Lühike mitmuse osastav Lühike mitmuse osastav moodustatakse vokaalivahelduse teel, näiteks Kala kalu, koera koeri, lauda laudu Kõigepealt on vaja teada sõna tüvevokaali. Tüvevokaal on see vokaal, millega lõpeb ainsuse omastav (kelle? mille?), näiteks kalA, koerA, lauA, kassI, laulU Selle kohta, kuidas tüvevokaal mitmuse osastavas muutub, on oma reeglid, mis on kokku võetud järgmise lausega: tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb Seda lauset tuleb kasutada nii: kui sõna tüvevokaal on u, on mitm.osastavas e (tUlEb): laulu - laule kui sõna tüvevokaal on i, on mitm.osastavas e (tIgE):kassi - kasse kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): raja radu, looma loomi, muna mune Selle kohta, kas tüvevokaali a puhul on mitmuse osastav...
kohakäänded + saav de-mit / vok-mit rajav, olev, ilmaütlev, de- mit / kaasaütlev vok-mit (i-lõpulistel sõnadel) Käändsõna Tüvevokaal Silpe tüves 1- või 2- tüveline Astmevaheldus (s, adj, n, pr) (kt gen ehk om; 1- (kt omastavat ja (1-tüv: kõik vormid (laadivaheldus või (muutuvad arvus ja silbiliste sõnade osastavat) vokaaltüvelised) vältevaheldus) käändes) puhul ka part ehk silpide arv pikimast (2-tüv: kt ains os ja (kt, kas klusiil või os) variandist mit om; osa vorme välde muutub) eesti omasõnades moodus-tub pole „o“ tüvevok, konsonanttüvest);
ja wanem õde on nõdrameelseks jäänud). Ka selles näitelauses on näha, kuidas ema ees on tihtipeale täiend, mis näitab suhet temaga. Mitmust esines korpuses vaid korra ning see oli mitmuse nimetava vorm (kust eesti emad ja lapsed), mis näitab ema esimeses tähenduses, pannes selle kokku kuuluma teiste pereliikmetega. Omastavas käändes kasutati sõna 7 korral. Üldiselt kasutati ema täiendina põhisõna ees, nt kõrge ema ja lapse terwis või Eesti ema õpetus oma laste kallal. Osastavat käändevormi kasutati kahel korral, näiteks ehk politseil läheb korda ülekohtust ema tabada. Alalütlevat käändevormi kasutati ühel korral: Kõik sündis masina wiisil – ja 8 koolist ning peakoolist tagasi lükkamise kartus sundis siis ka juba alglusõpetuse juures niihästi õpetajal Eesti emal kui ka tema õpetatawal lapsel silmapisaraid woolama. 2.2.2.1950
millelt? autolt; autodelt 10. Saav (translatiiv) küsimused kelleks? milleks? autoks; autodeks 11. Rajav (terminatiiv) küsimused kelleni? milleni? autoni; autodeni 12. Olev (essiiv) küsimused kellena? millena? autona; autodena 13. Ilmaütlev (abessiiv) küsimused kelleta? milleta? autota; autodeta 14. Kaasaütlev (komitatiiv) küsimused kellega? millega? autoga; autodega Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat ja osastavat käänet. Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi, nt keresse ~ kerre.
ning on kasutusele siiani. Siiski tänapäevastele keelenormeeringutele pandi alus 20. sajandi esimesel poolel, kui Noor- Eesti liikumine mõistis, et eesti kirjakeel jääb paindlikkuse ja väljendusrikkuse poolest alla suurtele kultuurkeeltele. Keeleuuendus muutis eesti kirjakeelt mitmekesisemaks. Mõningaid tähelepanekuid eesti keelest: Eesti keeles on 14 käänet, eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat ja osastavat käänet. Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet -- I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk, kuid on ka erandeid. Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele.
