happed on ained, mis annavad lahusesse vesinikioone(H+). Happed koosnevad vesinikioonidest ja happeanioonidest. Happeaniooni laeng võrdub vesiniku aatomite arvuga happemolekulis. 2. Hapete valemid ja nimetused, happeanioonide valemid ja nimetused HF vesinikfluoriidhape, F - HCL vesinikkloriidhape(soolhape), Cl - kloriidioon HBr vesinikbromiidhape, Br - bromiidioon HI jodiidhape,I - jodiidioon HNO2 lämmastikkushape,NO2 - nime ei tea HNO3 lämmastikhape,NO3 - nitraatioon H2S divesiniksulfiidhape,S2 - sulfiidioon H2SO3 väävlishpe,SO32 - sulfitioon H2SO4 väävelhape,SO42 - sulfaatioon H2CO3 süsihape,CO32 - karbonaatioon H4SiO4 ortoränihape, SiO44 - silikaatioon H3PO4 fosforhape,PO43 - fosfaatioon HMnO4 permangaanhape,MnO4 Veel anioone - OH - hüdrooksiidioon , HCO3 - vesinikkarbonaatioon 3. Hapete liigitus Tugevad, keskmise tugevusega, nõrgad. 4. Happelised oksiidid ja neile vastavad happed Happelised oksiidid, Happed
vesinikkloriidhape HCl Cl- kloriidioon NaCl naatriumkloriid soolhape vesinikbromiidhape HBr Br- bromiidioon KBr kaaliumbromiid - vesinikjodiidhape HI I jodiidioon KI kaaliumjodiid lämmastikushape HNO2 NO2- nitritioon Ca(NO2)2 kaltsiumnitrit lämmastikhape HNO3 NO3- nitraatioon NaNO3 naatriumnitraat divesiniksulfiidhap H2S S2- sulfiidioon Na2S naatriumsulfiid e väävlishape H2SO3 SO32- sulfitioon CaSO3 kaltsiumsulfit väävelhape H2SO4 SO42- sulfaatioon CuSO4 vask(II)sulfaat süsihape H2CO3 CO32- karbonaatioon CaCO3 kaltsiumkarbonaat ortoränihape H4SiO4 SiO44- silikaatioon K4SiO4 kaaliumsilikaat
suurenenud valgutarbimise korral. Ammoniaak Ammoniaak on terava lõhnaga mürgine gaas, mis kondenseerub -33°C juures Ammoniaak on vees hästi lahustuv, kuna moodustab vesiniksidemeid, ja nõrk Brnstedi alus Suhteliselt tugev Lewis'i alus, eriti d-metallide suhtes, millega moodustab komplekse Cu2+(aq) + 4NH3(aq) = Cu(NH3)42+(aq) Ammooniumsoolad Ammooniumsoolad lagunevad kuumutamisel (NH4)2CO3(t) = 2NH3(g) + CO2(g) + H2O(g) Ammoonium katioon võib oksüdeerija (näiteks nitraatioon) toimel oksüdeeruda, kusjuures rekatsioonisaadused sõltuvad temperatuurist 250°C: NH4NO3(t) = N2O (g) + 2H2O >300°C: 2NH4NO3(t) = 2N2(g) + O2(g) + 4H2O Ammooniumnitraat Ammooniumnitraat kuulub dünamiidi koostisesse Ammooniumnitraat lahustub hästi vees ja on kõrge lämmastikusisaldusega (33.5% massi järgi), teda kasutatakse põhiliselt väetisena Amoniaak, Ammooniumsoolad: 1. saamine: tööstuses lämmastiku reageerimine vesinikuga: 2N + 3H2 => (t,p) NH3
H3PO4 P4O10 fosforishape PO33- fosfitioon tetrafosforheksaoksiid H3PO3 P4O6 lämmastikhape NO3- nitraatioon dilämmastikpentaoksiid HNO3 N2O5 lämmastikushape NO2- nitritioon dilämmastiktrioksiid HNO2 N2O3
