Kuidas 19. sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Orgaaniline keemia tegeleb orgaaniliste ainetega. Veel 19. sajandi keskpaiku ja hiljemgi määratleti orgaanilist keemiat kui elusorganismidest pärinevate ainete keemiat. Algul oli keemia kirjeldav teadus. 17. sajandi ja 19. sajandi alguse keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldusest. Aastal 1808 nimetas kuulus rootsi keemik J. Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva valdkonna orgaaniliseks keemiaks. Berzelius uskus kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada pole võimalik. Sellisest mõtteviisist hoolimata sai F. Wöhler pliitsüaniidi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine. Wöhleri avastus ei kõigutanud vitalismi teooriat, kuid varsti järgnesid teated äädikhappe, sipelghappe , etüülalkoholi ainete sünteesi kohta lihtsatest anorgaanilistest ainetest. Järgnenud
uurida. Kuid juba enne 18.sajandit oli tehtud mitmeid katseid liigitada aineid mineraalseteks ja orgaanilisteks. Esimsese sellise liigituse autoriks loetakse Abu Bakr ar-Razidi. Rootsi keemiku J.Berzeliuse ettepanekul hakati 1808. aastast alates orgaanilisi ühendeid käsitlevat keemiat nimetama orgaaniliseks keemiaks. Berzeliusel ilmus õpik, mille ühes peatükis räägis ta orgaanilisest keemiast. Selles propageeris Berzelius sel ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu (vis vitalis) mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalismi ehk elujõu teooria pidurdas orgaanilise keemia arengut kaua aega. Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F.Wöhler
Projekt Seleen Jõns Jakob Berzelius 1817.a Nr 34, VI A, )2)8)18)6 Seleeni leidub looduses taimedes ja mullas, mullas võib leiduda seleniide (Se2-), seleeni (Se0), seleniite (Se4+), selenaate (Se6+). Pooljuhtiv tahke aine, tihedus 4,8g/cm3, Vees ei lahustu, keemistemperatuur 685, sulamistemperatuur 170-217 SeO2 - Seleendioksiid (=3,95g/cm3, suplimeerumine 315, sulamistemperatuur 340, keemistemperatuur350) SeO3- seleentrioksid(=3,44g/cm3, lahustub vees hästi, sulamistemperatuur 118)
KG Katalüsaator on keemiline aine (nii orgaaniline, kui anorgaaniline), mis muudab reaktsiooni kiirust, muutmata reaktsioonide termodünaamikat, ja vabaneb pärast reaktsiooni lõppu esialgsel kujul. Katalüsaatori toimel võivad reaktsioonid nii kiireneda, aeglustuda kui ka katkeda. Kujunemine Termin tuleneb kreekakeelsest sõnast , katálysis ladinakeelse lõpuga. 1835. aastal võttis rootsi keemik Jöns Jakob Berzelius kasutusele termini katalüsaator. Nimelt uuris ta keemilisi aineid ning ka katalüütilisi protsesse ja aineid, mis osalesid katalüüsis muutumatul kujul ta nimetas need ained katalüsaatoriteks. 1895. aastal õnnestus Wilhelm Ostwaldil defineerida ka tänapäeval kasututav katalüsaatorite mõiste. Oma töö eest katalüüsi, keemilise tasakaalu ja reaktsioonikineetika vallas pälvis ta aastal 1909 Nobeli keemiaauhinna Enamasti peetakse katalüsaatori all