Konverentsil ei võetud esialgu ette suuri muutusi kirjapildi häälduspärasemaks kohandamisega, küll aga otsustati sõnade pää, hää, ja pääl, sääl asemel kirjakeeles kasutusele võtta uus sõnakuju pea, hea ning peal, seal jne. Järgmisel taolisel keelekonverentsil 1909. aastal arutati Tartus sõnaalgulise h kaotamise küsimust ja üksiksõnade õigekirjutust. 1910. aastal otsustati Tallinnas hakata kirjakeeles kasutama sid-lõpulist mitmuse osastavat ning lühikest, ilma käändelõputa sisseütlevat. Samuti vormiti olev kääne tugevaastmeliseks ja lihtmineviku vormides peeti õigemaks sivad- vormi asemel kasutada sid-vormi. Neljandal taolisel keelekonverentsil 1911. aastal Tartus sõnastati sihitise kasutamise reeglid ning arutati võõrnimede/võõrsõnade õigekirja küsimusi. 1912. aastal ilmus Johannes Voldemar Veski brošüür ’’Eesti kirjakeele
• Sõna hea keskvõrre on parem Ülivõrde moodustamine Ülivõrde moodustamiseks on kaks erinevat võimalust • kõige + keskvõrre (näit kõige + suurem = kõige suurem, kõige ilusam, kõige kaugem) • i-ülivõrre i-ülivõrde moodustamine (moodustatakse mitmuse osastava käände abil) • Siin peame kasutama mitmuse osastava käände abi (kui muidu ei meenu, siis esitame endale küsimuse palju mida? – vastus nõuab mitm osastavat käänet) • Kui mitmuse osastava lõpp on –id, asendame d keskvõrde tunnusega m (näit kõrgeid-kõrgeim, rikkaid-rikkaim) • Kui mitm osastav lõpeb vokaaliga, on ülivõrde tunnuseks –im (ehk teisisõnu- vokaal asendub i-ga) Näiteks: pikki-pikim, virku-virgim, vanu-vanim, pahu-pahim • Kui sõna lõpus on –lik, ei asendu e, kuid tüvi nõrgeneb (-likke-likem) Näiteks: õnnelikke-õnnelikem, väärtuslikke-väärtuslikem
tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi · Eesti keele frektsioon (astmevaheldus): 1. Astmevaheldus on sõnatüve reeglipärane muutmine eri sõnavormides, nii et osa vormides on tüvi tugevas astmes ja osa vormides nõrgas astmes. 2. Et astmevaheldust ära tunda, on vaja võrrelda sõna kaht tüvevarianti: käändsõnade puhul võrreldakse omastavat ja osastavat sõnatüve. Nt: nim muie, om muige, os muiet. Tegusõnade puhul võrreldakse mina-vormi ja nud-kesksõna sõnatüve. Nt: ma- tegevusnimi lendama, mina- vorm lendan, -nud lennanud 3. Astmevaheldus jaguneb kaheks: laadivaheldus häälikud (k, p, t, g, b, d, s) kaovad või muutuvad. Nt: kadu muige muiet, muutus hülge hülje. Vältevaheldus sõna muutub ühest vältest teise
Eesti tähestik : Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Ss, Zz, Zz, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy Eesti keele käänded : nimetav, omastav, osastav, sisseütlev, sesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev. Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat ja osastavat käänet. Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi Fakte eesti keele grammatika kohta : · Eesti keeles on 14 käänet. · Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale. · Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet -- I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk.On ka erandeid
Analüütiliseks vormimoodustamiseks. [ ei õpi, kõige rohkem] Atüvi = Mida teen? , ainsuse omastav Btüvi = Mida teha? , ainsuse osastav Astmevaheldus tüvevaheldus, kus üks sõnatüvi on tugevas astmes ja teine nõrgas astmes. Seppsepaseppa(vältevaheldus) . Astmevahelduse liigid on vältevaheldus ja laadivaheldus. Jalgjalajalga(laadivahelus). Vokaalivaheldus Vokaalivahelduse abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ja omadussõna ülivõrde vormi. Kui sõna esimeses silbis on ,,a, õ, i" või täishääliku ühendid ,,ei ja äi" siis mitmuse osastav on ulõpuline. Moodusta mitmuse osastav: 1. Paun paunu 2. ilm ilmasid 3. väin väinu 4. koer koeri 5. vend vendi 6. hulk hulki 7. külm külmi 8. kuusk kuuski 9. känd kände 10. pilt pilte 11. õng õngi 12. jalg jalgu Vorm
