Orgaanilise keemia areng XIX sajandil (0)

Orgaanilise keemia areng XIX sajandil
Kuni 19. saj. alguseni saadi orgaanilisi aineid (suhrut, tärklist, glütserooli, mitmesuguseid happeid , rasvu jm.) taimsest või loomsest toorainest , seepärast arvati, et orgaanilised ühendid saavad tekkida ainult elusorganismides. See õpetus on tuntud vitalismi (ladinakeelsetest sõnadest vis vitalis – elujõud) nime all. Vitalism pidurdas keemia arengut, kuna koosnes valedest arvamustest. Ilma vitalismita võinuksid inimesed varem avastada orgaaniliste ühendite erinevaid kasutusviise.
Esimeseks vastuväiteks vitalismile oli saksa keemiku F.Wöhleri avastus, kes 1828.aastal ammooniumtsöanaadi kuumutamisel sai uurea ehk karbamiidi (kusiaine). Vitalismi pooldajad kaitsesid oma seisukohti, väites, et uurea on organismi heitprodukt. Järgnevatel aastatel sünteesisid keemikuid aga uusi orgaanilisi ühendeid: rasva (M. Berthelot , 1854.a.), äädikhapet (H.Kolbe ja E.Frankland, 1848.a.), suhkrut (A.Butlerov, 1861.a.). 1842. aastal sünteesis nitrobenseenist aniliini N.Zinin ja sellest tulenevalt sai 1856 . aastal inglise teadlane W.Perkin esimese aniliinvärvaine.
Varem saadi riidevärve ainult eksootilistest taimedest või isegi loomorganismidest. Punast alisariini saadi värvipunapuu juurtest ja punast purpurit purpurtigudest, kuid nüüd oli võimalik värvainet saada ka ilma taimse või loomse tooraineta. Vitalism kaotas sellega lõplikult oma mõju.
Orgaanilise keemia otsustavaks läbimurdeks oli orgaaniliste ühendite struktuuriteooria, mille alused lõi vene keemik A.Butlerov, kes 1861. aastal esines sellekohase ettekandega saksa loodusteadlaste ja arstide konverentsil . Teooria loomisel arvestas A.Butlerov, et: süsinik on orgaanilistes ühendites neljavalentne; kõik süsiniku valentsid on ekvivalentsed; süsiniku aatomid võivad omavahel ühineda ja moodustada pikki ahelaid.
Tänapäeval tuntakse üle kuue miljoni ühendi, millest vaid kuuendik on anorgaanilised, ülejäänud on aga orgaanilised ühendid. Iga päev sünteesitakse maailmas kuni tuhat uut ühendit, neist enamik kuulub orgaaniliste ühendite hulka. Kõik see on võimalik tänu orgaaniliste ühendite sünteesimisele ja vitalismi mõju lõpule.
Orgaanilist keemiat nimetatakse süsinikuühendite keemiaks. Ainult lihtsamaid süsinikuühendeid(CO, CO2, karbonaadid ) loetakse anorgaanilisteks ja käsitletakse anorgaanilises keemias. Orgaaniliste ühendite koostisesse kuulub süsiniku kõrval vaid väike arv teisi elemente: vesinik , hapnik ja lämmastik, harvemini väävel, fosfor , halogeenid ja metallid.
Orgaanilised ained esinevad igapäevases elus enamasti materjalidena, mis on mitme aine segud . Seega on oluliselt tähtis tundma õppida erinevate orgaaniliste ainete ehitust, omadusi ja reaktsioone. See omakorda võimaldab leida materjalide kasutamisviise, mis aitavad meie maailma muuta.