Räni on pooljuht mis tähendab, et ta on võimeline kergesti kas loovutama või jagama oma elektronkatte välimise kihi nelja elektroni 2.ränil on 24 isotoopi ent ainult 3 neist on stabiilsed ja need on massiarvudega 28,29,30 3. 1,36 usa dollarit ühe naela kohta ehk 409,528 grammi 4.Üle 90% maakoorest koosnebräni mineraalides ent puhtal kujul esineb harva, leidub looduses kivimite ja mineraalide koostisosadena, nt kvartsi, päevakivi. 5.puhtal kujul räni avastas Jöns Jacob Berzelius 1824. aastal 6. Suurem osa ränist kasutatakse kaubanduses ilma suurema töötluseta Lihtainena kasutatakse räni raua rafineerimiseks, alumiiniumi valamiseks ja ränioksiidi saamiseks räni sisaldavatest kivimitest, minraalidest ning silikoonidest valmistatakse täna päeval palju asju 7. mikroprotsessoreid ja paljusi erinevaid kiipe toodetakse ränist 8. silkoonist tehakse nukke, sekslelusid, implantaate, termopastat,vorme jne 9. Kvartsliiv on samuti keraamiliste telliste koostisosa
Essee Orgaaniline Keemia. Vastseliina Gümnaasium Kristin Tisler Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses. Siis ilmus nimeka rootsi keemiku Jackob Berzeliuse õpik, milles orgaanilisele keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ta ja propageeris tol ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilised ained saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalistid väitsid, et ainult elusorganismides esineb salapärane elujõud, mille mõjul lihtsamatest anorgaanilistest ühenditest tekivad keerulised orgaanilised ühendid.Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini ülikooli professor F. Wöhler
Kaltsium Üldomadused Halli värvusega leelismuldmetall Järjekorranumber 20 Tüüpiline oksüdatsiooniaste 2+ Üks pehmemaid metalle IIA rühma element Tihedus 1550 kg/m³ Sulamistemp 842 °C, keemistemp 1484 °C Keemiliselt aktiivne Looduses vabal kujul ei esine Avastamine Berzelius ja Pontin 1808. aastal Humphry Davy Elektrolüüsi teel Humphry Davy Ajalugu Lupja kasutati ehitusmatrjalina (7000 14000 aastat eKr) Lubjakrohvist säilinud kujud (7000 aastat eKr) Esimene lubjapõletusahi on leitud Khafajah mesopotaamiast (2500 aastat eKr) Ain Ghazal Ühendid Kaltsiumkarbonaat (CaCo3)- tsement, mört, hambapasta, paberitööstus, lubjakivi Kaltsiumfosfaat (Ca3(PO4)2)- loomasööt,
Wollaston eraldas toorplaatinast samuti 2 metalli: 1803. a pallaadiumi (nimi anti asteroid Pallase avastamise auks) ja roodiumi (kreeka keeles rhodon - roos), selle metalli soolade roosakaspunase värvuse järgi. Viimane, kuues plaatina metall avastati kas 1808., 1828. või 1844. a. 1828. a. teatas Tartu Ülikooli professor Gottfried Wilhelm Osann, et eraldas plaatinamaagist 3 uut elementi, millest ühte nimetas ruteeniumiks (Ruthênia Venemaa ladina keeles). Kuid J. Berzelius pidas seda eksiavastuseks. 1844. a. teatas Tartust pärinev baltisaksa päritoluga keemik-farmatseut Carl Claus, kes töötas Kaasani ülikoolis professorina, ruteeniumi avastamisest. J. Berzelius pidas avastust seekord tõeseks, kuigi Osann vaidlustas prioriteeti, sest isegi nimi pärines temalt. Mõnedes teatmeteostes nimetakase nüüdisajal ruteeniumi avastajaks hoopis poola õpetlast, Vilniuse ülikooli professorit Jedrzei Sniadecki (1808) ja paralleelavastajaks Tartu Ülikooli prof
haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Kuidas muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest ja mis on orgaaniline keemia? 19.sajandi keskpaiku määratleti orgaanilist keemiat kui elusorganismidest pärinevate ainete keemiat. Sellest tulenes ka nimetus orgaaniline. 19. sajandi alguse keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest. Tuntud ainete, nagu näiteks orgaaniliste ainete hulk, kasvas kiiresti. Aastal 1808 väitis kuulus rootsi keemik J. Berzelius kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada on võimatu. Need arvati moodustuvat ainult organismides salapärase elujõu toimel. Esimesena asus Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Ta oli mees, kes 1828. aastal sai endale ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi. Nii anti aastal 1828 esimene hoop vitalismile
