Neptuun (0)

Neptuun
Koostaja :
2009
Neptuun on kaheksas ja viimane suurtest planeetidest meie päikesesüsteemis ja on eriti kuulus oma avastusloo poolest. Nimetati see planeet Vana- Rooma vetejumala Neptunuse järgi.
Suuruselt on Neptuun diameetri järgi neljas. Neptuun on diameetrilt väiksem ja massilt suurem kui Uraan , oma massilt 17,5 korda ja ruumalalt 42 korda suurem Maast.
Neptuuni on külastanud ainult üks kosmoselaev, Voyager 2 25. augustil 1989 aastal.
Nagu tüüpilised gaasilised planeedid, on Neptuunil kiired tuuled piiratud laiuskraadide joontega, esinevad suured tormid või keerised. Neptuuni tuuled on kõige kiiremad Päikesesüsteemis, ulatudes 2000 km/tunnis.
Avastamine
Neptuuni asukoha arvutas välja prantsuse matemaatik Urbain Le Verrier , püüdes seletada häireid Uraani liikumises temast kaugemal asuva planeedi gravitatsioonilise mõjuga. Le Verrier' poolt antud asukoha järgi avastas planeedi saksa astronoom Johann Galle 1846. aasta 23. septembril. Planeedi asukoha arvutamine põhines arvutustel, mis saadi Jupiter , Saturni ja Uraani positsioone vaadeldes.
Le Verrier'st sõltumatult arvutas planeedi asukoha välja inglane John Couch Adams, kelle arvutuste järgi leidis selle üles teine inglane James Challis.
Adamsi ja Le Verrier' vahel tekkis rahvusvaheline vaidlus õiguse üle panna nimi uuele planeedile; nüüd on nad koos kuulutatud Neptuuni avastajaiks.
Tegelikult aga oli Neptuuni vaadelnud juba umbes aastal 1800 prantslane Joseph de Lanande, kes aga ei taibanud oma avastuse sisu.
Mõõtmed, asukoht ja välimus
Mõõtmetelt on Neptuun väga lähedane Uraanile ja sarnane on ka välimus, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt (maapealsetes teleskoopides näeme vaid tillukest rohekat ketast).
Neptuuni kaugus Päikesest on kolm korda suurem kui Saturnil (ja 1,5 korda suurem kui Uraanil); sellega "rikub" ta ära hiidplaneetide rea, kus seni oli iga järgnev planeet eelmisega võrreldes Päikesest poole kaugemal. Ka Neptuuni täpne pöörlemisperiood on leitud magnetvälja kaudu.
Neptuuni atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. Sarnaselt Uraaniga on selles ka metaani,mis annab plaaneedile särava sinise värvuse. Neptuun on Uraanist sinisem,sest tema ülemistes pilvekihtides on rohkem metaani kui Uraanil. Planeedi pinnal võib näha heledaid ja tumedaid jooni. Suur Tume Laik avastati "Voyager 2" poolt, kuid see oli kadunud 1944. aastaks, kui Hubble`i kosmoseteleskoop planeeti vaatles. Musti laike ja valgeid pilvi ajavad ringi Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad tugevad tuuled. Neptuun pöörleb kellaosuti liikumisele vastassuunas , kuid tuuled puhuvad pöörlemisele vastassuunas,idast läände.
Kaaslased
Neptuunil on 13 teadaolevat kuud; 7 väikest ja Tritonning lisaks veel neli 2002.aastal ning õks 2003.asstal avastatud veel nimetut kuud.1846.aastal avastati ka Neptuuni kõige suurem kuu Triaton, teine kuu Nereid leiti alles 1949.aastal. "Voyager 2" avastas 1989.aastal veel kuus kuud. Triaton arvatakse olevat kivine keha,suurem kui Pluuto ja see tiirleb teistele kuudele vastupidises suunas. Võib-olla ei alustanud ta elu kuuna,kuid haarati Neptuuni gravitatsioonijõu poolt planeedi kaaslaseks.Üllataval kombel ei olnuki Nereide Neptuuni suuruselt teine kaaslane ,vaid selleks on Proteus , mille läbimõõt on tervelt 400 kilomeetrit. Ometigi ei piisa selle kuu gravitatsioonist tagamaks talle korrapärast kuju--kaaslase opinnal asub kraater, mille läbimõõt ulatub 200 kilomeetrini. Tegemist on päikesesüsteemi kõige mustema kehaga ,ta peegeldab pealelangevast päikesevalgusest tagasi vaid 5 protsenti. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas. Nereise orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni 10 miljoni kilomeetrini.

• Naiad , kaugus 48 000 km, raadius 29 km, suurus 96×60×52 km, avastaja "Voyager 2" 1989. aastal.
  
• Thalassa, kaugus 50 000 km, raadius 40 km, suurus 104×100×52 km, avastaja "Voyager 2" 1989. aastal.
  