või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes. Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve) 3) geminaadi vaheldus- muutub geminaat glusiil või s-üksikhäälikus(aita-n:aida-ta, poisi:poissi) Võrdled käändsõnade juures ainsuse omastavad ja osastavat vormi. A-tüvi (ainsuse omastav) lamba (tugev aste, sest siin on alles klusiil b). B-tüvi (ainsuse osastav) lammas-t (nõrk aste, sest siin on klusiil b kadunud). Võrdled pöördsõnade juures mina-vormi ja nud-vormi. A-tüvi (mina-vorm) hüppa-n (tugev aste, kaks p-d). B-tüvi (ta-vorm) hüpa-ta (nõrk aste, üks p). sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) b) Vokaalivaheldus tüvevokaal on vokaal, millega lõppeb sõna A-tüvi
kavatsema, laskma, lubama, soovima, suutma, tahtma, tohtima jt) puhul – mõlemad. Soovin osta seda raamatut ~ selle raamatu. Tahan saata sõbrale pakki ~ paki. Eitus: Ma ei soovi osta seda raamatut. Sihitise vorm mõningate asesõnade puhul: 1. ja 2. isiku isikuliste asesõnade (mina, sina, meie, teie) ning enesekohaste asesõnade (enese ~ enda, iseenese ~ iseenda) puhul kasutatakse nimetava asemel alati osastavat. Mind jäeti maha. Peeter jäeti maha. Pese ennast ~ end puhtaks. Pese kael puhtaks. 3. isiku asesõnad käituvad nagu nimisõnad. Tema (*teda) jäeti maha. Asesõna mis puhul võib omastava või osastava asemel kasutada nimetavat. …raamat, mis = mille ma ostsin… Parim, mis = mida sa teha võid,…. Mis = mida te sellest arvate? Mis = mida teha? REKTSIOON Kaasaütlev: kaasnema, kohanema, sarnanema, võrduma, adekvaatne, analoogne,
on nõrgas astmes (II vältes), osastav ja sama hääldustugevusega vorm aga tugevas astmes (III vältes). ·Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes. Ainult ühes vältes olevad sõnad on vältevahelduseta! ·Pöördsõna puhul on hea võrrelda oleviku 1. Pööret (mida teen) ja da-tegevusnime (mida teinud). Laadivaheldus ·Laadivaheldus toimub kui kaob ära s või sulghäälik. Et seda näha võrreldakse omastavat ja osastavat ainsuse vormi sisehäälikuid. ·Laadivaheldus on nõrk juhul kui sõnad pole sulghäälikut. Nõrga või tugeva astme üle otsustatakse antud vormi põhjal. Silp ·Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. ·Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust .
Ühe- ja kahetüvelisus. Ühetüvelistel käändsõnadel liituvad kõik vormitunnused vokaaltüvele (nt jalg, õpik, pesa), kahetüvelistel on aga mõni vorm saadud konsonanttüvest (need on enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid, nt töölis/t, töölis/te; Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa
õnne`likku/de ~ õnnelike, õnne`likku/de/sse ~ õnnelike/sse, õnne`likku/de/s ~ õnnelike/s, õnne`likku/de/st ~ õnnelike/st, õnne`likku/de/le ~ õnnelike/le, õnne`likku/de/l ~ õnnelike/l, õnne`likku/de/lt ~ õnnelike/lt, õnne`likku/de/ks ~ õnnelike/ks, õnne`likku/de/ni ~ õnnelike/ni, õnne`likku/de/na ~ õnnelike/na, õnne`likku/de/ta ~ õnnelike/ta, õnne`likku/de/ga ~ õnnelike/ga. Ka seminar-tüübis ja V käändkonnas (jõuline- ning oluline-tüübis) on tüvemitmus väljaspool osastavat käänet tavalisem kui VI käändkonnas ning pesa-tüübis. 14 Mitmusetüve moodustamiseks tuleb kõigepealt leida sõna tüvevokaal. Õige tüvevokaali saame lõpumuutuslike sõnade korral sõna muutetüvest, nt `lai : laia on a-tüveline, `keel : keele on e-tüveline, `siil : siili on i-tüveline, `laul : laulu on u-tüveline sõna. Klusiili või s-i