Chlorum Kloori avastas 1774 Sveitsi teadlane Karl Wilhelm Scheele Meitneerium Mt VIIIB 7. - Esmakordselt saadi meitneeriumi 1982. aastal Darmstadtis Süsinik C IVA 2. Carboneum Esmakordselt sai amorfsey räni 1824. Aastal rootslane Jöns Jacob Berzelius Hapnik O VIA 2. Oxygenum Karl Wilhelm Scheele avastas 1772 hapniku Heelium He VIIIA 1. - Avastati 1868.aasta päiksevarjutuse ajal Germaanium Gr IVA 4. - Germaaniumi avastas saksa teadlane Clemens Alexander Winkler. Kaltsium Ca IIA 4. Calcium Puhast kaltsiumi sai esmakordselt elektrolüüsil
tekkimise ajal. Teadusharuna tekkis keemia hiljem Vana-Egiptuses, kus jagati see kaheks: eluta organismide keemiaks ehk anorgaanikaks ja elusorganismide ehk orgaanikaks. Orgaaniline keemia kui iseseisev teadusharu tekkis 19. sajandil. Sel ajal väideti, et anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte. Orgaanilise keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli põhilist teooriat. Üks neist oli Rootsi teadlase J. Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult elusorganismidest ja seda salapärase elujõu nn vis vitatilis mõjul. 1828. aastal lükkas Friedrich Wöhler selle arvamuse ümber, kui ta endalegi ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. Teine teooria oli Wöhleri radikaalide teooria, mis väitis, et kõik keemilised ained koosnevad elektronegatiivsetest ja
Isomeeria ja isomeerid Selle lühikokkuvõtte eesmärk on anda lühiülevaade isomeeriast ja isomeeridest. Mis asi on üldse isomeeria ja mis on isomeerid? Kuidas jagunevad isomeerid? Kuidas tunda ära isomeere? jne. Esimene isomeeride paar avastatid soolade vahel valemiga AgCNO. Kuigi soolad olid sama valemiga, kippus üks neid plahvatama, teine aga oli püsiv. Siin tuligi mängu struktuuri erinevus, millele pani Rootsi teadlane Berzelius nimeks isomeeria, nähtuse seletas aga Vene teadlane Butlerov. Nähtust esineb orgaanilises keemias rohkem, kui anorgaanilises. Isomeeria on nähtus, mille puhul on mitmel ainel samasugune summaarne valem, kuid erinev ehitus ehk struktuur. See tähendab, et ainete molekulides on samad aatomid, mis on erinevalt seotud. Sellest tulenevalt on neil ka erinevad füüsikalised ja keemilised omadused, mistõttu loetakse neid erinevateks keemilisteks aineteks. Isomeerid jagunevad kahte suurde gruppi,
süntees on ainult võimalik seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Sajandi jooksul ilmus aga veel teateid, kus teadlased olid juhuslikult sünteesinud ka muid orgaanilisi ühendeid. Näiteks 1842.a Nikolay N. Zinin sünteesis laboris aniliini, 1848.a Edward Frankland äädikhappe ja 1861.a Alexander Butlerov suhkru. Lõpuks hakati uskuma, et ka ilma erilise elujõuta on võimalik saada orgaanilisi aineid. Kuigi Berzelius saavutas palju keemiateaduse edasise arengu seisukohalt (pakkus välja keemiliste elementide tähistusviisid, mis kehtivad tänapäevani, oli paljude keemiliste elementide avastaja), takistas ta aga oma jäikade seisukohtade kinnihoidmisega keemia arengut. Ta ei lasknud läbi teooriaid, mis ei ühtinud tema seisukohtadega. Näiteks jäi pikaks ajaks tunnustamata Amedeo Avogadro seadus, kus samades tingimustes sisaldavad võrdsed ruumalad gaase võrdse arvu osakesi. 19
