Nimetu (0)

Karl Marxi ja Max Weberi seos religooniga
Suur konflikt usu olemuses on tekitanud tohutuid vaidlusi selle olulisusega maailmas ja inimese elus. Kus algab müsteerium ja kus see lõpeb – sellele küsimusele vastaks Karl Marx , et need leiavad oma ratsionaalse lahenduse inimese praktikas ja selle praktika mõistmises. Marx peab religiooni illusiooniks ja oopiumiks rahvale, väites, et religioosne viletsus on ühel ja samal hetkel nii tegeliku viletsuse väljendamine ja selle sama tegeliku viletsuse suhtes ka vastandumine . Saksa filosoofi tsitaatidest ilmneb, et religioon on midagi trivaalset ja aegunut, see on rõhutud olendi hingetõmme, armutu maailma südam.
Marxi meelest õigustab kristlus antiikset orjandust, ülistab keskaja pärisorjust, mida ta kaitseb ning millega ekspluateerib inimkonda. Kristlikud sotsiaalsed printsiibid täheldavad klasside vajalikkuses . Edasi nõutakse õiglast karistust patustele, või siis katsetust, mida issand enda lõputus mõttetarkuses läkitab lunastust nende pattude eest. Nende sotsiaalsete printsiipide hulka kuuluvad ka arglikkuse heakskiitmine, iseenese põlastamine, vaoshoidmine, alistuvus jne. Kõik see mõjub proletariaadi suhtes alandavana, sest tema jaoks on julgus ja eneseväärikus tohutult oluline. Marx avaldab arvamust emotsioonaalselt, kuid religiooni ta lõplikult hukka ei mõista. Ta kritiseerib, kuid samas mõistab, et usu röövimine, on sama, mis jätta haiget inimest ravimitest ilma. Tuleb arvestada ka seda, et Saksamaal mängis usk suurt rolli, mida mõistis ka Marx.
Asume nüüd Max Weberi juurde, kelle jaoks religioon hoopiski varustab eetilist raamistikku modernse kapitalistliku elulaadi jaoks. Miks üldse kapitalism sündis läänes? Weber leiab,et niisugune püüe ilmneb kelnerite, arstide, kutsarite, kunstnike, riigiametnike, sõdurite, ristisõdijate, röövlite, hasartmängurite ning kerjuste hulgas – ta on loomulik inimkonna kõigi rahvustele ning asjaoludele ja ajastutele, kõikjal, kus selleks eksisteerib objektiivne võimalus. Läänelik kapitalism on püüe kogumise suunas katkematult toimiva ratsionaalselt organiseeritud ettevõtluse raames, vahetpidamatult tekkivale kasumile, rentaablusele . Niisugune viis on tuttav vaid uuele lääne maailmale, kuna antud nähtus on hiline . Kapitalism on orienteeritud kaubaturule, mitte poliitilisele lahingule või irratsionaalse spekulatsioonile. Ratsionaalne organisatsioon ei oleks võimalik ilma kahe komponendita: ettevõtluse eraldamine kodu majandusest (juriidiliselt vormistatud ettevõtluse kapitali lahutus ettevõtja isiklikust omandist) ja raamatupidaja aruandlusest. Lääne kodanliku kapitalismi põhjusteks võisid olla ka tehnika areng ja tema loodud võimalused, teaduse tõus haarates endaga eksperimentide elluviimist, õiguse ja juhtimise ratsionaalse struktuur.
Religiooni puhul on Weber väitnud, et protestantlikud religioossed ideed ja nendest tekkinud eetika olid minevikus peamisteks formeerijateks inimeste igapäevaelu käitumises. Weber ise ei kritiseeri religiooni, ei räägi enda usulistest eelistustest , vaid puudutab teda kui sotsiaalset instituuti; teeb seda tasakaalus ja omavaheliste seostega võimu, kunsti, teaduse, filosoofia jne suhtes. Oma töödes Max Weber võrdleb religioone, sest igasugune religioon piiritleb ökonoomia heaolu, seletab selle tähtsust või mitte-tähtsust iga uskliku elus. Weberiga on seotud niisugune arusaam nagu religiooni sotsioloogia. Ta jälgib selle mõju ühiskonnale, ilma, et ta püüaks leida selle tekkepunkti; Weber väidab, et usuga püütakse seletada ümbrust ja nähtusi. Kuid see ei ole tavaliste inimeste väljamõeldis, vaid kindel süstematiseerimine ja analüüs, mis toimunud läbi aegade ümbruse seletamise puhul.