!! ; Kuumutamisel ammooniumsoolad lagunevad ; Ammoniaagiks ja happeks NH4 Cl NH3 + HCl ; Kui hape on ebapüsiv, siis laguneb ka hape NH4HCO3 NH3 + H2O + CO2 ; Kui hape on tugev oksüdeerija reageerib ta ammoniaagi, kui redutseerijaga NH4NO3 N2O + 2H2O Lämmastikhape Nõrga ebameeldiva lõhnaga vedelik, kange hape laguneb aeglaselt ja võib olla NO2 tekke tõttu pruun 4HNO3 2 H2O + 4NO2 + O2 Nitraatioon on tugevam oksüdeerija, kui vesinikioon ja reageerimisel metallidega seetõttu vesinikku ei eraldu. Reageerib ka vase, hõbeda ja elavhõbedaga. Kullaga ei reageeri, külmalt ei reageeri ka alumiiniumi raua ja kroomiga (tekib tihe oksiidne kile, mis kaitseb matalli) Cu + 4HNO3 = Cu(NO3)2 + 2NO2 + 2H2O oksüdeerib ka mittemetalle 2 H2O + 3 P +5 HNO3 =3 H3PO4 +5 NO Aluste, aluseliste oksiidide ja sooladega reageerib tavapäraselt NaOH + HNO3 = NaNO3 + H2O ;
Happelisele oksiidile vastava happe sool. SO2 - H2SO3 SO3 - H2SO4 2NaOH + SO3 = Na2SO4 + H2O Soolad Sool koosneb metalli ioonist ja happejääkioonist. Nimetuse lõpp saadakse vastavalt happejääkioonile. Cl - kloriidioon - kloriid - oks. aste -1 SO3 - sulfitioon - sulfit - oks. aste -2 S - sulfiidioon - sulfiid - oks. aste -2 SO4 - sulfaatioon - sulfaat - oks. aste -2 CO3 - karbonaatioon - karbonaat - oks. aste -2 PO4 - fosfaatioon - fosfaat - oks. aste -3 NO3 - nitraatioon - nitraat - oks. aste -1 Soolade keemilised omadused · vees lahustuvad, soolad reageerivad leelistega · sool reageerib soolaga. Na2SO4 + BaCl2 = 2NaCl + BaSO4 · aktiivsem metall tõrjub vähem aktiivsema tema soolalahusest välja. Fe + CuSO4 = FeSO4 + Cu. Erand. K, Na, Ca, Ba metallid ei tõrju teist metalli tema lahusest välja kuna nad reageerivad veega. · tugevam hape tõrjub nõrgema tema soolast välja. H2SO4 HCl;HNO3
1. Esimese rühma katioonide tõestusreaktsioonid. Viia läbi kõik esimese rühma katioonide tõestusreaktsioonid. Selleks võtta pestud ja destilleeritud veega loputatud katseklaasi puhta pipetiga või pipetiga, mis on selle lahuse jaoks ette nähtud, mõned tilgad vastavat katiooni sisaldavat lahust (aniooniks nitraatioon) ning lisada mõned tilgad tõestusreaktiivi. 1.1 Pb2+ -ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl -ioonidega Pb2+ + 2Cl- PbCl2 Moodustub valge sade, mis lahustub soojas vees. b) I -ioonidega Pb2+ 2I- PbI2 Tekib kollane PbI2 sade. Sade lahustatakse vesivannil etaanhappega hapestatud vees, jahutada kraanivee all. Aeglasel jahtumisel eraldub PbI 2 sade uuesti kuldsete sädelevate lehekestena. Kiirel jahtumisel aga eraldub sade kuldselt helkiva peenekristalse sademena.