gaasidega lõid eelduse põlemise hapnikuteooria rajamiseks. Seda tegi Antoine Lavoisier ja see rajas aluse kvantitatiivsele keemiale. Lavoisier esitas ka esimese nimekirja keemilistest elementidest. Avogadro oletas, et samades tingimustes sisaldavad võrdsed ruumalad võrdse arvu osakesi.Hakati tegelema elektrokeemiaga, aatommasside arvutamise, saamisega. Kujunes elemenide nimetamine (2 esitähte- Berzelius). Avastati väga palju uusi elemente, hakkas kujunema orgaaniline keemia Tänapäevase keemia kujunemine: Keemia hakkas aerenema üle euroopa, käidi õppimas seniste tuntud keemikute juures. Sai selgeks aatommassi ja ekvivalentmassi erievus (tänu valentside teooriale saadi aru keemilise sideme olemusest. Loodi eismesi struktuurvalemeid, defineeriti org keemia kui süsinikuühendite keemia. I rahvusvahelin
Orgaanilise keemia areng Mõiste orgaaniline aine andis 1807 rootsi keemik J.J.Berzelius . Etanool ja etaanhape olid varem teada. Kehtis VITALISMI idee, mida toetas Stahl, kes oli omal ajal autoriteet : ta väitis, et on rida aineid, mida saab toota vaid elusorganism, käsitlusviis sellest ongi vitalism. Berzelius vastandas anorgaanilised ained orgaanilistele ainetele ehk eluta ained elusorganismidest pärit ainetele. Michel Eugéne Chevreul (1786-1889) prantsuse keemik, sai 1809 rasva keetmisel leelisega seebi , mille töötlemisel happega sai rasvhappe. Hiljem tõestas, et rasvadest eraldub seebiks keetmisel glütserool. Konstantin Sigismundovits Kirchoff (1764-1833), vene keemik, kes sai 1812 tärklise kuumutamisel happega suhkru (glütserooli) .
Orgaanilise keemia areng Mõiste orgaaniline aine andis 1807 rootsi keemik J.J.Berzelius . Etanool ja etaanhape olid varem teada. Kehtis VITALISMI idee, mida toetas Stahl, kes oli omal ajal autoriteet : ta väitis, et on rida aineid, mida saab toota vaid elusorganism, käsitlusviis sellest ongi vitalism. Berzelius vastandas anorgaanilised ained orgaanilistele ainetele ehk eluta ained elusorganismidest pärit ainetele. Michel Eugéne Chevreul (1786-1889) prantsuse keemik, sai 1809 rasva keetmisel leelisega seebi , mille töötlemisel happega sai rasvhappe. Hiljem tõestas, et rasvadest eraldub seebiks keetmisel glütserool. Konstantin Sigismundovits Kirchoff (1764-1833), vene keemik, kes sai 1812 tärklise kuumutamisel happega suhkru (glütserooli) .
ainete keemiaks. See orgaanilise keemia definitsioon ei erine palju tänapäevasest, kuid erinevuse tekitas see, et usuti kindlalt, et orgaanilisi ühendeid ei ole võimalik laboratoorselt valmistada, vaid need tekivad vaid organismides erilise elujõu ehk vis vitalis mõjul. 18. ja 19. sajandi keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest. 1808 aastal nimetas rootsi keemik Jakob Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva valdkonna orgaaniliseks keemiaks. Ta andis välja õpiku, milles oli eraldi peatükk orgaanilise keemia kohta. Siiski polnud see peatükk midagi alustpanevat, sest autor oli vitalismi toetaja ja väitis kindlalt, et orgaanilisi aineid saab ainult organismidest. Ma arvan, et orgaanilise keemia väljakujunemist takistaski enim see, et oldi veendunud vis vitalise olemasolus, ilma et selle kohta teaduslikke tõendeid esitatud või otsitud oleks.