• Despina, kaugus 53 000 km, raadius 74 km, suurus 180×148×128 km, avastaja "Voyager 2" 1989. aastal.
  
• Galatea , kaugus 62 000 km, raadius 79 km, suurus 204×184×144 km, avastaja "Voyager 2" 1989. aastal.
  
• Larissa , kaugus 74 000 km, raadius 96 km, suurus 216×204×168 km, avastaja "Voyager 2" 1989. aastal.
  
• Proteus, kaugus 118 000 km, raadius 209 km, suurus 440×416×404 km, avastaja "Voyager 2" 1989. aastal.
  
• Triton, kaugus 3 55 000 km, raadius 1350 km, suurus 2706,8 km, avastaja William Lassell 1846. aastal.
  
• Nereis, kaugus 5 509 000 km, raadius 170 km, avastaja Kuiper 1949. aastal.
  
• Halimede , kaugus 15 686 000 km, raadius 31 km.
  
• Sao, kaugus 22 452 000 km, raadius 22 km.
  
• Laomedeia, kaugus 22 580 000 km, raadius 21 km.
  
• Psamathe, kaugus 46 570 000 km, raadius 12 km.
  
• Neso, kaugus 46 738 000 km, raadius 30 km.
  

Voyager 2
25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit.
Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.
Tegemist on hiiglaslike atmosfäärikeeristega, mis toovad esile sügavamatest kihtidest pärinevaid, teistsuguse keemilise koostisega ja teist värvi pilvi. Laigu äärtes on kohati näha keerulise struktuuriga helevalgeid kõrgpilvi, mis meenutavad meie kiud-kihtpilvi. Kõige detailsemad pildid lubavad eristada objekte, mis on umbes paarikümne kilomeetrise läbimõõduga. Heledaid kõrgpilvi esineb kitsaste ribadena ka teistes planeedi piirkondades, nad koosnevad tahkunud metaani kristallidest.
Kahe tumeda laigu vahel asus esimesel pildistamisel valgetest pilvedest koosnev hele laik, mis hilisematel fotodel puudus. Heledate pilvede liikumise põhjal tehti kindlaks, et Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad tuuled kohati pilvi edasi kiirusega rohkem kui tuhat kilomeetrit tunnis.
Väike Tume Laik asub lõunapolaarala piiril olevas tumedamas vöödis.
Neptuuni pinnal võib eristada teisigi vööte, mis on iseloomulikud ka Jupiterile ja Saturnile , kuid Uraanil sootuks puuduvad. Esialgu on andmeid liiga vähe, et oletada, miks on Neptuuni ja Uraani atmosfäärid nii erineva aktiivsusega, kuid põhjus võib peituda Neptuuni suuremas tiheduses ja aktiivsuses, mis avaldab ennast märkimisväärsete raadiopursete kaudu. Planeedi magnetväli on aga palju nõrgem kui Uraanil ning magnetpoolused on 50 kraadi eemal planeedi enda poolustest.
1994. aastal Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud piltidel oli Suur Tume Laik aga kadunud. Pole selge, kas ta on lihtsalt kadunud või varjab teda mõni kõrgemal asuv moodustis atmosfääris. Mõned kuud hiljem leiti sama teleskoobiga Neptuuni põhjapoolkeral uus tume laik.
Triton, Neptuuni kaaslane
Viis ja veerand tundi pärast lähenemist Neptuunile suunati "Voyager 2" kaamerad planeedi kõige tähelapanuväärsemale kaaslasele -- Tritonile. Ka see osa lennust oli varem ette kavandatud, sest Triton kuulub Päikesesüsteemi suurimate kuude hulka. Päikesevalgus on Neptuuni juures 900 korda nõrgem kui Maal ning see mõjus nii jaama energiaressurssidesse kui pildistamise säriaegadele. Siiski õnnestus sellest saada päris häid pilte.
Tritoni täpsustatud diameeter on 2760 kilomeetrit. Kuud ümbritseb metaanist ja lämmastikust koosnev nõrk atmosfäär, mille rõhk on umbes sajatuhandik maisest õhurõhust. Kaaslase pinnal valitsev temperatuur -236 kraadi on isegi madalam kui Pluutol. Tritoni õhkkond oli juba maiste vaatlustega kindlaks tehtud, sest ta ulatub suhteliselt kõrgele -- kuni 75 kilomeetrit kuu pinnast. Veel kõrgemale tungivad vaid hõredad gaasijoad, mis liiguvad ülespoole kiirusega kuni 50 meetrit sekundis. Nende jugade allikaks on vulkaanitaolised gaasipursked kuu pinnal, kusjuures gaasi väljavoolu kiirus on ligikaudu 100 meetrit sekundis. Purskuv gaas kannab endaga kaasas pinnast pärinevaid ühendeid, sealhulgas ka orgaanilisi. Pursete põhjuseks on arvatavasti "kuum" suvepäike, mis aurustab külmunud lämmastikku. Teine õhukomponent -- metaan -- moodustab kosmiliste kiirtega pommitamise tagajärjel veel mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid. Lisandite külmunud osakesed hõljuvad atmosfääris kolme kuni kaheksa kilomeetri kõrgusel väikeste pilvekestena. Vertikaalsed puhangud ulatuvad aeg-ajalt 100-150 kilomeetri kõrguseni. Tundub olevat tõenoline, et ka Pluuto atmosfäär ei erine palju Tritoni omast.