teiste reaktsioonides eest. Esialgne kiht on kõigest 1-2 nanomeetrit, kuid see paksus kasvab koos ajaga ning näiteks nelja aastaga jõuab see kiht 25 nanomeetrini. Lämmastikuga reageerides, 3 moodustub titaani pinnale nitraadikiht, ehk siis soolakiht, mis koosneb kahest ioonist, milleks on metalli katioon ning nitraatioon. Mõlema kihi puhul muutub titaani välispind kõvaks ning ta ei saa osaleda enam keemilistes reaktsioonides ehk muutub intertseks. Titaani üks parimaid keemilisi omadusi on vastupidavus korrosioonile ehk roostele. Teda on võrreldud plaatinaga, sest nad on peaaegu, et sama vastupidavad metallid. Nemad suudavad vastupidada lahjendatud väävelhappele, soolhappele lisaks ka gaasilisele kloorile ja enamikele
saadakse palmitüül-ACP, mis edasi hüdrolüüsitakse palmithappeks. Võimalik on ka palmitüül-ACP edasine pikendamine teisteks rasvhapeteks ning rasvhapete edasine modifitseerimine. Kloroplastides leidub ensüüme enamiku valkudes leiduvate aminohapete sünteesiks. Aminohapete sünteesis on väga oluline roll lämmastiku assimilatsioonil. Taimed seovad lämmastikku peamiselt NO3- kujul. Seejärel taandatakse nitraatioon nitritiooniks ning ammoniaagiks: NO3- + 2 e- + 2H+ → NO2- + H2O NO2- + 6 e- + 7 H+ → NH3 + 2 H2O Seejärel seotakse NH3 2-oksoglutaraadiga või glutamaadiga: 2-oksoglutaraat + NH3 + NAD(P)H + H+ → glutamaat + NAD(P) + + H2O Glutamaat + NH3 + ATP → ADP + Pi + H2O Edasises aminohapete sünteesis kasutatakse peamiselt glutamaati ning PCR tsükli produkte. Näiteks sünteesitakse 3PGA-st fosfoenoolpüruvaat (PEP), seejärel konverteeritakse PEP
sulfaat-, nitraatiooni jt. Naatrium-, kaalium- ja kloriidioon, osaliselt ka sulfaatioon satuvad atmosfääri merelt õhku paisatavate veepiiskadega. Kaltsium-, magneesium- ja karbonaatioon satuvad atmosfääri koos tolmuga. Valdav osa atmosfääris leiduvast sulfaat- ja nitraatioonist on paisatud atmosfääri tööstusheitmetega, milleks on tehaste suits ja muud gaasilised ning tahked heitmed. Lämmastikuühendid satuvad atmosfääri põllumajandustootmise kõrvalproduktina ja nitraatioon moodustub atmosfääri alumistes kihtides õhulämmastiku (N2) ja osooni (O3) ühinemisel. Riikliku keskkonnaseire andmetel oli 2003 aastal sademevee keskmine koostis vaatluspunktides järgmine: kloriidiooni sisaldus 0,42,1 mg/l; nitraatiooni sisaldus 1,32,3 mg/l; sulfaatiooni sisaldus 38 mg/l. Sademete keemilise koostise mõju maapinnalähedase põhjavee loodusliku koostise kujunemisel on määrava tähtsusega. Aurub vaid puhas H2O, s.o toimub justkui vee destilleerimine
happed on ained, mis annavad lahusesse vesinikioone(H+). Happed koosnevad vesinikioonidest ja happeanioonidest. Happeaniooni laeng võrdub vesiniku aatomite arvuga happemolekulis. 2. Hapete valemid ja nimetused, happeanioonide valemid ja nimetused HF vesinikfluoriidhape, F - HCL vesinikkloriidhape(soolhape), Cl - kloriidioon HBr vesinikbromiidhape, Br - bromiidioon HI jodiidhape,I - jodiidioon HNO2 lämmastikkushape,NO2 - nime ei tea HNO3 lämmastikhape,NO3 - nitraatioon H2S divesiniksulfiidhape,S2 - sulfiidioon H2SO3 väävlishpe,SO32 - sulfitioon H2SO4 väävelhape,SO42 - sulfaatioon H2CO3 süsihape,CO32 - karbonaatioon H4SiO4 ortoränihape, SiO44 - silikaatioon H3PO4 fosforhape,PO43 - fosfaatioon HMnO4 permangaanhape,MnO4 Veel anioone - OH - hüdrooksiidioon , HCO3 - vesinikkarbonaatioon 3. Hapete liigitus Tugevad, keskmise tugevusega, nõrgad. 4. Happelised oksiidid ja neile vastavad happed Happelised oksiidid, Happed
omastatavad; Superfosfaat on veel lahustuv: happelises mullas ALPO4 või FePO4; neutraalses CaHPO4 mis vees lahustumatud ühendid. Üleküllus fosfaadialad. 5. Lämmastikuga mullas toimuvad protsessid- ainus element mida ei sisalda mulla mineraal osa.:Ammonifikatsioon-eraldub NH4, mulla pinnalt lendub NH3(10cm mitte); Fiksatsioon- Mulla savimineraalide poolt asendamatult seotud NH4; Nitrifikatsioon- ammooniumühendite oksüdeerimine saadakse nitraatioon mis taimedele omastatav.; Denitrifikatsioon- Lämmastiku lagunemine nii happelises kui anaeroobses, muutuvad asendamatult seotud.; Immobilisatsioon-lämmastik liikumatuks. 6. Taimetoitainete neeldumine mullas-Mehhaaniline-mulla filtreerimisvõime; füüsikaline positiivne neeldvad pindpinevust vähendavad ühendid (vesi märgab paremini) negatiivne- pindp suurendavad ained (nitraat, kloriid, leostuvad kergelt alumistele kihtidele) ; Füüsikalis-keemiline: e.
