Pagulaskirjandus (0)

Pagulaskirjandus
On olemas mitmeid kirjanduse liike – proosa, ilukirjandus ja on teisigi. Kuid selline liik, nagu pagulaskirjandus on Eesti üks tähtsamaid kirjanduse liike. Nõukogude liidu okupatsiooni algusaastatel rändasid paljud Eesti kirjanikud , näiteks Under, Suits, Visnapuu, Adson, Gailit , Lepik, Laaban , Kangro ja teised, erinevatesse maadesse, enamasti Rootsi ja sealt siis edasi. Lühikese ajaga kujunes välja pagulasühiskond, mis hakkas välja andma erinevaid raamatuid, luulekogusid ja muud.
Põhiliselt räägib pagulaskirjandus, täpsemalt luule, isiklikest hingehädadest ja perekonnast ning lootusest. Seal esineb palju sürrealismi ja piltluulet, tõsidust ja süngetoonilisust. Pagulasproosa räägib kodumaa ajaloost enne I maailmasõda, argipäevamuredest ja kodumaalt põgenemisest. Kuna põgeneti põhiliselt Rootsi, siis seal tegustses ka aastatel 1950-1994 Eesti kirjanike ühisettevõttena „Eesti Kirjanike Kooperatiiv“.
Pagulaskirjanduse üks tähtsamaid tegelasi oli Karl Ristikivi , keda peeti Tammsaare järeltulijaks. Oma Rootsis oleku ajal kirjutas ta palju romaane, mis väljendasid üksindustunnet ja ka koduigatsust. Teise kirjanikuna tõstaksin ma esile Bernard Kangro, kes kirjutas ka romaane ning peale 1944. aastal Rootsi põgenemisel töötas ajakirja Tulimuld toimetajana ja 1950-1994. aastatel ka „Eesti Kirjanduse Kooperatiivi“ direktorina. Tema luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel, meeleoludes vaheldub nukrameelsus irooniaga. Kangro on nimetatud ka tartu Ülikooli audoktoriks. Rootsis olles kasutas erinevaid pseudonüüme: Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik , Oskar Jooniste , Taavet Valler.
Kokkuvõtvalt moodustab pagulaskirjandus Eesti kirjanduses suure osa ning palju häid raamatuid ning luulekogusid on kirjutanud just erinevad Eesti pagulaskirjanikud. Tähtsamad ning tuntumad pagulaskirjanikud on Ristikivi, Kangro, Under, Gailit ja teised.