: Juuda ei lubanud oma minial Taamaril pärast tolle mehe surma abielluda oma noorima poja Seelaga, nagu leviraadi seadus ette näeb, põhjendusega, et Seela oli abiellumiseks liiga noor, kuid Piibel ütleb, et tegu oli ettekäändega ja Juuda toimis valesti. (1Ms 38)
On vaidlustamata, et näiteks Vanas-Kreekas oli kombeks õpetlastel meestel võtta omale partneriks noori poisse . Teada on, et noorimad sellised õpilased olid orienteeruvalt 5-aastased. Koraanis mainitakse, et prohvet Muḩammad võttis omale naiseks 6-aastase tüdruku nimega Aisha, olles ise juba küpses eas. Orjapidamise ajast on teada, et oli tavaline, kui osteti lapsi peremehele "tosina kaupa toateenijateks". Selline komme püsis Euroopalikus kultuuriruumis aadliperekondades kuni 1800. aastateni. Vaieldud on sellise kombe seksuaalse tagapõhja üle, kuid kaasaegsete kirjanike järgi oli selliste noorukite seksuaalne ärakasutamine suhteliselt tavaline. Aasia riikides on tänapäevani kombeks anda lapsi juba peale sündimist abikaasaks. Paljudel juhtudel on abikaasaks enamvähem samaealine laps ning põhjuseks on enamuses majanduslikud kaalutlused. Kuid on teada ja viimaste kümnendite jooksul ka kohtusse jõudnud juhtumeid, kus lapseealine sunnitakse abielluma endast palju vanema partneriga ja ta peab minema elama tema juurde.
Terminil “pedofiilia” on kaks eksitavat kõrvaltähendust. Esiteks, hoolimata selle kreeka etümoloogia-pärasest mõistaandmisest, ei ole pedofiilia mitte laste armastamine, vaid himurus nende järele. Pedofiili ainus eesmärk on lapsi seksuaalselt ahistada. Igasugune hoolivuse, kiindumuse või sõpruse ülesnäitamine ohvri suhtes on selle suhtes alati teisejärguline. Teise terminiga “pedofiilia” probleem on seotud algeliste karikatuuridega, mis on sageli pedofiilide endi poolt propageeritud. “Ma ei karga väikeste laste peale avalikes parkides, ma ei ripsuta tiiba kooripoistega ja ma ei varasta lapsekärudest beebisid: seetõttu ei saa ma olla pedofiil,” võivad nad öelda. Nende partnerid ja ühiskond võtab need protestid meeleldi omaks, saamata aru, et ei ole olemas sellist asja nagu tüüpiline pedofiil ja et pedofiilne käitumine võib ilmneda tegelikult igas olukorras.
Pedofiilidele pakutaval “ravil” ei ole neile muretut äraelamist võimaldava elu pakkumise ega nende stressi leevendamise eesmärki. Kaasaegsed ravitehnikad, eriti tunnetuslikkäitumuslikud teraapiad, tagasilanguse preventsiooni ja farmakoloogiliste meetodite eesmärk on teha kurjategija vastutavaks oma tegude eest, vähendada tema hälbelise seksuaalse virgumise taset ja arendada strateegiaid, tegelemaks olukordadega, kus ta taas riskib kuritegevusega. Eduka ravi mõõdupuuks ei ole mitte õnnelik kurjategija, vaid pigem turvaline ohver. Kaasaegsed ravitehnikad on imetlusväärselt edukad. Pikaajalise ravi läbiteinute retsidivismi tasemeks loetakse 6%. Ravimata isikute retsidivismi tase on, aga tunduvalt kõrgem, -35%.
Selleks, et peatada väärkohtlemise levikut, on vaja lõpetada vaikimine . Igal lapse-või täiskasvanueas ellujääjal, kes räägib oma väärkohtlemisest, on väärkohtleja, keda saab takistada väärkohtlemast teisi lapsi. Inimesed saavad aidata seksuaalset väärkohtlemist peatada, õpetades lapsi end kaitsma, väärkohtlemise tunnuseid märgates ja lapsi kuulates. Saladuse ilmsiks toomise abil on võimalik rohujuuretasandil alustada ennetusprotsessi, rääkides seksuaalsest väärkohtlemisest, kuidas kaitsta lapsi ja takistada väärkohtlejatel laste juurde pääseda.
Rootsis tehtud uurimusest selgus, et pedofiilid otsivad mõnikord abi. Näiteks Rootsi karistusasutustes, mis teraapiat pakuvad, eitavad ahistajad algselt sageli oma kuritegusid . Paljudes kurjategijates tundub eksisteerivat konflikt eitamise ja vajaduse vahel kõneleda ja saada abi. Kuid isegi kui ahistajad ise ei soovi teraapiat ja isegi kui mõned ahistajad, kes teraapiat saavad, võivad langeda tagasi kuritegevusse, on laste nimel oluline, et nendele pakutaks kvalifitseeritudhooldust ja ravi nende vangistuse ajal.
Üheks tõhusamaks raviks peetakse pedofiilide keemilist kastratsiooni. Termini “keemiline kastratsioon” tõi kasutusele Arizona kohus 1982.a, kui arutas seksuaalkurjategijate ravi võimalusi. Ravimit - tsüproterooni (Androcur) kasutatakse Austrias , Kanadas, Rootsis ja Iisraelis. Just Iisraelist on tulnud viimased keemilise kastratsiooni uudised- seal saavad pedofiilia eest vangi mõistetud Iisraeli tervishoiuministeeriumi pilootprojekti raames tasuta preparaati dekapeptiili, mis surub maha seksuaalsed tungid-nii normaalsed kui ebanormaalsed . Tänapäeva “inimõiguslaste”-rikkal ajajärgul ei tulda välja lõpliku, sunniviisilise kirurgilise kastratsiooni ideega. Keemiline kastratsioon mõjub vaid niikaua, kuniks vabatahtlik, muidu liiga kõrge testosteroonitasemega kurjategija vajalikku ravimit saab.