Peamised anioonid on OH , Cl-, SO42-, NO2-, NO3-, HCO-3, SO32-, PO43-. Levinumad katioonid on Na+, K+, - NH4+, Mg2+, Ca2+, Fe2+, Mn2+. Meie tingimustes oleks vajalik teada et SO 42- satub põhjavette sageli püriidi ehk FeS2 oksüdeerumisel, mis omakorda on tingitud maavarade kaevandamisega, mil püriit satub kokku hapnikurikka veega. NH4+, NO2-, NO3 vastavalt ammoonium-, nitrit-ja nitraat-ioonid näitavad põhjavee reostust kusjuures ammoonium on värske reostuse tunnus ja nitraatioon on protsessi lõpp produkt. Vete hindamisel on oluline selle bakterioloogiline koostis. Harilikult määratakse kolibakterite arvu spetsiaalses toitekeskkonnas kuhu on lisatud 1 cm3 uuritavat vett. Kolitiiter on ühe bakteri kohta tulev veehulk. Joogivee liitris ei tohi olla üle kolme bakteri ehk joogivee norm oleks kolitiiter 333. Vete klassifitseerimisel kasutatakse valdavate anioonide ja katioonide sisaldust.
1 11. Kirjutage välja iooni elektronstruktuur ja elektronvalem. Elektronstruktuur(kastid), elektronvalem(1s2jne). P-elemendid d-elektronid tugevalt seotud, kui täidetud, ei anta enam ära. Ga[Ar] 3d104s24p1 Ga3+[Ar]3d10. D- elemendid enne s-elektronid ja siis d-elektronid. Fe[Ar]3d64s2 Fe3+(2+)[Ar]3d5(6); N1s22s22p3 1s22s22p6 = [Ne] 12. Joonistage Lewisi struktuurid molekulile, radikaalile ja ioonile. nitraatioon, 3 erinevat struktuuri. Radikaalile vihikus. 13. Mis on resonants keemilise sideme teoorias? Joonistage molekuli, radikaali ja iooni tähtsamad resonantsstruktuurid. Hinnake erinevate resonantsstruktuuride osakaalu, kasutades formaalseid laenguid. Resonants ühelgi elemendil ei saa olla rohkem elektrone kui mahub tema valentskihile. Molekuli laneg peab jääma samaks. Formaalse laengu järgi saab aru, kas anioon või katioon. Sidemed aatomite vahel saavad olla delokaliseeritud
Vesi ärritab nahka ja silmi, mis arvatakse olevat põhjustatud liigsest kloorist, kuigi tegelikult on põhjuseks kõrge pH. Algab kaltsiumi sadestumine seadmetele, mille tagajärjel veesoojendaja võib rikneda 8 ning torustik ja pump ummistuda. Viimased hakkavad takistama filtrisüsteemi normaalset tööd. [7] Ammooniumioon viitab värskele orgaanilisele saastele. Nitraatioon on ammoniaagi mineraliseerumise lõppsaadus, mis viitab varem toimunud saastele. Mida rohkem on vees orgaanilisi aineid, seda suurem on vee hapnikuvajadus bakteriaalse ja orgaanilise aine lagundamiseks kaaliumpermanganaadiga, s.o. permanganaatne hapnikutarve (PHT). Seetõttu on vajalik neidki näitajaid regulaarselt mõõta.[4] 5.3.3. MIKROBIOLOOGILISED OHUD Kindlustamaks basseinivee epidemioloogilist ohutust on ujula omanik kohustatud
atsetaat, piimhape, võihape; edasisel lagundamisel é lõppaktseptoriteks NO3-, Mn4+, Fe3+, SO42- , CO2 (järjestus!) ; osa energiat akumul. redutseeritud ühenditesse - NH3, Fe2+, H2S, CH4 - aeroobses tsoonis, oksüd. energia saamiseks (kemosüntees) Mis protsessid kuuluvad lämmastikuringesse, neist osavõtjad - N2 fikseerimine, ammoni- fitseerimine, nitrifitseerimine, denitrifitseerimine. N veekogudes: lahustunud N2, ammoonium- (NH4+), nitrit- (NO2-) ja nitraatioon (NO3-); aminohapete, valkude, huumusainete koosseisus Fosfori settest vabanemise tingimused Aeroobsetes tingimustes valdab P ladestumine settesse. Bentilised vetikad omastavad setete fosforit efektiivselt. Litoraalis, kui veetemperatuur tõuseb üle 10-15 ºC ja pH ttõuseb intensiivse fotosünteesi tõttu, võib setetest ka aeroobsetes tingimustes P eralduda, kuna seal tekib väga tugev kontsentratsioonigradient (öösel võib see P-rikas vesi
