Keeleklubi (0)

TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽ
ÜHISKONNAKORRALDUSTE LEKTORAAT
Anastassia Anohhina NT-2
Keeleklubi
Referaat
Juhendaja lektor Enda Trubok
NARVA 2016
SISSEJUHATUS
Narva kindlustamine sai alguse XIII saj. 70. aastatel, kui jõe järsule kaldale püstitati taanlaste poolt Narva linnus. XIV saj. keskel läks linnus üle Saksa ordu kätte ja ehitati ümber tollasele arhitektuurile tüüpiliseks "konvendimajaks". Oma lõpliku kuju sai linnus XV saj. algul sõjalis- arhitektuurilise võistluse käigus Ivangorodi kindlusega. Linnust iseloomustab võimas torn (kõrgus üle 50 m), mis on saanud nimeks Pikk Hermann. XIV saj. lõpus ehitati valmis vahitornidega kindlustatud linnamüürid. XV - XV saj. Narva kaitseehitised moderniseeritakse seoses tulirelvade kasutuselevõtmisega, keskaegsed tornid ehitatakse ümber suurtükitornideks - rondeelideks. Eriti aktiivselt täiustasid linnuse kaitsevõimet rootslased XVII sajandil. Sajandi esimesel poolel ehitati bastione Hollandi ja Itaalia eeskujude järgi, alates XVII saj. 80. aastatest alustatakse väljapaistva Rootsi sõjaväeinseneri ja arhitekti Erik Dahlbergi projekti järgi grandioosset prantsuse tüüpi bastionidest koosneva uue kaitseliini ehitust. Nii kujunes lõplikult välja Narva kindluse kaitsesüsteem, mis säilis oluliste muudatusteta kuni XIX sajandi keskpaigani.
Praeguseks ajaks ei ole Eestis säilinud ühtki teist nii mitmekülgset sõjalis-ajaloolist ehitist. Koos Ivangorodi kindlusega moodustab Narva kindlus üldeuroopaliku tähtsusega ajaloolis-arhitektuurilise ansambli.
3
1. NARVA LINNUS
20. SAJAND
Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Eesti Vabadussõda möödusid Narvast ja Ivangorodist suuremaid purustusi maha jätmata. Kui Saksa keisririigi väed 1918. aastal 9 kuuks Eesti okupeerisid , sai Narva jõest esimest korda pärast 1612. aastat taas piirijõgi, seejärel veel lühikeseks perioodiks Eesti Vabadussõja lõpulahingute ajal. Kuid Eesti ja
Vene vahel 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu alusel läks Ivangorod Eesti valdusesse ning jäi edasi Narva linnaosaks.
Eesti Vabariigi ajal jätkus sajandite pikkune traditsioon ja mõlemad linnused jäid militaarkasutusse ning olid nii külastajatele kui uurijatele ligipääsmatud. Kuna seetõttu ei jõudnudki linnused tsiviilkasutusse enne nende tõsist purustamist 1944. aastal, siis see on ka põhjuseks, miks meil on vähe andmeid keskaegsete Narva ja Ivangorodi linnuste siselahendusest.
Linnuste sõjakahjustused
Teine maailmasõda käis Narvast ja Ivangorodist üle kaks korda. Esimesel korral, 1941. aastal pääsesid linnused eriliste kahjustusteta. Kolm aastat hiljem on sõjategevus tagasi ja ehkki 1944. aastaks on Narvas hävinud ligi 200 hoonet, jäid Narva ajalooline südalinn, jõe mõlemal kaldal asunud vabrikuhooned ja linnused suhteliselt terveks. Linnus sai siiski
vähe kannatada, purustused hõlmasid Idatiiba ja kivist kasarmuid Läänehoovis.
Juuni alguses sai suurekaliibrilisest mürsust kannatada Pika Hermanni torn. Sõja lõpuks olid varemetes torn ja kõik konvendihoone tiivad, Läänehoovi looderondeelist ja Kivisaalist olid alles ainult välisseinad. Omamoodi irooniline , et kõige väiksemate purustustega elas sõja üle Rezvoi poolt 19. sajandi keskel dekoratiivseks restaureeritud Läänedansker.
Oluliselt paremas seisukorras polnud ka Ivangorodi linnus, 11 tornist olid purustatud 6, neist 2 täielikult, varemetes olid pikad müürilõigud, kahuritulest olid saanud kannatada peaaegu kõik linnuses asuvad ehitised. Linnuse läänepoolne külg oli muutunud tohutuks rusuhunnikuks, mille alla olid mattunud Kaevutorni, selle danskeri ja Püssirohu torni jäänused.
