Tallinna Lilleküla Gümnaasium WOLFGANG ERNST PAULI referaat Ester Alasalu 12a Tallinn 2010 Sisukord 2 Sissejuhatus Teemaks on valitud kuulus teadlane Wolfgang Ernst Pauli, sest tema kohta ei ole väga palju teada. Töö on oluline, sest füüsika on kiirelt arenev ala ja seetõttu on tähtis pidada meeles neid teadlasi, kes on avastanud ja kirja pannud füüsika alustalad. Wolfgang Ernst Pauli on kindlasti üks neist ja on väärt teada tema kohta rohkem kui koolitunnis mainitakse. Töös keskendutakse teadlasele kui inimesele, on mainitud tema perekondlik taust ja isiklikud suhted, loomulikult on kirjutatud ka Pauli avastustest, mis ta füüsikalukku kirjutanud on. 3 Wolfgang Ernst Pauli elulugu Wolfang Ernst Pauli sündis 25.aprillil aastal 1900 Vi...
pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlas suurtükimürin, nad olid hirmul oma elu pärast. Elasid kaoses, kus mõttetud rünnakud ja vasturünnakud, ei viinud kumbagi poolt võidule lähemale. Toimus lahing võitluses mees mehe vastu, elu ja surma peale, hukkusid tuhanded sõdurid. Nende ümber on palju valu, surma ja surnuid- see muutis nad sisemiselt rahutuks ja ebakindlaks, kuid jõuliseks. Kadus inimlikkus, austus ja jäi ainult hirm oma elu pärast ning sisemine tühjus. Paulist ja tema kaaslastest said karmid rindevõitlejad, kes püüdsid kõiki tundeid alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Elati põhimõttel, et iga üleelatud päev võis olla viimane, nii hangiti hukkunutelt esemeid, kingiti enne surma oma esemeid teistele. Hukkusid lähedased sõbrad, see tekitas trotsi. Keskenduti iseendale, unustati väärikus. Romaani kirjeldas, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldasid, ning kuidas
Läänerindel muutuseta Raamat räägib Paulist kes on poolte oma klassi poistega sõtta läinud tänu õpetaja soovitustele. Ise nad enamus olid kõik 19 aastased. Sõjas olles valitses neid hirm sest nad polnud mitte mingit väljaõpet saanud. Alguses on neil palju süüa kuna palju sõjas olevaid inimesi on surma saanud. Mehed said ka oma kirjad kodustelt kätte ning igavuse peletamiseks mängisid nad tihti kaarte. Ühel päeval nad külastavad Franzi kelle olukord pole kiita ning Müller märkab Franzi asjade seas saapaid mida ta endale tahab kuid neid ta endale ei saa. Järgmisel päeval külastab Paul taas Franzi ning sel korral lubab ta saapad Müllerile viia. Peagi saadeti neile 25 noort meest appi ja hulganisti vanemaid mehi. Peatselt saadeti mehed kaevikuid kaevama, kohale jõudes oli olukord poole hullem kui arvati. Peagi märgati udu mis oli gaasirünnak hoopis, kui gaas oli hajunud tulid mehed kaevikutest väja ning naasesid tagasi kasarmuse. Ühel päev...