Keszthely Agraarülikool. * Esimene Venemaal 1834-1839a. Vana-Kuuste (mõis). * Esimene kõrgkool venemaal, kus õpetati agrokeemiat oli Tartu Ülikool (esimene agrokeemia loend 1803a.). Alates 1836a. eraldi agrokeemia aine. Alates 1919a. hakati agrokeemiat õpetama eesti keeles (Nõmmik, Hallik, Turbas, Kuldkepp). Mineraalväetiste tootmise ajalugu: - 17saj. hakati Inglismaal kondijahu fosforväetisena kasutama. - 1830a. Tsiili salpeeter NaNo3 (nitraatioon) looduslik. - 1840a. Inglismaal (NH4)2SO4 ammooniumsulfaat; toodeti ka salaja Eesstis tööstuse kõrvalsaadusena. - 1843a. Inglismaal esimene tööstuslik väetis Superfosfaat (fosforiidist ja apatiidist Liebegi teooria alusel). - 1861a. kaaliumväetised Saksamaal. - 20saj. algul avastati õhulämmastiku sidumise võimalus: hapnikuga Ca(NO3)2 Norra salpeeter. süsinikuga CaCN2 (mürgine). vesinikuga NH2 al. 97`98`. - 1910a
lahustunud P-ühendid raskelt lahustuvateks. o bioloogiline sidumine vahelduvalt anaeroobne ja aeroobne keskkond, mille tulemusena fosfaadid akumuleeruvad baktermassis ja kõrvaldatakse süsteemist koos liigmudaga - Lämmastiku kõrvaldamiseks sobib kõige paremini bioloogiline meetod o nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsess o nitrifikatsioon - (ammooniumioon → nitraatioon), aeroobne keskkond o denitrifikatsioon – denitrifitseerivate bakterite abil, tekib vaba lämmastik, anoksilises keskkonnas Fosfori ja lämmastiku kui tähtsamate toitainete eraldamine veest on kaasaegse reoveepuhastuse üks peaeesmärke. Fosfori põhiosa tuleb fekaalidest, edasi pesemisvahenditest, kalakasvatusest ja põllumajandusest. Lämmastikku eraldub vette väetistest ning ammooniumina
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95% - pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%. 8. Reovete anaeroobne puhastamine Vastus: Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) metaan (CH4) võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks: Sulfaatioon Nitraatioon Süsinikdioksiid Orgaaniline aine Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis. Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95% - pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%. 8. Reovete anaeroobne puhastamine Vastus: Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) metaan (CH4) – võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks: Sulfaatioon Nitraatioon Süsinikdioksiid Orgaaniline aine Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis. Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse
Umbes 80% toodetud lämmastikust saab taimedele söödavaks ja siis siseneb see bioloogilisse ringesse. Lämmastik satub organismi ja sealt valkude koosseisu. Surma korral hakkab NH3 mineraliseeruma. Ammonifikatsiooniga tegelevad peaaegu kõik organismid. Nad väljutavad olulisel hulgal ammoniaaki. See on valkude hüdrolüüsimine ja aminorühmast ammoniaagi tootmine. Kui keskkonnas on piisavalt hapnikku, tarbivad nitraatiooni ainult taimed. O2 vaesetes tingimustes läheb nitraatioon käiku ja käivitud protsess denitrifikatsioon. Seda teevad mikroobid. Lämmastik on väga liikuv. Lämmastikusoolad on väga hästi dissotseeruvad, väga hästi lahusutvad seetõttu, et nende ringe on väga tihe. Ökosüsteemide N-i linge on lahtine, pidevalt tuleb süsteemi molekulaarset lämmastikku ja pidevalt lahkub seda süsteemidest. Lämmastiku fond on atmosfäär, sealt saab kõik alguse ja sinna ka kõik läheb. Atmosfääri fond on mõõtmatu. Fosforiringe:
kirjutage nende tasakaalustatud tekkereaktsioonid. · Ammoniaak on terava lõhnaga mürgine gaas, mis kondenseerub -33 °C juures. · Ammoniaak on vees hästi lahustuv, kuna moodustab vesiniksidemeid, ja on nõrk Brønstedi alus. · Suhteliselt tugev Lewis'i alus, eriti d-metallide suhtes, millega moodustab komplekse: Cu2+ (aq) + 4NH3(aq) Cu(NH3)4 2+ (aq) Ammooniumisoolad lagunevad kuumutamisel: (NH4)2CO3(s) 2NH3(g) + CO2(g) + H2O(g) · Ammooniumkatioon võib oksüdeerija (nt nitraatioon) toimel oksüdeeruda, kusjuures reaktsioonisaadused sõltuvad temperatuurist. 250 °C: NH4NO3(s) N2O (g) + 2H2O(g) >300 °C: 2NH4NO3(s) 2N2(g) + O2(g) + 4H2O(g) · Ammooniumnitraat kuulub dünamiidi koostisesse. · Hüdrasiin NH2NH2 on õlijas värvusetu vedelik, mida saadakse näiteks ammoniaagi pehmel oksüdeerimisel hüpokloritiga: 2NH3(aq) + ClO- (aq) N2H4(aq) + Cl- (aq) + H2O(l) · Hüdrasiin on plahvatusohtlik, hea ioniseeriv lahusti.
