kõige raskematele õpilastele ja pingelisematele olukordadele reageerimiseni. Ta soovitab ka mooduseid, kuidas töötajad saaksid üksteisele toetavamat keskkonda luua – sealhulgas mentorlust. Mul pole küllalt sõnu, et „Käitumist klassiruumis“ kiita. Kõik õpetajad tunnevad ära Billi kirjeldatud olukordi. Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool
polnud millegi sellisega kokku puutunud. Alul arvati, et tegemist on teatud kultuurilise iseärasusega, mis puudutab üksnes Ameerikas toimuvaid muutumisprotsesse. Ameerikalik temperament on paindlik ja seeläbi rahvas suuteline läbi tegema märkimisväärseid muutusi ilma valitsustalasid kõigutamata. See kusjuures pole jõukohane mitte ühelegi teisele maale. Peale pikki uuringuid ning arvestades tänapäeva õpetajate märkusi, jõuti järelduseni: Indigolapsed on need lapsed, kes esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole varasematel aegadel laiemalt täheldatud ega dokumenteeritud. (Carrooll.L. 1999:5) Oma kursusetöös kasutan kirjandust kui ka netimaterjali. Ka noppeid oma töökogemustest psühhiaatriahaigla lasteosakonnast. Oma töös ma ainult lastega kokku puutungi ning peale materjali läbitöötamist mõistsin ma, et mu käe alt on läbi käinud nii mõnigi indigolaps
Lapsepõlve vaadatakse koos sotsiaalsuse ja sooga.( spartalik ja ateenalik kasvatus Uusaja kasvatusideed – Russeau (õpetajateks – loodus, asjad ja inimesed). Progresiisvpedagoogika (Montessori- keskkond peab end kohandama lapse vajadustega, rahvusvaheliselt laialt levinud, Dalton, Waldorf – steiner pedagoogika, on üles ehitatud lapse arengustaadiumitele,õpetus on jagatud etappidele, Freinet –koolid, ei toeta õpetaja poolsele juhtimisele, vaid õpilased tuleb ise tegutsema panna.Tähtsaim ülesane siin koolis õpitingimuste loomine, päevaprogrammi koostavad lapsed ise, tähtsaim töövahend trükimasin, keskne koht vestlustel, teiste ees esinemistel, kriitilisel kommenteerimisel). Soome kooliharidus sai alguse kiriku ja kloostrikoolidest (1249 Turus, munkadele). Esimene koolisüsteem 1571, Agricola avaldas aabitsa. 17.saj. keskel astus jõusse 3-astmeline koolisüsteem.
Metoodilise materjali struktuuri alusena kasutati rahvusvahelise ökokülade liikumise kogukonnahariduse programmi „Gaia Haridus”. Materjal koosneb 4-st osast: 1) Jätkusuutlikkuse ja kogukondlikkuse tegevused Gaia Hariduse 4 aspekti järgi (ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne, maailmavaateline); 2) meisterdamistegevused ja katsed 3) täiendavad jätkusuutlikkuse ja kogukondlikkuse toetamise võimalused 4) näidis-õppekäikude kavad. Et saada metoodilisele materjalile praktiseerivate õpetajate hinnangut, viidi läbi empiiriline uurimus II - elektrooniline struktureeritud intervjuu 7 eesti õpetajaga. Uurimus viidi läbi 2012. aasta aprillis. Õpetajad hindasid materjali vastavust riiklikule õppekavale ning vanusegrupile hästi ning tõid välja parandusettepanekud paari tegevuse täiendamiseks. Kõik õpetajad olid valmis materjali ka ise rakendama. Võtmesõnad: jätkusuutlik eluviis, kogukond, ökoloogia, sotsiaalsed oskused, keskkond, loodussõbralikkus, ökokülad
tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti -- see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin. Isa andis muidugi rohkem, hulga rohkem kui kakskümmend, kui tal on suur talu
harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam
DEPRESSIOON 1. Sissejuhatus Depressioon on piinav. See on võimetuks tegev haigus, mis tabab igal aastal miljoneid inimesi, tekitades tohutut ahastust, segades argitoimetusi, perekonnaelu ja tööd, suurendades kehaliste haiguste ohtu ning viies vahel koguni enesetapule. Ometi on depressioon täiesti ravitav haigus, nagu ma käesolevas raamatus selgeks teen. Paraku ei saa enamik depressioonis inimesi mingit ravi ega teagi, et abi on täiesti kättesaadav. Üks depressiooni piinavamaid aspekte on abitus- ja jõuetustunne, mis masenduses inimesi sageli valdab. Võib-olla tunnete end olevat lõksus, võimetu üle saama hirmsast meeleheitest ja lootusetusest. Võimalik, et sõbrad, kes teie pärast muretsevad, üritavad teil tuju tõsta, öeldes: "Küll see üle läheb... Leia kõigest midagi head..." Enamjaolt ei suuda se
Eessõna Andekate laste kohta on käibel palju väärarusaamu, mis takistavad neid mõistmast ja nende arengule kaasa aitamast. Eesti koolide uuringu (Saul, Sepp, Päiviste, 2007) põhjal on üsna levinud stereotüüpne “hea ja tubli viielise lapse” kuvand andeka õpilase kohta. Paraku jäävad paljud andekad lapsed sellise lähenemisega üldse märkamata. Hinnanguliselt arvatakse, et koolisüsteemis jäävad märkamata või võimetekohaselt arendamata pea pooled andekatest lastest, kuna õpetaja jõud ja aeg kuluvad peamiselt nõr- gemate õpilaste järjele aitamisele ning just andekad jäävad pahatihti tähele- panuta. Koolis edasijõudmatuteks tembeldatud või käitumisprobleemi- dega laste hulgas on kindlasti palju niisuguseid, kelle annet pole kas õigel ajal märgatud või selle arenguks soodsaid tingimusi loodud. Juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel maailma esimese ulatuslikuma andeka- te uuringu teinud Lewis Terman osutas faktile, et koolist väljalangejate
Kõik kommentaarid