4
Restaureerimise vaevaline algus
Juba niigi hullu olukorra muutis veelgi hullemaks see, et pärast sõda jäid linnused mõneks ajaks lagunema . Alles 1953. aastal alustati Narva linnuse puhastamist rusudest, säilinud osade ülesjoonistamist ja restaureerimistööde ettevalmistamist. Vaid viis aastat hiljem jäävad tööd Narva linnuses rahapuudusel seisma. Selle lühikese ajaga ei jõutud rusude koristamisest oluliselt kaugemale.
On loogiline, et kui 1964. aastast hakati riiklikult fi nantseerima hoopis Ivangorodi linnuse restaureerimist, siis asus sellega tegelema seni Narva linnuses tegutsenud arhitekt Henno Potti töörühm. Kümne aasta jooksul ehitati Eesti restauraatorite juhtimisel üles kolm torni kaks esimest korrust, täideti nende vaheliste müüride augud ja taastati osaliselt müüride kivivooderdis.
Narva linnuses alustab tööd muuseum
1950. aastal avati Narva linnuse territooriumil asuvas endises garnisonisaunas ekspositsioon Narva linna ajaloost. Narva muuseumi enda ajalugu on muidugi pikem, ulatudes tagasi 19. sajandisse, kuid sõda oli muuseumi tema hoonest ilma jätnud. Kogud õnnestus suuremas osas siiski päästa ja just nende põhjal oligi uus ekspositsioon koostatud. Tollal arvati, et tegemist on ajutise asupaigaga, sest peatselt oodati muuseumi ajaloolise kodu – Narva vanalinna alal asunud Peeter I maja taastamist. Kui aga Peetri maja varemed 1959. aastal kõigile ootamatult lammutati, oli selge, et linnusesse tuleb jääda pikemalt. Paarikümne aastaga laienes ekspositsioon üle kogu hoone, kuid kuna ruumid olid muuseumile ilmselgelt väikesed, siis oodati pikisilmi linnuseruumide valmimist. Pärast ekspositsiooni ülekolimist linnusesse
1986. aastal hoiti seal kuni 1990. aastani muuseumi fonde, 1995. aastal tühjaks jäänud hoone lammutati.
Narva linnuse restaureerimine
Alates 1968. aastast olid restaureerimistööd Narva linnuses kulgenud suuremate tõrgeteta. 1986. aasta detsembris anti viimaks linnale üle restaureeritud Pika Hermanni torn ja linnuse lääne- ning lõunatiib, kuhu Narva muuseum hakkas kohe sisustama linna ajalugu tutvustavat püsiekspositsiooni. Järgmisel aastal sai valmis Läänehoovi looderondeel ning Kivisaal, millest taastati hoone esialgse pikkusega võrreldes ligikaudu pool. Rondeelis hakkas tegutsema muuseumi kohvik, Kivisaali teisele korrusele pidi esialgu tulema üks osa Narva linna ekspositsioonist. Kuna aga linnuse
5
avamise tõttu kasvas muuseumi töötajate hulk, siis võeti Kivisaal tervenisti kasutusele administratsioonihoonena.
1980. aastate jooksul korrastati ka Läänehoovi läänemüür ning Kristervalli bastion ja selles asuv kasematt. Kristervalli restaureerimise käigus avastati selle muldkehandis keskaegne linnamüüri torn, mis konserveeriti ja restaureeriti, kaitseks ilmastiku eest pandi talle koonusekujuline katus. See tähendab, et täna on tornist näha see osa, mis oli muldkehandis säilinud, hävinud tornikorruste taas ülesehitamisest on hoidutud.
1991. aastal lõppes Narva linnuse restaureerimise finantseerimine taas ja järgmisel aastal likvideeriti ka Eesti Restauraatori Narva osakond. Et Põhjatiiva restaureerimine pooleli ei jääks, oli Narva muuseum sunnitud tööd lõpetama oma jõududega. Muuseum sai sellega hakkama ja 1996. aastal avati Põhjatiib külastajatele. Seejärel valitses restaureerimistegevuses ligi kümne aasta pikkune paus , kuni 2005-2006. aastal restaureeriti ja avati linnuse Põhjahoov, kus tegutseb muuseumi 17. sajandi eluolu tutvustab ajalookeskus. Tänaseni on restaureerimata konvendihoone idatiib, puitgaleriid konvendihoone siseõues, kasutamata seisavad Kristervallis asuv kasematt ja edelarondeel.
6
2. NARVA BASTIONI