Sind lugedes sain ma aga peagi kinnitust lausele: „Ära hinda raamatut selle kaane järgi.“ Ma ausalt poleks uskunud, et sa mind niimoodi oma sisuga kaasa haarad. Sind lugedes oleksin ma justkui ise kohapeal olnud. Mulle meeldis, et sa olid oma peategelaseks valinud noore poisi, kellel puudus sõjaline kogemus. Paul astus lõpuklassis koos oma klassivendadega sõtta eesmärgiga kaitsta kodumaad ning kogemus piirduski vaid klassijuhataja peetud loengutest. Üleüldse olid sa loonud Paulist väga meeldiva noormehe. Paul ei mõelnud ainult endale vaid tema jaoks olid olulised ka sõbrad. Lisaks oli ta piisavalt kohusetundlik, ta oli nõus vabatahtlikult isegi eesliinis olema, sest tundis, et on teistele midagi justkui võlgu. Uskumatu aga tõsi, aga sa suutsid ka minul tuua paar pisarat silma. See oli üpris lõpus, siis kui Kat sai killu jalga ja Paul ta seljas kasarmusse tassis. Kõige kurvem selle juures oligi see, kui Paul avastas kohale jõudes,
tema iseloomu ja ta muutus aina kinnisemaks inimeseks. Raamatu lõpus ei teadnud ta enam mida teha, sest tal ei olnud eesmärke. Sõda oli kaotanud ta lootused ja unistused. Albert Kropp oli Pauli klassivend ja oli nende grupist kõige selgema mõtlemisega. Ta sai haavata ning tema jalg amputeeriti. Ta tahtis oma jalast ilmajäämise tõttu sooritada enesetappu. Siiski jäi see tal tegemata. Haie Westhus oli tugev mees. Tema suur kasv ja käitumine jätsid mulje, et ta on Paulist vanem, kuigi ta seda polnud. Tal oli hea huumorimeel. Lahingus sai ta surmavalt haavata selga. Fredrich Müller oli ka Bäumeri klassivend. Ta kandis lahinguväljal endaga kaasas kooliõpikuid. Ta pidas tähtsaks õppimist ja haridust. Tema eluküünla kustutas valgusraketi tabamus kõhtu. Stanislaus Katczinsky oli juht peaaegu igas mõttes. Ta oli umbes 40-aastane, täiskasvanud, tugev ning tal oli ka „kuues meel“ toidu ja probleemide avastamiseks
Kadunud põlvkond Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque teos ,,Läänerindel muutuseta" kirjeldab sõja õudusi ning selles osalenud elukogenematute ja noorte 19-aastaste koolipoiste osalemist selles. Noorsugu läks võitlema koolipingist oma õpetaja algatusel vabatahtlikena, kuid koolis õpituga polnud seal midagi peale hakata. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Raamat räägib Paulist, kes läks sõtta koos oma kuue klassivennaga. Peale sõja nad elus palju muud ei näinudki. Hommikul ärgates ei võinud iial teada, kui kaua veel elada lastakse. Kogemusi oli poistel vähe. Nad ei teadnud elust muud kui kõigest meeleheidet, surma ja hirmu. Selliste mõtetega on raske edasi elada. Iga päev kõlavad kõrvades ainult pommi- ja püssipaugud. Remarque kirjutab: ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad
Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud
teistega arvestamine, ise samal ajal ellu jäädes. 4. Teose peategelaseks on Paul Bäumer. Ta on noor mees, kes on otse keskkoolist saadetud, koos oma sõpradega, sõjarindele. Ta suudab tihti leida väljapääsu mingist olukorrast. Paul on inimene, kelle jaoks on sõbrad elu. Seda näitab teoses, tema abivalmisus ja teistega arvestamine. 5. Teose käigus muutb peategelase iseloom. Algselt selline hella loomuga ja kõigile andestavast Paulist saab raamatu lõpuks karm rindevõitleja, kes püüab kõik tunded alla suruda, et käituda sõjarindel õieti. 6. Arvan, et teose sisuga soovib autor selgitada sõja tagajärgi ja võibolla ka sõja tekkimise põhjuseid. Kindlasti tahab autor ka kirjeldada noorte sõjameeste elu rindepäevil. 7. Seda sama raamatut ma enam lugeda ei sooviks, kuna see ei pakkunud nii palju põnevust minule. Kuid raamatuid, mis räägivad sõdurite elust rindel,
1) Kristjan Raud pärineb Rakvere lähedalt põlisest talupoja perekonnast. 2) Erinevalt Paulist alustab Kristjan Raud kunsti õppimist Peterburis. Paralleelselt õppetööga külastab ta muuseume ja näitusi, võrdleb, juurdleb, analüüsib. Veel aastaid hiljem tunnistab ta, et tutvumine vene- ja lääne-euroopa klassikaga ning kaasaegse kunstiga haris noorte kunstnike kunstimõistet, maitset, värvidest arusaamist. Kristjan Raud lahkub Peterburist mitte üksnes hea joonistajana, vaid ka kunstnikuna, kelle töödes avaldusid esimest