nt töölis/t, töölis/te; tul/d, mõn/d e mõn/da, vart, varte, keel/t, keel/te, hammas/t, hammas/te, tütar/t, tütar/de. Osa varasemaid kahetüvelisi sõnu on tänapäeval muutunud ühetüvelisteks, nt *kõnek > *kõnekta > kõnet. Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka 14 ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood, roog, nt roog : roo : roogu < *rko : *rgon < *rkoda. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu-ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal - on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob
põhitüüpi: Aglutinatiivsed (eesti, soome, türgi, jaapani); Flektiivsed (eesti, ladina, araabia, vana-kreeka); Isoleerivad keeles (ainult abisõnad hiina, vietnami). Eesti keeles kasutatakse kõigist kolmest midagi. EESTI KEELE TÜVEVAHELDUSED Sõnad A- ja B-tüvi: Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused on astme-, vokaali- ja kujuvaheldus. Astmevahelduse abil väljendatakse suur osa eesti keele käändsõnade ainsuse omastavat ja osastavat käänet. Vokaalivehelduse abil väljendatakse mitmuse osastava käänet ja omadussõnade võrdlusastmeid. Kujuvaheldus otseselt grammatilist tähendust ei väljenda, ometi on vaja seda teada, et õigesti sõnavorme moodustada. Astmevaheduse liigid: laadi- ja vältevaheldus. Astmevaheldus on selline tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. Laadivahelduslike sõnade tugevus astmes esineb
Pikk vokaal lahtises silbis enamasti ühe tähega, kinnises silbis ja e puhul 2-ga. Harvea kasutab h-d vokaalipikendusmärgina. Võõrtähed: x, f, ch, ck, tz, sz, y, ß. Rohke häälikuline varieerumine, mis näitab, et kirjaviis oli arengujärgus. Genitiivi -n on enam-vähem kadunud, on säilinud üksikutes stereotüüpväljendeis. Komitatiivi asemel on postpositsioon kaas. Mitmuses on ülekaalus de-mitmus, mis näitab, et 17.saj alguses oli de-mitmus eesti keeles juba üldlevinud. Mitmuse osastavat leidub harva, selle asemel kasutatakse mitmuse nimetavat. Võrdluse tunnus on mb. Verbi ainsuse 1. pöörde lõpu kasutus on vahelduv. Mitmuse 3. pööre on tugevaastmeline. Infinitiivid on da-tunnuselised. Imperatiivi ainsuse ja mitmuse 3. pöördel on lõpp t. Tingivas kõneviisis on pöörde lõpud. Mineviku kesksõnad enamasti nud/-tud-lõpulised. Adverbides possessiivsufiksite rudimendid. Saksapärane lausestus. Genitiivi asemel elatiiv
mis? kelle? mille? keda? mida?, vaid küsimustele kui kaua? ja kui palju? ning esinevad lauses ka sihitute verbide laiendina. Nimetava (või omastava) vaheldumine osastavaga on nagu sihitise puhulgi võimalik vaid jaatavas lauses, eitavas lauses on sihitisekäändeline määrus enamasti osastavas, nt Juku suusatas viis kilomeetrit (ühe kilomeetri) / viit kilomeetrit (ühte kilomeetrit), aga: Juku ei suusatanud viit (ühte) kilomeetritki. Osastavat ei nõua üksnes mitte .. vaid -- eitus, nt Juku ei suusatanudmitte viis kilomeetrit (ühe kilomeetri), vaid kolm. 26. Mida on vaja teada määruste õigekeelsusest? Määrus ehk adverbiaal on verbi laiend, mis pole alus, sihitis ega öeldistäide, nt Lähenpoodi. Juku rääkis juhtunust emale. Määrused jagunevad terveks reaks all-liikideks, mis väljendavad mitmesuguseid tähendusi Eesti keelele on iseloomulik, et valduses olekut märgib alalütlevas käändes määrus koos
annaabi.ee 
