Pärnumaa maalihked (0)

Pärnumaa maalihked
Viimastel aastatel on Pärnu ümbruse jõeorgudes olnud tähelepanuväärselt palju maalihkeid. Audru jõe lihke tagajärjel paigutus ümber osa vanast Audru- Lihula maanteest. Pärnu jõe lihe Tammistes leidis aset vaid mõnekümne meetri kaugusel suvilatest, jättes nendevahelise tee vahetult lihke pervele. Reiu jõe külgorus toimus lihe vaid mõne meetri kaugusel elumajast.
Võiks olla pisut üllatav, et Eestis on maalihkeid enim kirjeldatud just Pärnu ümbruses – väga väikeste kõrgusvahedega meretasandikul. Tegelikult on selle piirkonna jõeorgudes ja nendega piirnevatel aladel nii geoloogilised kui ka morfoloogilised maalihete tekke-eeldused täiesti olemas. Nimelt katavad nii Pärnu madalikul kui ka Lääne-Eestis tervikuna moreeni kohati kuni paarikümne meetri paksuse kihina jääjärvelised savid ehk viirsavid. Nagu eespool mainitud , on just viirsavi oma väikese tugevuse tõttu eriti lihkeohtlik. Need setted omakorda on kaetud nooremate mereliste liivadega, mille paksus on tavaliselt 2–3 meetrit, ulatudes kõige rohkem kümne meetrini. Pärnu ümbruse jõeorgude geoloogiline ehitus on üldjoontes sarnane. Säng on lõikunud kas viirsavisse või kohati ka moreeni. Viimase näide on Pärnu jõgi alates umbes pool kilomeetrit Paikuse politseikoolist ülesvoolu kuni Sindi paisuni, Audru jõgi alevi piires, Sauga jõgi Sauga kooli ja Rehe vahel ning Reiu jõgi vanast Valga maanteesillast ülesvoolu. Loomulikult on nendes orulõikudes lihked vähetõenäolised.
Mõningatel Sauga ja Pärnu jõe lõikudel on geoloogiline läbilõige keerukam , kuna geoloogilises minevikus on olnud ajajärke, kus Läänemere veetase oluliselt alanes – võimalik, et langes isegi praegusest meretasemest madalamale. Siis oli Pärnu jõgikond ilmselt liigniiske ala, kus algas turba tekkimine. Sellele viitab kohati kuni 0,8 meetri paksune kokku pressitud turba kiht jääjärveliste savide ja mereliste liivade piiril ja teine märksa õhem turbakiht kõrgemal merelistes liivades. Turbakiht ei suurenda siiski lihkeohtlikkust.
Oruveeru ehitust muudab peamiselt erosioon . Looduslik turbulentne vool jõesängis on tingitud sängi ja veeosakeste vahelisest hõõrdest. Väiksemadki ebatasasused sängi põhjas põhjustavad voolu kaldumist ühe või teise kalda poole, mille tõttu hakkab jõgi looklema ehk meandreeruma. Looke põrkeveerust kantakse järjest materjali ära ja piltlikult öeldes tungib põrkeveer järjest peale. Osa erodeeritud setteid kantakse looke siseküljele, kuhu kujuneb madal liivane ala ehk kaldamadal, mistõttu see oruveer muutub laugemaks ja seal lihkeid ei toimu. Jõe erosioon põrkeveerul muudab selle kallakuse püsivalt suureks ning jalamilt erodeeritud materjali tõttu võib nõlval tasakaaluseisundi saavutamiseks toimuda lihe. Seega on lihkeohtlikud just meandri põrkeveeru poolsed nõlvad.
Audru, Sauga, Pärnu ja Reiu jõe alamjookse uurides selgitasime kaheksa hiljutise hästi säilinud maalihke tekkemehhanisme ja põhjusi nende morfoloogiliste näitajate, pinnaseomaduste ja nõlvade iseloomu alusel. Toetudes ka varasemale uurimusele Pärnu linnas võib selle piirkonna maalihked jaotada kolmeks.
Esimese rühma moodustavad maalihked savipinnases. Need võivad toimuda nii läbinisti savisse kujunenud nõlvadel kui ka nõlvadel, kus savi peal on kuni kolme meetri paksune liivakiht. Lihe toimub sel juhul ikkagi savis . Sellised lihked võivad looduslikult vallanduda juba kümnekraadise nõlva, inimese kaasabil aga isegi seitsmekraadise nõlvakalde puhul.
Maalihete asukoht
Arvutuste järgi tuleks orulõikudel, kus tuleb ette maalihkeid savis, arvestada sellega, et maalihe võib ulatuda kuni 50 meetri kaugusele jõe veepiirist.
Inimtegevuse – ehitused, kaevetööd, transpordi vibratsioon , drenaaži väljumine nõlval, igasuguse lisakoormus nõlval – lisandudes tuleb väga ohtlikuks pidada vööndit kuni 70 meetrit jõe veepiirist.
Järgmine rühm on mõnevõrra üllatuslikult maalihked liivas . Lihet vallandab pinnase küllastumine veega ja pinnasevee liikumine nõlva kallakuse suunas. Maalihkeid liivas tuleb ette suhteliselt suure nõlvakalde (looduslikud alates 20° ja inimmõju lisandudes alates 15°) korral ning nad on mõõtmetelt savis toimuvatest lihetest väiksemad. Samuti kujunevad need erinevalt savilihetest nõlva ülemises osas või isegi oru pervel ega olene jõe veetaseme muutustest. Niisugused lihked võivad looduslikult vallanduda 5–10 meetri kaugusel oru pervest, inimtegevuse lisandudes aga kuni 20 meetri kaugusel oru pervest.
Kolmas rühm on väikesemõõtmelised savipinnase lihked, mis toimuvad jõe sängi kaldal seetõttu, et voolav vesi erodeerib kalda alumise osa järsuks. Selliste 1–1,5 meetri laiuste ja mõne meetri pikkuste settekehade vette libisemine ei põhjusta inimtegevusele otsest ohtu. Kuid siiski võivad säärased lihked ajapikku oru veeru alumise osa järsemaks muuta ja teatud kalde saavutades vallandada juba suurema lihke. Nii juhtus näiteks 2002. aasta Audru maalihke puhul.
Toodud liigitusest ja kriitilistest nõlvakallakustest lähtuvalt on võimalik eristada lihkeohtlikke orulõike, kus tuleks ehitustegevust planeerides arvestada maalihete võimalikkusega. Maalihete analüüs on näidanud, et Pärnu piirkonnas kulgevad need looduslikult. Maalihete tekkele on kaasa aidanud pinnase halvad tugevusomadused, suur oruveerude kallakus, jõgede erosioon nõlva jalamil ning jõe ja pinnasevee tasemete kiired ja ulatuslikud muutused. Inimtegevus ei ole maalihkeid algatanud, küll aga on lisategurina soodustanud mitme lihke teket. Loodusolude mitmekesisuse tõttu ei ole maalihete risk kogu uuritud alal ühesugune. Selgelt eristuvad suurema lihkeohtlikkusega alad, kus detailplaneerimisel ja igasuguse ehitustegevuse korral on vaja nõu pidada teadlastega. Loomulikult on insenertehniliselt võimalik ehitustegevus ka lihkeohtlikel nõlvadel, see on aga alati seotud märgatavate lisakulutustega.
Maalihe Pärnumaal
Kasutatud kirjandus
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel290_280.html