- vähekoormatud olukorras - 85 - 95% - pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%. 9. Reovete anaeroobne puhastamine Anaeroobsetes protsessides puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) metaan (CH4) võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks: Sulfaatioon Nitraatioon Süsinikdioksiid Orgaaniline aine Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis. Joon. 2.77. Anaeroobse lagunemise faasid. Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Teises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik
Räni vajavad ränivetikad. Ka sileeni vajavad mõned vetikarühmad, Koobalt on väga vajalik liblikõielistele (mügarbakteritele). Iga element jõuab taimesse kas iooni kujul või molekuli kujul. Loomadele on vaja natuke ka Na ja Cl. Cr on vajalik kõrgematele loomarühmadele, Co vajalik mäletsejatele. Cl teatud kogustes vajalik ja I on vajalik. Ka seleen on kõrgematele loomadele vajalik. Vanaadiumi tahavad mantelloomad. Kõige paremini omastatav on nitraatioon, kuna ta liigub mullas kõige intensiivsemalt. Põhiliselt ammutab taime juur neid ained difusiooni teel. Hapnik. Seda hapniku hulka, mis kulub orgaanilise aine lagundamiseks nim PHTks (bioloogiline hapniku tarvidus). Tänapäeval PHT5 (5 päeval nädalas määrati hapnikuhulk). Kuna hapniku kontsentratsioon pole vees just kuigi kõrge, siis peavad vees elavad organismid ise kuidagi püüdma oma ümbruses kontsentratsiooni tõsta
kaheastmeline oksüdeerimine) kõigepealt nitritiooniks, edasi nitraatiooniks. Sellega tegelevad nitrifitseerijad bakterid, kes seda keemilist protsessi energiaallikana kasutavad. Nitraat ja nitritioon on taimedele kättesaadavad, ülesvõtmiskiirused on aga erinevad. Taimed suudavad kõige kiiremini tarbida ammooniumina ja järgmisena nitraadina. Kui keskkonnas hapnikku piisavalt, siis nitraatiooni tarbivad ainult taimed. O2 vaesete tingimuste ehk anoksia puhul. Nitraatioon läheb käiku ja käivitub protsess denitrifikatsioon. Seda toimetavad mikroobid, keda nim denitrifitseerivad bakterid. !kui hapnikku süsteemis pole, siis nitraadid hakkavad toimuma keemiliselt kui oksüdeerijad, st nad hakkavad toimuma elektronide aktseptorina. Seda kasutavad ära denifitseerijad bakterid nagu nt Pseudomonas, kes energiaallikana kasutavad neid protsesse, kus NO. toimub kui oksüdeerija (mitte oksüdeeritav!) Energiat saadakse vastupidisest protsessist
NH4NO3 on hinnatud hästi lahustuv väetis. Mülemad ioonid on taime seisukohalt võrdväärsed, kuid taim on erinevas kasvufaasis erineva valikuvõimega.Ammooniumioon seotakse mulla poolt, aga nitraation tõugatakse mulla lahusesse. Väetist tuleb viia mulda nii, et taim jõuaks seda ära kasutada. Ei tohi väetada sügisel, sest sademetevesi uhuks selle nitraadi mullast kohe minema. Nitraat toimib kanserogeenselt. Seda väetist tuleb kasutada vahetult taime tarbimise ajal. Nitraatioon on ioon,m mida ei neela muld. Teine tuntud väetis on KCl, mis lahustub nagu keedusool. Taim vajab väga suures koguses kaaliumi (heintaimed, kartul). Kloor on vastupidiselt paljuele taimedel toksiline. Kui kaalium mullaga seotakse, siis kloor ei seota. Kui ei taha aedvilju ära rikkuda, tuleb väetada sügisel. Kloor uhutakse kevadeks minema, aga kaalium on alles. Füüsikalisel neeldumisel on omad piirid. Mida rohkem on kolloide, huumust, seda suurem on ka füüsikalise neeldumise võime.