uurimiseks paljudele teadlastele, sealhulgas Wollastonile, kes oli plaatinatoormaagi uurimisega kuulsaks saanud. Viimane väitis pärast analüüsi, et Uraali maak on identne Lõuna-Ameerika maagiga. Teisel seisukohal oli Tartu Ülikooli professor Gottfried Osann. Pärast Uraali maagi uurimist teatas Osann, et on avastanud sellest kolm uut elementi: pluraaniumi, poliiniumi ja ruteeniumi. Tolle aja nimekaim keemik Jöns Jacob Berzelius, kelle erapooletu, kuid autoriteetne sõna oli üldtunnustatud, ei kinnitanud Osanni avastusi. 1844.a ilmus Tartust pärit, kuid siit Kaasani ülikooli tööle siirdunud Carl Clausi teadustöö, mis oli pühendatud N. Lobatsevskile ja käsitles uue elemendi ruteeniumi avastamist. Septembrikuus saatis Claus uue elemendi preperaate kontrollimiseks Berzeliusele Stockholmi ja akadeemik Hessile Peterburi. Berzeliuse esialgne arvamus oli negatiivne. Ta väitis, et
Eluslooduses leidub vähe , nt kogu inimorganismis sisaldub vaid ~ 1 mg tsirkooniumi. 2. AJALUGU 2.1. Nimetus ja avastamine Elemendi nimetus tuleneb tema ammutuntud põhimineraali tsirkooni nimest. Tsirkooni nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast zargun (kuldkollane). Zr avastajaks peetakse saksa keemikut Martin Klaprothi, kes eraldas 1789 esmakordselt tseiloni tsirkoonist ,,tsirkooniumimulla" ehk tsirkooniumdioksiidi. Vaba (ebapuhta) metalli sai 1824 rootsi keemik J. J. Berzelius kaaliumheksafluorotsirkonaadi redutseerimisel naatriumiga. Küllalt puhtal kujul said tsirkooniumi metallina alles 1925. a Madalmaade teadlased A. E. van Arkel ja J. H. De Boer endi poolt avastatud joodimeetodil. 3. SAAMINE Tööstuses saadakse tsirkooniumi mitmel meetodil(eri riikides on nende osakaal erinev), millest peamised on järgmised: 4 1. Krolli meetod. Klooritakse maagikontsentraate koos koksiga või karbiide;
Davy elektrolüüsida kuumutatud liiva, kuid protsess ei kulgenud (liiv ei juhi elektrivoolu, mitteeletrolüüt), siis püüdis ta redutseerida ränidioksiidi metallilise kaaliumi aurudega. Katsed aga polnud resultatiivsed, lähtuti valest eeldusest, et räni on metall. Gay-Lussac ja Louis Thenard (1811) viisid läbi eksotemilise reaktsiooni ränitetrafluoriidi ja metallilise kaaliumi vahel, kuid ei suutnud analüüsida reaktsioonil tekkinud ühendeid. 1824. aastal kuumutas J. Berzelius peenpulbriliste ainete (ränidioksiid, raud ja süsi) segu ja tõestas, et reaktsioonil tekib raua ühend räniga (ferrosiliitsium). Kuumutades kaaliumfluorosilikaati metallilise kaaliumiga avastas ta sulatatud massist veega lõhustades amorfset räni. Hiljem sai kristalset räni prantsuse õpetlane Henri Sainte-Claire Deville (1854). (11) 2. Levik Levikult on räni teisel kohal elementide hulgas. Looduses on teda ainult ühenditena liiva,
500 a. eKr tehti teiste metallide ja elavhõbedaga sulameid. 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani loputati elavhõbeda nitraadiga loomanahkasid Hg(NO3)2·2H2O. See eraldas karvad naha küljest. 1941. aastal keelati elavhõbeda kasutamine nahatööstustes kuna see oli äärmiselt mürgine. Kaaliumi(K) avastas Humphrey Davy. Luteetsiumi(Lu) avastasid 1907 a. G. Urbain ja C. James. Seleeni(Se) avastas J. J. Berzelius aastal 1817. Titaani(Ti) avastas 1791. aastal inglise keemik W. Gregor. Volframi(W) avastasid 1783dal aastal hispaania teadlased J. Ja F. D'Elhuyar. Üterbiumi avastas 1878 J.C.G. de Marignac ( 1817- 1894) .