Karl Marx ja Max Weber jätsid endast suure jälje ajalukku, andsid panust marksismi ja kapitalismi, ning kelle teooriad mõjutasid tuhandeid inimesi, ei olnud kumbki kindlameelselt kiriku suhtes vaenulikult meelestatud. Marx pidas end ateistiks, ta ei tunnustanud jumala olemasolu ja otsis religiooni allikat, mida ta ei leidnud. Võimatu on leida tõestus millelegi üleloomulikule. Ja see oligi julma kriitika põhjuseks. Weber see-eest uuris religiooni, vaadates temale kui kultuuriosale. Ta ei pidanud oluliseks, kes oli selle algatajaks, ta uuris selle mõju ühiskonnale, ökonoomiale; ta panustas sotsioloogilisse religiooni jne. Veel üheks erinevaks jooneks on see, et Marx lihtsalt uuris religiooni küsimusi, kuid Weber tõi sisse uuendusi , niisugused nagu klassifikatsioon, uuringu uued meetodid, püüdes korrastada maailmareligioone. Weber süvenes sellesse küsimusse rohkem ning nimetas oma töid terve projektina, mida ta jaotas kaheks.
К.Marx räägib sellest, et inimene loob religiooni, religioon aga ei loo inimest – see on samuti vaidlustav küsimus, siin tuleb vaadelda, missuguses kontekstis kasutada sõna „loob“, sest luua saab mitte ainult materiaalses mõttes, aga ka vaimses, niisugune mõte on võimalik välja tuua Weberi tsitaatidest.
Need kaks lähenemist, justkui täiendavad üksteist, kui heita välja Marxi ateistlikud väited ning valida välja tema rahulikumad tööd Nende ühiseks jooneks on see, et nii Marx kui Weber uurisid ja rääkisid religiooni eetikast, sest religioon ei seisne keeludes, vaid õpetab inimest ühiskonnas käituma. See tõestab omakorda seda, et usul on mõju ühiskonnale. Kui isegi selle eetilistest kujutustest peaksid kinni vaid väike inimgrupp , siis see oleks peaasjalik resultaat , sest need inimesed astuvad sotsiaalsesse vahekorda teiste ühiskonna gruppidega, need omakorda võtavad neilt üle, kui aga mitte, siis kannavad informatsiooni kolmandale isikule jne. Niisugusel moel religioon tungib ühiskonda pidevalt. Religioonide levikuks kulusid sajad aastad, mille käigus edastati suulisel teel kõnelusi, üht-teist pandi kirja, kaotati tegelikku ilmet , siin mängis oma rolli inimese faktor, ja meieni jõudsid nad taolisel kujul, nagu me neid näeme. Neid muutusi uuris Weber, kuid Marx võttis vastu nii, nagu need olid.
Karl Marx ja Max Weber veetsid kaua aega, et uurida religiooni ja ökonoomia omavahelist seost. See küsimus ei võinud neile huvi mitte pakkuda, sest mõlemad olid suurepärased ökonomistid. Weber ei näinud ainult religiooni mõju ökonoomiale, vaid ka vastupidist, ta arvas, et ökonoomilised protsessid võivad muuta religioosset süsteemi. Marx vaatles seda detailsemalt, ta õppis kristluse positiivset mõju ökonoomiale, mis leidis aset ökonomistide sõnul tema peateoses „ Kapital “.
Marx ja Weber nagu teisedki inimesed avaldasid oma arvamust, see ei pea olema sama või rangelt vastandlik, on sarnasusi kui ka erinevusi.