" Samas toonis on ka järgnev tsitaat: ,,Me istume justkui omaenda hauas ja ootame, et meile mulda peale visataks." Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. Peale hirmu muudab inimesi ka näiteks surma nägemine. Kui Kat ja Paul nägid pärast suurtükituld, kuidas puusärgid ja laibad on laiali pillutatud, ning nägid lamajat, kelle puusaliigese asemel oli verine lihapuder luukildudega, muutis see neid kindlasti veidi ettevaatlikumaks
lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed." Sõda rikkus ära nende inimlikkuse ja muutis nad hoolimatuteks. Sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega ,,kadunud põlvkonnaks", sest kes rindel ei hukkunud, said haavata hingeliselt. Tuhanded sõdurid hukkuvad mõttetutes võitlustes. Ainult kõige tugevamad elavad üle sõja jubedused: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid ja ükskõiksed rindevõitlejad, kes püüavad oma tundeid alla suruda, et mõistust selgena hoida. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Juhused on ainsad, mida sõduripoisid suudavad usaldada ja uskuda. Nad on üksteise vastu tunded kaotanud, suudavad mingi ime jõul veel joosta ja tappa- see on rutiin. Sõjas osalevad mehed harjuvad kõigega, ka kaitsekraaviga. Teose tegelane Albert ütles: ,, Sõda on kõige jaoks meid ära rikkunud
idealiseeritud ning romantiseeritud. Kui nad astuvad aga sõtta selle kogu selle reaalsuse juures, on kogu nende entusiasm kadunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikutes, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin, iga sekund võib saada neile saatuslikuks. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad. Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teema on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks, kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. ,,See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus
reegleid. Ta õppis vene keelt, ajalugu ja tutvus vene rahva kommetega. 1750.aastate alguses, kui Katariina seaduslik abikaasa ei olnud ikka veel näidanud üles naise vastu kiindumust, hakkas Katariina otsima tähelepanu mujalt. Tema esimeseks armukeseks oli Sergei Saltõkov, kes oli ise ka samuti abielus. Katariina poeg Paul, kes sündis 20.septembril 1754, oli üsnagi kindlalt Saltõkovi poeg, kuid Peetri tädi, keisrinna Jelizaveta, eraldas ema ja lapse teineteisest, et Paulist troonipärija vormida. 4 Nii oli troonipärijate puhul kombeks, kuid see murdis Katariina südame ning ta tundis end julmalt hüljatuna. 1761.aasta detsembris, kui keisrinna Jelizaveta suri, päris trooni Peeter III, kuid üsna ruttu hankis ta omale ohtlikke vaenlasi. Ta käitus oma tädi matustel lugupidamatult, hõivas õigeusu kiriku maid, ajas rumalat välispoliitikat ja vihastas välja armeejuhid
Omistan enda tunded jne, mida ei suuda endas hoida, keskkonda ümber ja suhtleme siis ise endaga keskkonna osana. Olen kellegi peale vihane, kuid kannan selle viha üle temale (tema on minu peale vihane). Inimene ei taha tunnistada end nende seisundite olemasolu. Tihti on seotud mineviku olukordadega, kus seisund on endaga midagi halba kaasa toonud. Esiteks jällegi tedvustamine. Mida Peeter räägib Paulist, räägib rohkem Peetrist kui Paulist. 3. Seisundid, tunded, hoiakud, mis peaksid kuulma väljapoole. Olen kellegi peale vihane, ei julge seda teise vastu tunda, olen hoopis enda vastu vihane. Vahel ka somaatiline, kui keha hakkab adevatselt väljendamat agressiooni välja elama. Positiivne aspekt saad sellega ennast aidata, mida ootad teistelt, teed ise endale (laps teeb endal enne magajäämist pai või armastan ise ennast). Selle taga tihti hirmud hülgamise või purustamise eest
mulje Matthias Grünewaldi Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis]. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest töödest "Kabaree", kuivnõelagravüüri "Lamav akt" (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad "Lamav akt" ja "Istuv naine". Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri "Maalija" loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi püha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (19311932), sel on omakorda seos litoga "Jutlustaja" (1932). Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär Alfred Rõude 1936. aastal näituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915 1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust. 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57