Mineraalelemendid etendavad organismis tähtsat rolli, seepärast on oluline, et meie igapäevane toit sisaldaks neid piisavas koguses. Mineraalained on erinevaid ja neid on organismil võimalus kätte saada paljudest toitudest. Mineraalainetena võib loetleda seleeni, boori, kaltsiumit, magneesiumit, mangaani, fosfori, kaaliumi, joodi, rauda, kroomi, vaske, fluori, naatriumi ja tsinki. SELEEN (Se) Seleeeni avastas J. J. Berzelius aastal 1817. Seleen kuulub mikroelementide hulka ja võib suuremas kontsentratsioonis olla väga mürgine, kuid väikestes kogustes vägagi tarvilik. Seleen on tähtis antioksüdant. Teeb kahjutuks toksilisi metalle ja kantserogeenseid ühendeid (nt. elavhõbe, kaadmium) viies nad sellisesse vormi, mis uhutakse organismist välja. Antioksüdandina kaitseb seleen mitmesuguste degeneratiivsete haiguste eest nagu
Räni (Si) on metalloid – metallist kristall tagurpidi kvantoptiliste omadustega, mis tähendab, et kui see on kiiritatud UV kiirgusega, toodab see elektrivoolu ja, eriliste elektriliste eritingimuste korral võib see välja kiirata mõõdetavat kiirgust. Räni moodustab peaaegu 28% maakoorest (27,7) ja see on koguseliselt neljandal kohal vesiniku, lämmastiku ja hapniku järel, ja maakoore sisalduses hapniku järel teisel kohal. Rootslane Jöns Jacob Berzelius avastas selle 1824. Amorfsel kujul on see pruun pulber; kristallilisel kujul on see metalne hall. Kuna see on tihke, ei reageeri see hapnikuga, vee või enamuse hapetega. Ränidioksiidi tolm (SiO2) on kergelt mürgine ja väga ärritav. See on perioodilisuse tabelis 14. element ja selle aatominumber on 14 ja selle valents võib olla 2 ja/või 4. Selle aatommass on 28,0855 amü. Sulamistemperatuur on 1410°C, selle keemistemperatuur on 2680°C ja selle kriitiline temperatuur on 4920°C
Uuris elektrivoolu toimet keemil. ühenditesse, üks elektrokeemia rajajaid.- Avastas ja eraldas (1807- 08) elektrolüütiliselt Na, K, Mg, Ca, Ba, Sr (osaliselt amalgaamide kujul). Üks element boori avastajaid. Tõestas (1810), et kloor on element.- N2O: koostis ja valuvaigistav toime.- Esitas (sõltumatult Dulong´ist, 1815) hapete vesinikteooria.- Konstrueeris ohutu kaevanduslambi "Davy lamp", 1815).- Avastas Pt ja Pd katalüütilise toime, sai esimesena Pt-musta. Jöns Jacob BERZELIUS (1779 - 1848) Rootsi keemik ja mineraloog, XIX saj. keemiateaduse erudeeritumaid ja autoriteetsemaid esindajaid. Rootsi Kuningliku TA liige (president 1810- 18). Tegeles oma aja üldkeemia kõigi probleemidega. Kontrollis ja tõestas (1810-1816) nii koostise püsivuse kui kordsete suhete seadust anorg. oksiidide ja orgaanil. ühendite suhtes:- Määras (1807-18) 45 keemilise elemendi aatommassi. Võttis esimesena kasutusele (1814) keemil
SO3 (vääveltrioksiid) värvitu, äärmiselt sööbiv vedelik. Väävlit sisaldavad happed: H2SO3 (väävlishape) tekib väga vähesel määral SO2 lahustumisel vees. Väävlishapet, SO2 ja sulfiteid kasutatakse: kahjurite tõrjeks (peam. kasvuhoonetes), desinfitseerimiseks (veinivaadid), puuviljade säilitamisel, kangaste ja õlgede pleegitamiseks. H2SO4 (väävelhape) õlikas, väga sööbiv vedelik. Väga tugev hape, vesilahustes dissotsieerub. Seleen (Se) - Avastas 1817 Berzelius. Hajutatud element, tuntud üle 50 Se- mineraali,looduslik Se on 6 isotoobi segu.Om: eriti amorfne ja peendispersne, keemiliselt aktiivne. Toatemperatuuril reageerib F2, Cl2 ja Br2-ga. Lihtainete otsesel reaktsioonil saadakse: SeF6 – värvitu gaas, vees praktil. ei lahustu ega hüdrolüüsu, SeF4 – värvitu vedelik, reageerib energiliselt veega, söövitab klaasi, SeCl4 – värvitud või helekollased kristallid, hüdrolüüsub vees; konts HCl-ga → H2SeCl6 (heksakloroseleenishape). SeO2
78. isomeeria nähtus ja sinna juurde kuuluvad asjad . Isomeeria on nähtus, mis seisneb selles, et leidub aineid millel on sama molekuli koostis ja sama molekulmass, kuid mis on oma omadustelt erinevad. Vastavaid aineid kutsutakse isomeerideks Isomeerid on ained, millel on sama summaarne valem, kuid erinev molekuli ehitus. Esimese isomeeride paari moodustasid kaks soola ,valemiga AgCNO. Üks sooladest oli püsiv, teine kippus plahvatama. Nime nähtusele andis rootslane Berzelius, selgituse andis venelane Butlerov . Orgaanilises keemias on nähtus levinum, kui anorgaanilises. Isomeeria liigid Ahelaisomeeria on põhjustatud süsinikahela erinevast hargnemisest. Näiteks butaan ja metüülpropaan CH3CH2CH2CH3 ja CH3-CH(CH3)-CH3 Alkaanidel teisi isomeeria võimalusi pole. Asendiisomeeria on põhjustatud funktsionaalsete rühmade ja/või - sidemete erinevast paiknemisest Näiteks: 1-propanool ja 2-propanool CH3CH2CH2OH ja CH3-CH(OH) -CH3
1825 Stephenson hakkab esimesena tootma auruvedureid. 1825 Faraday avastab benseeni. 1826 Niepce saavutab esimese püsiva fotokujutise. 1827 George Simon Ohm avastab, et voolutugevus on võrdeline pingega ja pöördvõrdeline takistusega (Ohmi seadus). 1827 Jacques Babinet pakub välja idee, et pikkusühik peaks põhinema kindla lainepikkusega valgusel. 1828 William Nicol polariseerib valgust kaksikpeegeldumise abil. 1828 Jöns Jakob Berzelius kasutab uut keemiaalast kirjaviisi aatommasside tabelis. 1828 William Sturgeon toodab praktikas kasutatavaid elektromageteid. 1828 Friedrich Wöhler avastab, et ammooniumtsüanaadist saab karbamiidi sünteesida. 1830 Joseph Henry alustab puhkuse ajal tööd magnetilise induktsiooniga. 1831 Henry leiutab elektritelegraafi ja kirjeldab elektrimootorit. 1831 Samuel Heinrich Schwabe taasavastab Jupiteri Suure Punase laigu.
Tänapäeval tuntakse umbes 10 miljonit erinevat keem. elementi, millest enamik ongi orgaanilised. Vaid lihtsamaid süsinikku sidaldavaid ühendeid loetakse anorgaanilisteks, sest nad käituvad reaktsioonides neile vastavalt. Nimetada tuntud orgaanilisi aineid: suhkur, äädikhape, seep, etanool. Enam-vähem kõik materjalid on orgaanilised, v.a. kriit, klaas, metall, savi/portselan, betoon. Piiritus C2H5OH. 1808.a. nimetas Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva aine orgaaniliseks keemiaks ja arvas, et laboratoorselt neid valmistada on võimatu. 1828.a. sünteesis Wöhler karbamiidi e. kusiaine ning ka paljud teised orgaanilised ained. Orgaaniliste ainete peamised erinevused anorgaanilistest: · org. ained sisaldavad süsinikku ja nende molekulmass võib olla väga suur · anorg. ühendid on oma struktuurilt ja sideme tüübilt mitmekesisemad. · enamik vees lahustuvad org
(väga oluline tööstusprodukt):S SO2 SO3 H2SO4. SO2 on üks olulisemaid ja kahjulikumaid loodusreostuse allikaid: tekib tohututes kogustes, eriti Ssisald. kütuste (kivisüsi jt.) põlemisel; happevihmad, SO3 (vääveltrioksiid), värvitu, äärmiselt sööbiv vedelik. H2SO4 (väävelhape); õlikas, väga sööbiv vedelik; laboris kasutatav H2SO4. Seleen: avastas 1817 Berzelius ; igapä ev a elu s ülimalt tähtis ele m e nt (kuigi tootmis m a h u d pole väga suure d ) ; ühendid väga mürgis e d . S eF 6 värvitu gaa s, ve e s praktil. ei lahustu ega hüdrolüü su : S eF 4 värvitu ved elik, reag e e rib en er gilis elt ve e g a, s öövitab klaasi ; Se Cl 4 värvitud või helekollas e d kristallid, hüdrolüü su b ve e s . Õhu s põleb Se O 2 (värvitu kristallaine),H 2 Se O 3 sele e ni s h a p e ,
keerukad ühendid: katioonne osa: peam. K+, Na+, Ca2+ anioonne: (SiO4)4-, (AlO4)5- Si leidub vähesel määral taim- ja loomorganismides (rohkem kõrreliste vartes, ainuraksete kodades, käsnades, sulgedes, villas jm.) Avastamine Si ühendite kasutamine – iidsetest aegadest (klaas, ehitusmaterjal) Si lihtainena: esmakordselt eraldatud 1811 Gay-Lussac, Thenard määratletud elemendina 1823 Berzelius lad. Silicium ← silex (ränikivi) ingl. silicon, vene кремний (кремень), pr. silicium saksa: elemendina küll das Silízium, muidu Kíesel (ränikivi), näit. die Kíeselsäure – ränihape Saamine Liiva ja söe (koksi vm.) segu kuumutamisel kaarleek-ahjus (1800ºC): SiO2 + 2C → Si + 2CO Pärast erilist happetöötlust saadakse 99,9%-lise Si-sisaldusega produkt. Teised meetodid (elektrol.) – tööstuses väga vähe
Isomeeria Isomeeria on nähtus, mis seisneb selles, et leidub aineid millel on sama molekuli koostis ja sama molekulmass, kuid mis on oma omadustelt erinevad. Vastavaid aineid kutsutakse isomeerideks Isomeerid on ained, millel on sama summaarne valem, kuid erinev molekuli ehitus. Esimese isomeeride paari moodustasid kaks soola ,valemiga AgCNO. Üks sooladest oli püsiv, teine kippus plahvatama. Nime nähtusele andis rootslane Berzelius, selgituse andis venelane Butlerov . Orgaanilises keemias on nähtus levinum, kui anorgaanilises. Isomeeria liigid Ahelaisomeeria on põhjustatud süsinikahela erinevast hargnemisest.Näiteks butaan ja metüülpropaan CH3CH2CH2CH3 ja CH3-CH(CH3)-CH3 Alkaanidel teisi isomeeria võimalusi pole. Asendiisomeeria on põhjustatud funktsionaalsete rühmade ja/või - sidemete erinevast paiknemisest Näiteks: 1-propanool ja 2-propanool CH3CH2CH2OH ja CH3-CH(OH) -CH3
ja sama molekulmass, kuid mis on oma omadustelt erinevad. Vastavaid aineid kutsutakse isomeerideks Isomeerid on ained, millel on sama summaarne valem, kuid erinev molekuli ehitus. 11. klassi Orgaanika konspekt Jaan Usin 15 Esimese isomeeride paari moodustasid kaks soola ,valemiga AgCNO. Üks sooladest oli püsiv, teine kippus plahvatama. Nime nähtusele andis rootslane Berzelius, selgituse andis venelane Butlerov . Orgaanilises keemias on nähtus levinum, kui anorgaanilises. Isomeeria liigid Ahelaisomeeria on põhjustatud süsinikahela erinevast hargnemisest.Näiteks butaan ja metüülpropaan CH3CH2CH2CH3 ja CH3-CH(CH3)-CH3 Alkaanidel teisi isomeeria võimalusi pole. Asendiisomeeria on põhjustatud funktsionaalsete rühmade ja/või - sidemete erinevast paiknemisest Näiteks: 1-propanool ja 2-propanool CH3CH2CH2OH ja CH3-CH(OH) -CH3
annaabi.ee 