Abi saavad pedofiilid ka lihtsalt rääkimise teel. Võimalus kõnelda oma kiindumusest lastesse on pedofiili jaoks juba iseenesest suureks kergenduseks, arvatakse “Charité’s”. Tavaliselt ei pühendata sellesse probleemi ju ei sõbra, ei naist, kuigi mõlemad on olemas. Seetõttu veenavad spetsialistid patsiente leidma kedagi, keda nad võiksid usaldada. Seejuures tunnistavad nad, et “ patsiendid puutuvad kokku sügava ebasõbralikkusega”.
Haiglas kardetakse meedia rünnakuid, seda on juba ka toimunud kuigi lühidalt. Ohvrite esindajad kritiseerisid rahaliste vahendite eraldamist potentsiaalsetele kurjategijatele. Ühe eesmärgi on uurijad juba saavutanud: see, kes osaleb programmis, peab andma garantii , et teraapia ajal ei pane ta seksuaalrünnakut toime.
Kuna paljud lapsed on olnud seksuaalselt ahistatud omaenda perekonna sees, võiks abi olla ka perekonnateraapiast. Ahistatud ei ole nad alati mitte just vanemate poolt, vaid mõnikord ka õdede- vendade poolt. Siiski langeb enamus ohvreid ahistuse küüsi oma isade poolt. Perekonnasisest seksuaalset ahistamist on raske avastada . Samadel põhjustel, et perekonnasisest ahistamist on raskem avastada kui perekonnavälist, on seda ka raskem ravida. Perekonnateraapia ja võrgustiku-sekkumised on tavalised tehnikad, mida enamikus ravikontekstides kasutatakse. Ükskõik, kuidas ka probleemile ei läheneta, probleemid tekivad ikkagi. Traditsioonilised perekonnateraapia sessioonid võivad olla rasked ja mõnedel juhtudel otseselt ebasobivad. Eitava ahistaja kaasamine pereteraapiasse võib olla lapsele sedavõrd raske, et ta keeldub midagi ütlemast või võtab isegi tagasi kõik selle, mis ta varem on öelnud. Seksuaalselt ahistatud laste korral võib olla vajalik piirduda teraapiasessioonidel osaliselt perekonnaga ja pikemaajaliselt võrgustikuga. Kui perekond on kaasatud professionaalsetesse võrgustikesse intsesti-perekonna ümber, on võrgustik ravi kestel kohtunud umbes viis korda aastas – sagedamini alguses ja harvemini lõpu poole. Interprofessionaalsete püüdluste eesmärgiks ei ole viia intsesti-perekonda uuesti kokku. See on olnud täiesti lahtine küsimus, mida peavad lahendama pereliikmed ise. Eesmärk on selle asemel olnud vastanduda salatsemist teostatavatele jõududele ja destruktiivset sõltuvust, mis on eelkõige teinud seksuaalse ahistamise võimalikuks.
Osa meestest, kes jäävad ravimata jätkavad korduvaid õigusrikkumisi. Osa, aga loobuvad sellest ise. Oluline vähemus, s.o. kuni 30-40% kordab õigusrikkumisi. Samuti on teada, et taasrikkumine ei pruugi väga pikka aega ilmneda. On olemas õigusrikkujaid, ilmselt mitte enamus, kellel on arvukalt ohvreid ja ainuüksi ühe isiku kuriteod võivad sõna otseses mõttes maksta ohvritele nende perekonnad, ühiskonna tervikuna , miljoneid dollareid ja täiesti lugematuid kulusid kannatanute näol. Seetõttu on tähtis vaadelda ravi kui viisi selliste kuritegude ennetamiseks. Spetsialistide seas ei ole ühtset seisukohta ravi kasutegurist, moningad on isegi üsna pessimistlikult häälsestatud. Pedofiilidele tuleks ravi pakkuda varakult, esimeste probleemide ilmnemisel. Eriti neile, kes ei ole lapsi veel vägistanud.
Tüüpiline lapsevanemgi annab oma lapsele tagumiku peale laksu, kui laps on midagi halvasti teinud, ning suudleb enne magamajäämist laubale või isegi suule. Nii mõnigi tüdruk on tahtnud õige pisikesena oma isaga abielluda ja ema lapsendada. Mõni laps on lapsepõlves jällegi oma vanemate poolt nii tõrjutud, et võibolla soovibki näidata, millest ise puudust tundis, võõra lapse peal, erilisel viisil, võibolla isegi hoopis rikkuda kellegi elu, sest temagagi tehti nii. Pedofiilia on haigus, mille kindlat põhjust ei ole leitud. Ükski inimene ei saa näha teisi inimesi täielikult, nähakse vaid osa, mis väljendub inimese jutus ja käitumises. Inimene ise näeb endast palju suuremat osa, oma mõtteid ja tundeid, kui alles jääb siiski varjatud osa. Tihti tegutseb inimene eneselegi üllatuslikult. Arvan, et osa otsuseid tehakse alateadvuslikult ja mõnikord on nad ka vastuolus selle inimese põhimõtetega. Nii jäävadki paljud asjad mõistmatuks nii inimesele endale kui ka teistele.