Orlando Di Lasso (1)

ORLANDO DI LASSO
(ka Lassus , Roland de)
Sündis u.1532 Monsis Flandrias. Kaheksa ja poole aastasena alustas soprani laulmist oma kodulinna St. Nicholas’ kiriku kooris, kus pälvis suurt tähelepanu oma tavatu muusikalise andekuse ja suurepärase hääle poolest, nii et ta  seepärast kolm korda rööviti. Kaks korda nõudsid vanemad ta kodulinna tagasi, ent kolmandal korral nõustusid tema siirdumisega Sitsiiliasse asekuninga de Gonzaga residentsi peamiselt Charles V armee alluvusse. Pärast osalemist  sõjakäigus Madalmaadesse järgnes Lasso oma patroonile Milanosse ja Sitsiiliasse. Pärast häälemurret veetis Lasso kolm aastat Napolis Marquess della Terza õukonnas. Sealt siirdus ta Rooma , kus elas külalislahke Firenze peapiiskopi hoole all. Tänu kardinali  mõjuvõimule kirikuringkondadele, sai ta juba 20-aastaselt Roomas St. Laterano kirikus koormeistriks, kuigi ta oli veel väga noor ja kandidaate sellele kohale oli palju. Just Roomas kirjutas Lasso oma esimese neljahäälse missa ja hulga viiehäälseid motette , mis kirjastati Veneetsias. Pärast kaheaastast viibimist Roomas  pöördus Lasso vanemate tõsise haigestumise tõttu tagasi Belgiasse, kuid kahjuks leidis vanemad juba surnuna. Sünnilinnas Monsis ei leidnud Lasso võimetekohast rakendust, nii veetis ta mõned aastad rännates Prantsusmaal ja Inglismaal. Hiljem töötas ta paar aastat Antverpenis, kuni sai kutse Baierimaa hertsog Albert V-lt mitte ainult juhatama Müncheni õukonna orkestrit, vaid ka sinna Madalmaadest uusi võimekaid liikmeid värbama. Muusikalembese printsi alluvuses töötades oli Lasso fenomenaalselt produktiivne . Kolmkümmend neli  aastat töötas ta Albert V ja tolle poja William V õukonnas, nautides mitte ainult oma tööandjate, vaid ka paavst Gregory XIII, prantsuse kuninga  Charles IX  ja Imperaator Maximilliani poolehoidu. Viimane tõstis 7. detsembril 1570 Lasso aadliseisusse, see oli tähelepanuväärne austusavaldus. Orlando di Lasso suur ja pikaajaline töö mõjus lõpuks tema vaimule , see põhjustas depressiooni ja kokkuvarisemise,  millest ta esialgu küll toibus, kuid enam täielikult ei taastunud. Orlando di Lasso suri 14.juunil 1594.a. Münchenis.
Orlando di Lasso oli oma ajastu Madalmaade koolkonna  suurim ja ühtlasi viimane esindaja, range stiili polüfoonia suur meister. Ta ühendas homofoonia ja polüfoonia võtted, järgides täpselt teksti. Tema geniaalsus seisnes vaheldusrikkuses ja elurõõmsas loomuses. Kuna ta oli ka reformatsiooniaegne helilooja, siis vaheldusid kiriklikud teosed madrigalide, villanellade, prantsuse šansoonide(140) ja saksa lauludega(90). Lasso on kirjutanud üle 2000 teose, sealhulgas 1200 motetti, 70 missat, 100 magnifikaati, 4 passiooni, litaaniaid.  Tema kuulsamate teoste seast peab märkima hertsog Alberti tellimusel kirjutatud seitset psalmi, mis oma mitmekülgsuse, sügavuse, tõepärasuse ja liikuvuse poolest on ületamatud.

Giovanni Pierluigi da Palestrina ( 1525 -1594)

Ta oli üks suurimatest keskaja heliloojatest. Sündis Rooma lähedal Palestrinas, mille järgi ta on oma nime saanud. Erinevalt Lasso (Orlando di Lasso - ka üks suurimatest keskaja heliloojatest) käekäigust möödus kogu ta elu kodukohas ja hiljem Roomas. Lapsepõlves laulis ta kirikukooris. 19-aastaselt sai temast sama kiriku organist ja koorijuht . 1551. aastast tegutses Palestrina Roomas kirikukomponistina, lauljana ja koorijuhina, sealjuures viimased paarkümmend eluaastat nn.paavsti-heliloojana, mis oli kõrge ametlik aunimetus.
Palestrina on küll loonud üle saja ilmaliku armulaulu, kuid põhiosa tema loomingust moodustavad missad, motetid ja muud tolleaegsed vaimuliku muusika teosed. Need on keskaegses polüfoonilises koorimuusikas kauneimad. Palestrina viimistles ületamatult täiuslikuks varase, nn.range polüfoonia. Ta tundis põhjalikult madalmaade kuulsate meistrite teoseid, õppis neilt , kuid püüdis oma loomingus vältida liigset tehnilist keerukust ja kuivust.Ühtlasi rikastas ta helikeelt homofooniliste joontega.