Kirjakeele areng taasiseseisvunud Eestis/Emakeele Seltsi keeletoimkond/Sõnavõistlus (0)

Sõnavõistlus, kirjakeele areng taasiseseisvunud Eestis, Emakeele Seltsi keeletoimkond
Eesti kirjakeele täpsem kujundamine sai alguse juba 20. sajandi esimesel poolel, kui seoses riikliku iseseisvusega kujunes välja ka mitmefunktsiooniline kirjakeel . Pärast keelekorralduse taastamist 1947. aastal on eesti keel kõikides valdkondades jõudsasti edasi arenenud, vormides meile tänapäeval tuttava otstarbekohase ja äärmiselt korraldatud emakeele.
Järgnevalt tutvustangi lähemalt kirjakeele arengut taasiseseisvunud Eestis ning kahte selle kujunemist ja ühtlustumist mõjutanud tegurit.
Sõnavõistlus
Kui eesti keelt suhtlemiseks rohkem kasutama hakati, kaasnes sellega ka õigekirjutuslik mitmekesisus, mis omakorda põhjustas probleeme haridusvaldkonnas. Kirjakeele normi kujundamiseks loodi kirjaviisikomisjon, mis hakkas tööle Eesti Kirjanduse Seltsi juures.
30. mail 1908 korraldati Tapal Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liikmetele keelekoosolek, et kirjaviisi normi osas kokkuleppele jõuda ning õigekirjutuse ühtlustamise küsimusi arutada.
Konverentsil ei võetud esialgu ette suuri muutusi kirjapildi häälduspärasemaks kohandamisega, küll aga otsustati sõnade pää, hää, ja pääl , sääl asemel kirjakeeles kasutusele võtta uus sõnakuju pea, hea ning peal, seal jne.
Järgmisel taolisel keelekonverentsil 1909. aastal arutati Tartus sõnaalgulise h kaotamise küsimust ja üksiksõnade õigekirjutust.
1910 . aastal otsustati Tallinnas hakata kirjakeeles kasutama sid-lõpulist mitmuse osastavat ning lühikest, ilma käändelõputa sisseütlevat. Samuti vormiti olev kääne tugevaastmeliseks ja lihtmineviku vormides peeti õigemaks sivad -vormi asemel kasutada sid-vormi.
Neljandal taolisel keelekonverentsil 1911. aastal Tartus sõnastati sihitise kasutamise reeglid ning arutati võõrnimede/võõrsõnade õigekirja küsimusi.
1912. aastal ilmus Johannes Voldemar Veski brošüür ’’Eesti kirjakeele reeglid’’, mis võtab kokku kõik konverentsidel arutatud küsimuste tulemused.
1918. aastal ilmus rühmatööna koostatud konverentsidel sõlmitud kokkuleppeid sisaldav ’’Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat’’, mis oli esimene omataoline väljaanne.
20. sajandi esimesel kümnendil võeti kirjakeeles kasutusele mitmeid tõlkelaene inglise, vene, soome ja ka saksa keelest. Selle vähendamiseks hakati teadlikult tegelema sõnavaraarendustööga, milles paistsid eriti silma Ado Grenzstein , Johannes Aavik ning ka Johannes Voldemar Veski. Siiski on mõned tollest perioodist pärit sõnalaenud tänaseni säilinud ( nt telefon, lift , start, flirt , sprinter jms).
Kirjakeele areng taasiseseisvunud Eestis
Varasematel aegadel mõjutasid kirjakeele kujunemist eelkõige raamatutekstid, kuid tänapäeval võetakse eeskuju pigem ajakirjandusväljaannete keelekasutusest. Meediakeel on viimastel aastakümnetel aga drastiliselt muutunud – varasemast kuivast ja umbisikulisest ametlikkusest on saanud hoopis kujundlikum ning vahetum argikeelele lähedane kirjastiil.
Võrreldes 20. saj algusega on nüüdseks eesti kirjakeele kasutusala oluliselt laienenud ja selle staatus kinnistunud. Võrumaal, Mulgimaal ja Kihnus on tekkinud uued murdelised kirjakeelevariandid, samuti on hakatud kasutama täiesti uut allkeelt – internetisuhtluse keelt.
1990. aastast alates on inglise keele osatähtsus tublisti suurenenud, laensõnu kasutatakse kirjakeeles nii originaal - kui ka eesti keelde mugandatud kujul (nt brand /bränd ja management /mänedžment).
Laensõnu on kahte liiki – kultuurilaenud, mis on laenatud koos mõistega , ning sõnad, mis on laenatud ilma otsese põhjuseta juba olemasolevatele sõnadele sünonüümiks. Enamik uusi laensõnu on kultuurilaenud, teist tüüpi laenud on pigem slängilikud ning taotlevad suuremat väljendusrikkust (nt kaif, luuser, kreisi, diil jne).
Emakeele Seltsi keeletoimkond
1993. aastal asutatud Emakeele Seltsi keeletoimkond on tänapäeva keelekorraldusliku hooldustöö korraldaja, mille põhiülesandeks on kirjakeele normi arutamine ning normingumuutuste otsustamine.
Tänapäeval antakse muudatusi tehes keelekasutajale rohem vabadust, kuid ühtegi varem kehtinud normingut pole ka kehtetuks tehtud. Võrreldes Teise maailmasõja järgse perioodiga on keelekorraldus muutunud palju vabamaks ja alternatiivsemaks, rangete ettekirjutiste asemel lähtutakse nüüd pigem kirjakeelde sobivate variantide paljususest ja soovituste andmisest.
Kirjakeele normi aluseks on õigekeelsussõnaraamatu viimane, 2013. aasta trükk. Normitud kirjakeel on vajalik eelkõige ametlikes dokumentides, tarbe- ja teabetekstides, teaduses , haridussüsteemis jne.
Eestis tegeldakse tänapäeval aktiivselt keelenõustamise, omakeelse oskussõnavara arendamise ning keelehoiakute kujundamisega, sest on mõistetud ühtse kirjakeele kasutamise ja säilitamise vajadust. Keeletehnoloogia arendamine kuulub praegu isegi riiklikult toetatavate prioriteetsete tehnoloogiavaldkondade hulka.
Lähtudes arusaamast, et infoühiskonnas peaks hakkama saama igas keeles, on hakatud looma eestikeelseid kõnetuvastusi, dialoogsüsteeme, elektroonilisi tekstikorpusi ning sõnastikke. Samuti on olemas mitmeid eestikeelseid kastajaliideseid ning laiatarbetarkvara nagu MS Office ja Windows.
Sellest kõigest tuleb välja, et võrreldes eelmise sajandi algusega on eesti kirjakeel paljugi muutunud ning selle kasutusvaldkond mitmekesistunud, samuti on tasapisi tekkinud sulam kirjaklikust ja suuliset keelekujust ehk internetikeel. Pärast taasiseseisvumist hakkas kirjakeel hoogsasti arenema suuresti tänu Emakeele Seltsile, Eesti Kirjanduse Seltsile ning eelkõige ka tänu tolleaegsetele aktiivsetele keelekorraldajatele, kes panid aluse meile tänapäeval tuntud vabale ning argisele keelekasutusele.