Kõigiga võib juhtuda selliseid õnnetusi, keegi ei tea aga, kuna see juhtub. Ajakirjanduses on kõneldud kaklustest. Alati võrreldakse, kes on tugevam või kes on nõrgem. Jaak ja Paul, tänu ärritustele ja tõukamistele ( teise inimese poolt), ei suutnud üksteisega sõber olla, kuni toimus omavaheline mõõduvõtmine. Kuigi Pauli füüsiline läbiöögivõime oli vaimsest suurem ning ta oli väga kiire, tihke ja agressiivne tahtis ta olla klassi kõige tugevam. Jaak oli aga kasvanud Paulist pikemaks ja see häiris teda. Nad klobisid teineteist terve pika vahetunni, kuni tuli Viruskundra nende vahele. Pappel Paul, Jaagu võistluskaaslane suri mitme nädala pärast koljuluu murdu. ( Võis öelda ,et see juhtus tänu Jaagule). Kogu eesti rahva ühiskondlikuks probleemiseks oli sõda nimelt Teine maailmasõda, millest on ka raamatus juttu. Jaagu klassikaaslaseid viidi Siberisse, vangistati või värvati tegevteenistusse NSV Liidu sõjaväkke. Oli ka juttu, kuidas pommid lendasid
pöördus Berliinis asuva Vene saadiku poole. Kuid raha ta ei saanud. Kodust saadud rahaga, suutis ta siiski õppeaasta lõpuni pidada ja Kunstide Akadeemia teise kursuse lõpetada. 1865. aasta kevadel lahkus Weizenberg Berliinist. Ta saabus Tartusse ja sealt edasi Erastverre. Parun sõitis noormehega oma venna Karli juurde Kooraste mõisa ja tutvustas Weizenbergi skulptor Marie von Ungern-Sternbergile. Weizenberg modelleeris noorparunist Gustav Paulist portreemedaljoni ja mõisarahvas otsustas toetada teda Peterburis. Peterburisse sõiduks varustas Weizenberg end mitme soovituskirjaga. Lootusrikkalt ruttas Weizenberg Peterburisse, kuid tal tuli pettuda. J.Köler ja tema hea sõber A.von Bock laitsid kuntsnikukutse maha. Weizenberg sai teada, et stipendiumi ja abiraha alguses loota ei saa, sest ennem peab ta enda võimeid näitama. Hoiatusele vaatamata jäi ta endale kindlaks.
Jules Verne oli vanim oma pere viiest lapsest. Tal oli 3 õde: Mathilde, Anna ja Marie ja ka üks noorem vend Paul. Juba 12-aastase poisikesena kauples ta enese kolmemastilise "Coralie'le" jungaks ning purjetas ookeani poole, kuid isa sai ta poolelt teelt Paimboeufi sadamast kätte ning tõi koju tagasi. Tema vanaisa ja isa olid advokaadid, seetõttu näis enesestmõistetav, et järgminegi põlvkond astub samale rajale. Ometi kujunes Pierre Verne'i poegade saatus sootuks teistsuguseks. Paulist sai meremees, Jules'ist kirjanik. Tõsi küll, noorpõlves valmistus Jules Verne'gi püüdlikult juristikutseks: algul õppis kodulinnas Nantes'is, seejärel suundus Pariisi kõige siiramate kavatsustega õpingud edukalt lõpetada. Aga vaatamata sellele, et juristiamet oli tulus ning tõotas rahulikku tulevikku, läks kõik teisiti. Kirjanikutee algus Oli see pealinna mõju või pesitses Jules Verne'i hinges juba varem kiindumus
kasvab välja teisest ja igal järgneval on otsustav tagasimõju eelmisele. Olulist rolli mängivad ka vihjed teistele tekstidele – Vanale ja Uuele Testamendile, Koraanile, antiikmüütidele, euroopa kirjandusele ning filosoofiale jne. Erinevad tekstid põimuvad kokku üksteist mõjutades, vaidlustades, kommenteerides ja täiendades. Hea näide on „Surematu lugu“, kus meremehejutu ja prohvet Jesaja ettekuulutuse kokkupuutepinnalt kerkib esile uus lugu Paulist ja Virginie’st. Selle loo muster on aga samuti nihutatud: Bernardin de Saint Pierre’i „Paul ja Virginie“ (1787) on pastoraalne romaan troopilisel saarel üles kasvanud ilmsüütust armastajapaarist, kelle idüll puruneb, kui Virginie saarelt lahkub ja tsiviliseeritud maailma – Prantsusmaale sõidab. Kui Dinesen nimetab ennast jutuvestjaks, siis on see kultuurikontekstide tundja, kultuurimälu roll, mida ta taotleb
igasugune entusiasm haihtunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb
Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja
Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud
annaabi.ee 
