100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-11-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
61 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
siiiilike
Õppematerjali autor
Essee Orgaaniline Keemia. Vastseliina Gümnaasium Kristin Tisler Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses. Siis ilmus nimeka rootsi keemiku Jackob Berzeliuse õpik, milles orgaanilisele keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ta ja propageeris tol ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilised ained saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus
Essee Orgaanilise keemia areng 19.sajandil Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses, kui Rootsi keemiku Jöns Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808 aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks. Sel ajal ilmus tema õpik, milles orgaanilise keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ja propageeris arusaama, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aineid ei saa. Ta väitis et orgaanilised ained tekivad elusorganismide elujõust (via vitalis).
Orgaanilise keemia areng XIX sajandil Kuni 19. saj. alguseni saadi orgaanilisi aineid (suhrut, tärklist, glütserooli, mitmesuguseid happeid, rasvu jm.) taimsest või loomsest toorainest, seepärast arvati, et orgaanilised ühendid saavad tekkida ainult elusorganismides. See õpetus on tuntud vitalismi (ladinakeelsetest sõnadest vis vitalis elujõud) nime all. Vitalism pidurdas keemia arengut, kuna koosnes valedest arvamustest. Ilma vitalismita võinuksid inimesed varem avastada orgaaniliste ühendite erinevaid kasutusviise. Esimeseks vastuväiteks vitalismile oli saksa keemiku F.Wöhleri avastus, kes 1828.aastal ammooniumtsöanaadi kuumutamisel sai uurea ehk karbamiidi (kusiaine). Vitalismi pooldajad kaitsesid oma seisukohti, väites, et uurea on organismi heitprodukt. Järgnevatel aastatel sünteesisid keemikuid aga uusi orgaanilisi ühendeid: rasva (M.Berthelot,
Kuidas XIX sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Orgaaniline keemia on noor teadusharu, iseseisva teadusharuna kujunes see välja alles 19. sajandil. Küll aga ulatuvad orgaanilise keemia algus kaugesse aega inimkonna ajaloos. Juba esimesed inimesed puutusid kokku orgaaniliste ainetega ja nende reaktsioonidega, ehkki nad ise sellest teadlikud polnud. Valmistati toitu, töödeldi loomanahku, saadi taimedest värvaineid need kõik protsessid on osa orgaanilisest keemiast, mida siis veel määratletud poldud. Ajapikku hakati meie jaoks tuntud orgaanilist keemiat kutsuma elusorganismidest pärinevate ainete keemiaks
Essee Kuidas 19. sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Keemia sai alguse avastusest, et tule mõjul võib üks aine muunduda teiseks. Võib öelda, et keemia sai alguse tegelikkuses just 16. sajandil, sest siis toimus suuremat sorti murrang keemia arengus, kui haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Kuidas muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest ja mis on orgaaniline keemia? 19.sajandi keskpaiku määratleti orgaanilist keemiat kui elusorganismidest pärinevate ainete keemiat. Sellest tulenes ka nimetus orgaaniline. 19. sajandi alguse keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest. Tuntud ainete, nagu näiteks orgaaniliste ainete hulk, kasvas kiiresti. Aastal 1808 väitis kuulus rootsi keemik J. Berzelius kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada on võimatu. Need arvati moodustuvat ainult organismides
Orgaanilise keemia areng XIX sajandil Seda, et maailm koosneb elus- ja eluta organismidest, teati juba kõrgtsivilisatsioonide tekkimise ajal. Teadusharuna tekkis keemia hiljem Vana-Egiptuses, kus jagati see kaheks: eluta organismide keemiaks ehk anorgaanikaks ja elusorganismide ehk orgaanikaks. Orgaaniline keemia kui iseseisev teadusharu tekkis 19. sajandil. Sel ajal väideti, et anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte. Orgaanilise keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli põhilist teooriat. Üks neist oli Rootsi teadlase J. Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult
KEEMIA AJALUGU (LOKT.01.001) Valik keemia ajalooga seotud küsimusi (kordamiseks) 1. Millisteks põhilisteks perioodideks jagatakse keemia ajalugu? Milliste ajavahemikega (ligikaudselt) neid perioode seostatakse? Keemia ajalugu jagatakse põhiliselt alkeemia-eelne periood: umbes 6000- 300 eKr alkeemia periood: umbes 300 eKr kuni 16. saj (vahepeal iatrokeemia) keemia kujunemisperiood 16 saj lõpp kuni 18 saj kesk murrang keemia ajaloos 18 saj lõpp Tänapäevase keemia kujunemine: 19 saj keskelt umbes 20 saj alguseni 2. Millistele eeldustele ja/või tingimustele nende perioodide kujunemine tugines? Millised on iga perioodi iseloomulikud jooned ja tähtsus keemiateaduse kujunemises ja edasises arengus? Keda võib esile tuua iga perioodi väljapaistvama(te) esindaja(te)na? Alkeemia-eelne periood: Antiik-Kreekas linnriikides, kus valitses demokraatia ja
Teadlased avastasid hiljem, et värske uriiniga saab toota sama palju fosforit. 2. Kes ja kuidas avastas vesiniku. Kirjutage reaktsiooni võrrand. 1766. aastal avastas inglise füüsik ja keemik Henry Cavendish vesiniku, lisades metalli (Zn) happesse. Nähes vedelikus tekkinud mulle, otsustas Cavendish isoleerida reaktsioonist tekkinud õhulaadse toote (divesiniku), mis põlema pannes plahvatas ( gaasi algne nimetus „põlev õhk“) Võrrand: 2H2 + O2 = 2H2O 3. Keda peetakse kaasaegse keemia isaks ja miks? Antonie Lavoisier, kes tõestas erinevate keemiliste elementide olemasolu (kummutas tol ajal kehtinud arusaama, et eksisteerivad vaid 4 põhielementi – maa, tuli, õhk ja vesi). Lavoisier' kõige kuulsamad ja tähtsamad tööd käsitlevad põlemisreaktsioone, mida ta uuris, kasutades hermeetiliselt suletavaid nõusid ning kaaludes reaktsiooni lähteained ja saadused. Nende abil näitas ta, et põlemine on ühinemine hapnikuga. Ta demonstreeris
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid