Orgaanilise keemia areng 19.sajandil (0)

Essee
Orgaanilise keemia areng 19.sajandil
Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses, kui Rootsi keemiku Jöns Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808 aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks. Sel ajal ilmus tema õpik, milles orgaanilise keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ja propageeris arusaama, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aineid ei saa. Ta väitis et orgaanilised ained tekivad elusorganismide elujõust (via vitalis). Sellest tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalismi teooria väitel kõik orgaanilised ained pärinevad ainult elusorganismidest. See teooria aga kukutati 1828.a Friedrich Wöhleri poolt, kes sünteesis laboratooriumis anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet: ammooniumtsüanaadist karbamiidi ehk kusiainet.
Vitalistid aga väitsid sellepeale, et uurea ehk kusiaine süntees on ainult võimalik seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Sajandi jooksul ilmus aga veel teateid, kus teadlased olid juhuslikult sünteesinud ka muid orgaanilisi ühendeid. Näiteks 1842.a Nikolay N. Zinin sünteesis laboris aniliini, 1848.a Edward Frankland äädikhappe ja 1861.a Alexander Butlerov suhkru. Lõpuks hakati uskuma, et ka ilma erilise elujõuta on võimalik saada orgaanilisi aineid. Kuigi Berzelius saavutas palju keemiateaduse edasise arengu seisukohalt (pakkus välja keemiliste elementide tähistusviisid, mis kehtivad tänapäevani, oli paljude keemiliste elementide avastaja), takistas ta aga oma jäikade seisukohtade kinnihoidmisega keemia arengut. Ta ei lasknud läbi teooriaid , mis ei ühtinud tema seisukohtadega. Näiteks jäi pikaks ajaks tunnustamata Amedeo Avogadro seadus, kus samades tingimustes sisaldavad võrdsed ruumalad gaase võrdse arvu osakesi.
19.sajandil oli orgaanilise keemia arengus tähtsal kohal juhuslikkus ja ootamatud avastused, mis olid tugevad alused keemiaharu kujunemisel. Ühiskondlikult tunnustatud vitalismiteooria pani teisiti mõtlevaid teadlasi end kehtestama ning oma teooriatesse uskuma, seega on tegu olnud kindlasti akadeemiliselt väga võimekate inimestega kui ka tugeva iseloomu isikutega, mis teevad selle aja teadlastest ühed tähelepanuväärseimad.
Tänapäeval tähendab orgaaniline keemia süsinikühendite ja nende derivaatide keemiat, mis tegeleb nende ehituse, omaduste, saamisviiside, koostise ja reaktsioonide uurimisega. Ka nüüdisaja keemikud kombineerivad aineid ning püütakse välja töötada paremate omadustega aineid. Nii nagu 19.sajandil hakati naftat töötlema , tehakse seda ka praegu keemiatööstuses, mis on ka peamine valdkond .
Kasutatud materjalid:
http://www.teadmus.ee/andmed/1508141103165/keemia-ajalugu-vastused-kordamisk%C3%BCsimustele
https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%B6ns_Jacob_Berzelius
https://et.wikipedia.org/wiki/Orgaaniline_keemia
https://et.wikipedia.org/wiki/Keemia