Õppida või mitte õppida – selles on küsimus (4)

Õppida või mitte õppida – selles on küsimus
Inimesed on erinevad ning igaüks teeb oma valiku, kas ta tahab teadmisi ja kui palju ta neid vajab. On neid, kes õpivad 25 aastat jutti enne tööle asumist, ja ka neid, kellele piisab 12 aastast.
Eesti on määranud selle, et meil on üheksanda klassini kooliskäimine kohustuslik. Sel ajal tuleb kindlasti tegeleda õppimisega. Ei tohi lösutada koolis mitmeid aastaid tühja, sest tarkused, mida õpitakse põhikoolis on eluks vajalikud. Kindlasti kasutame pidevalt arvutusoskust, õigekirja, hindame asju füüsika abil ning püüame aru saada ajaloost. Ehk sellepärast alustasimegi esimesest klassist lihtsamate teadmistega ning seejärel liigume edasi keerulisemate asjade mõistmiseks.
Õppimata jätmine võib tihti ette tulla siis, kui võrreldakse kaht või enamat tegevust, millega saaks hetkel tegeleda. Tõenäoliselt valib laps pigem arvutis jalgpalli- või tulistamismängu, kui et õpib pähe luuletuse inglise või jutu vene keeles, mida ta ei pruugi mõista. Eriti võib juhtuda see soojal kevadel, kui linnud laulavad , õues on soe ning loodus on muutunud juba roheliseks. Sel ajal tuleks õppimisest teha väike paus ning tegeleda millegi muuga , sest ka teadmiste kogumisest tuleb puhata
Korrutustabeli peab pähe õppima, aga et teatud peatükke mõnes aines pähe tuupida oleks otstarbekas, seda ma ei usu, sest õpime enda jaoks ja selleks, et teadmisi elus kasutada. Mida vähem meil pähe õpitud lahendusi, seda enam teame asjadest mida meil vaja läheb.
Edasiõppimise kõhklus tekib sellest, et ülikoolid tahavad õppemaksu. Selleks tuleb raha kusagilt saada. Paljud inimesed pole nii jõukad, et kohe kõik ära maksta ning nad võtavad laenu. Pole väga tore alustada oma iseseisvat elu laenudega, kuid nii on kombeks toimida. Seda, kas raha paigutamine teadmistesse tasub end ära, näitab aeg. Mõistmise avarust ja mahtu ei saa endale kuskilt osta, kuid ülikoolides võib teadmisi koguda tasu eest. Ei arva, et neile maksta oleks liiast, kuna annab võimaluse targaks saada.
Eluaastaid vahemikus seitse kuni 30 tuleb ka nautida ning nende üle rõõmu tunda. 23 aastat on vähemalt neljandik meie elust. Õppida on vaja parasjagu, nii et end sellega üle ei koormaks ning ka ise saab õnnelik olla. Kui ootame endalt palju, siis tuleb hea tulemuse nimel väga palju pingutada ning tihti võime kurvastada kehva hinde üle. Laps, kes palju ei taha saavutada, ei masendu nii tihti, kuna teab, et pole pingutanud, kuis vaja. Alati on ka lootus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka töötegemisega saab. Tark ei torma ning teeb seda, mis oluline. Õppimata võib jätta siis, kui mõni askeldus, näiteks õunamahla valmistamine vajab hirmsasti tegemist, aga päris õige tegu see pole, sest kunagi ei või teada mida meil suurena vaja läheb või kellena töötama hakkame.
Õppimises on kindlasti nii oma võlu kui ka valu, kuid on targem pingutada natuke rohkem arukuse nimel lapsepõlves kui hiljem. Hiljem juurde õppida on ehk liiga hilja , kuna aeg lendab kiiresti ning me ei pruugi leida endale seda aega, et ülikoolile pühenduda. Õppimisega ei kaota me midagi