puudub kogu veemassis alati. Neid tiike kasutatakse rohkelt heljumit sisaldava vee eelpuhastuseks. ANAEROOBNE PROTSESS: Siin puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) ja metaan (CH4). Metaani võib kasutada energia tootmiseks. Anaeroobsel lagunemisel on elektroni vastuvõtjaks sulfaatioon, nitraatioon, süsinikdioksiid või orgaaniline aine. Anaeroobsel lagunemisel vabaneb suurem osa ühendite energiasisaldusest metaanina ja biomassi moodustub vähe. Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis (joon. 2.8). Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Järgmises faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Anaeroobses puhastustehnikas püütakse luua baktereile selliseid tingimusi, et kõik anaeroobse
Hüdrasiin on plahvatusohtlik, hea ioniseeriv lahusti. Kasutatakse raketikütusena ja hapniku eemaldamiseks veest: NH2NH2(aq) + O2(g) N2(g) + 2H2O(l) Ammooniumsoolad- sisaldavad ammooniumiooni NH4+. Reeglina värvusetud, vees hästi lahustuvad kristallained, mis kuumutamisel lagunevad. NH4Cl on metallpinna puhastusvahend tinatamisel, meditsiinis rögalahtisti. NH4NO3 on väetis ja lõhkesegude komponent. (NH4)2HPO4 ammooniumvesinikfosfaat on väetis. Ammooniumkatioon võib oksüdeerija (nt nitraatioon) toimel oksüdeeruda, kusjuures reaktsioonisaadused sõltuvad temperatuurist. 250 °C: NH4NO3(s) N2O (g) + 2H2O(g) >300 °C: 2NH4NO3(s) 2N2(g) + O2(g) + 4H2O(g). Kõik laguproduktid on kõrgtemp-il gaasilised. Halogeniidid- Lämmastiku oksüdatsiooniaste halogeniidides on III. NF3 on lämmastiku halogeniididest stabiilseim, ei reageeri veega. NCl3 reageerib veega, andes ammoniaagi ja hüpokloorishappe. NI3 eksisteerib ainult ammoniaadina NI3·NH3)n. Lämmastik
Lämmastiku oluline fond on atmosfäär. Sealt satub lämmastik orgaanilisse ainesse peamiselt tänu molekulaarset lämmastikku fikseerivatele mikroobidele. Osad neist elavad sümbiondina taimede juurtes (näiteks mügarbakterid perekonnast Rhizobium liblikõielistes taimedes) kooselus seensümbiondiga (tsüanobakterid samblike koosseisus), osad elavad vabalt (eelkõige tsüanobakterid ehk sinivetikad, samuti bakterid perekonnast Azotobacter). Kuna lämmastikku sisaldavad ioonid (nitritioon, nitraatioon, ammooniumioon) on reeglina hästi dissotseeruvad, on lämmastik väga liikuv element. Organismides on lõviosa lämmastikust valkude koosseisus (meenutagem, et igas aminorühmas on lämmastikuaatom). Laguahelas hoolitsevad immobiliseeritud lämmastiku ringesse toomise eest esimesena ammonifitseerijad bakterid. Ammonifikatsioon on aminorühma (-NH2) sisaldavate orgaaniliste ainete bakteriaalne lagundamine (aminohapete desamiinimine). Ammonifikatsiooni lõpp-produkt on
annaabi.ee 