Tritoni pind peegeldab haruldaselt hästi päikesevalgust -- pinna albeedo ulatub üheksakümne protsendini. Pole võimatu, et peale külmunud metaani ja lämmastiku leidub seal ka külmunud süsihappegaasi ja võib-olla isegi vett. Tumedad täpid heledal põhjal näitavad kohti, kust purskub välja gaasiline lämmastik.
Parimatel Tritoni pinnast tehtud fotodel saab hästi eristada mõnekilomeetrilise suurusega objekte. Kaaslase pind on huvitav ja mitmekesine . Kohati kulgevad üle pinna pikad, madalad seljakud, esinedes ka paarikaupa koos ja moodustades mõnikord midagi võrgutaolist. Mitmes kohas on näha kuni 400 kilomeetrise läbimõõduga basseine, mis oma kujult tuletavad meelde Kuu meresid. Basseinid on täitunud mingi vedelikuga (võib-olla veega) ja hiljem külmunud. Isegi külmumisel tekkinud pragusid on võimalik hea tahtmise korral näha. Siin-seal, ka basseinides, ilutseb väikseid löögikraatreid. Pinna kohal hõljub üksikuid pilvi nagu Marsil.
Tritoni lõunapooluse lähedal torkab silma hulk tumedaid " jutte ". "Jutid" algavad ja kulgevad üle mõnekilomeetriste plekkide, mis nähtavasti on aurustunud gaasi väljatungimise kohtadeks . Osa tumedaid alasid on suuremad ning nende diameeter ulatub mõnekümne kilomeetrini. Tumedad alad on ümbritsetud helevalgete, külmunud gaasist koosnevate ribadega. Väikesed löögikraatrid, kust gaasi välja ei voola , ei erine värvuse poolest kuigipalju neid ümritsevatest aladest.
Tritoni põhjapooluse lähedased alad paistavad olevat geoloogilises mõttes noored, sest selles piirkonnas praktiliselt puuduvad löögikraatrid. Ala on risti-rästi ja ringjalt kulgevatest tihedatest madalatest vallidest lausa säbruline. Nähtavasti on selles piirkonnas suhteliselt hiljuti (geoloogilises mõttes) toimunud ulatuslik külmunud pinnase liikumine.
Rõngad
Nagu teistelgi hiidplaneetidel, on ka Neptuunil rõngad. Saturni ega ka Uraani vastu need rõngad oma suurusega ei saa, kuid Jupiteri rõngastest on need suuremad.
Neptuuni kaks kitsast rõngast paiknevad üks 53 000 ja teine 63 000 kilomeetri kaugusel planeedi tsentrist. Pikema ekspositsiooniaja korral tuleb esile veel teisi rõngaid, kuid need on oluliselt nõrgema heledusega ja laiemad.
"Voyager 2" avastas kuus senitundmatut kaaslast , mis esialgu nimetati järjekorras 1989 N1 kuni 1989 N6. Saturni rõngaste uurimisel püstitati rõngaste "gravitatsioonilise karjatamise" hüpotees. Selle järgi püsib vähemalt osa rõngaid koos tänu pisikeste kuude - karjuste - raskusvälja toimele. Neptuuni kuu Larissa on praegusel hetkel karjusetiitli kandidaat.

• Diffuse, kaugus 41900 km, laius 15 km, algne nimi 1989N3R Galle.
  
• Inner, kaugus 53200 km, laius 15 km, algne nimi 1989N2R LeVerrier.
  
• Plateau, kaugus 53200 km, laius 5800 km, algne nimi 1989N4R Lassell Arago .
  
• Main, kaugus 62930 km, laius

(kaugus on võetud Neptuuni keskmest rõnga sisemise ääreni)
Kasutatud kirjandus:

Kosmoloogia interaktiivne astronoomiaõpik [ http://opik.obs.ee/osa2/ptk09/box01.html ]

Wikipedia [ http://et.wikipedia.org/wiki/Neptuun ]

Miksike [ http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/paikesesysteem3.ht m]

Eestikeelsete referaatide kollektsioon [ http://www.referat.ee/ee/astronomy.php ]
8