Leidsid 16 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mustpeade maja". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mustpead, mustpeade, vennaskond, skraa, linnavalitsus, altari, linnale, majas, tagatisi, suurgildi, alaliselt, kindlaid, 1400, dominiiklaste, kirikuga, omandiõigus, dominiiklased, pidama, seismine, liivimaa, napp, versioon, 1407, president, konstantin, lõpust, maailmasõda, organisatsioon, sulgemise, hamburg, skraal, 1406, pikal, 1531aehärra, tollalMUSTPEADE MAJA pikk tn 26 Tekkelugu Tallinna Mustpeade vennaskond oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus. Vennaskonna tekkeaja üle on arutletud enam kui sada aastat, selge vastus puudub aga tänini. Mustpeade vennaskonna asutamisürik, kui ta kunagi ehk olemas oligi, pole säilinud. Vanim originaaldokument, milles mustpäid mainitakse, on vennaskonna leping Tallinna dominiiklaste kloostriga 28. märtsist 1400. aastast. Selle lepinguga kinnitatakse mustpeade omandiõigust kõigile kirikuriistadele, mis nad dominiiklaste Katariina kirikusse on deponeerinud. Ühtlasi kohustuvad vennad ehtima ja valgustama nende poolt kirikusse tellitud Neitsi Maarja altarit, dominiiklased omakorda aga mustpeade hingede hüvanguks selle altari ees teenistusi pidama. On arvatud, et lepingu sõlmimine kirikuga, kui vennaskonna tegevuse seisukohalt oluline sündmus, pidi toimuma vahetult pärast vennaskonna tekkimist. Sellest
Renessanss jõudis Eestisse hilinemisega. 1520.-30. aastatel hakkasid Eesti arhitektuuris levima gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiigi eeskujul tekkis horisontaalne liigendatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkasid rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade maja Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid (1920. aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid. 1630.-50. aastail hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga. 6. Kes olid Mustpead ja mille lasksid ehitada?
Võimalik, et ehitati ka üks lahtine kaitsekorrus, sel juhul oleks torni kiviosa ulatunud 20 meetrini. 1454a tasuti sepp Rozenbergile väravaseadmete ning 1455a Claus Denenile kahe tuulelipu valmistamise eest. 1594a rajati Pika jala peavärava ette väravatõke. 1608a ehitati ümber väravatorni ülaosa. 19. saj. olid torni paigutatud sõdurid. Tänapäeval kasutatakse torni eluruumide ja ateljeedena, pärast 1995 toimunud tulekahju sai torn uue katusekiivri. Mustpeade maja Allikas: mustpeademaja.ee Mustpeade Maja on üks väheseid Tallinna vanalinnas säilinud renessanssehitisi. Asub ta aadressil Pikk tänav 26. Mustpeade vennaskond tekkis 1399. aastal. Juba 1406. aastal rentisid mustpead maja vennaskond (hiljem klubi) mis jäi nende kooskäimiskohaks 1940. aasta suveni. 1531. aastal ostis vennaskond mustpead maja raehärra Johann Vianti käest ära
Joonis 0. Tallinna Raekoda gooti profaan Tallinna raekoda on Põhja-Euroopa ainus säilinud gooti stiilis raekoda, mis on pärit 13. sajandist (praegune hoone valmis põhiosas 1404. aastaks), mis omakorda teeb sellest vanima raekoja nii Baltikumis kui ka Skandinaavias. Raekoja algupärane ehitusvajadus oli tingitud sellest, et raehärradel oleks koht, kus koos linnasju arutamas käia. Vajadus raehoone järele tuli 13. sajandi keskpaigal, kui Taani kuningas Kristofer I annetas linnale Lübecki õiguse koodeksi, mis hakkas ajapikku määrama rae moodustamise põhimõtteid. Peale raekoja peeti raeistungeid ka raekantseleis ja Pühavaimu kirikus vaid tähtsaimad arutelud ja valimised peeti raesaalis. Selline korraldus kehtis 1877. aastani, mil Aleksander II kehestas Balti linnades üldise Vene linnaseaduse. 1878. aastaks oli raelt kogu asjajamine üle võetud ning raad jäi edasipidi püsima vaid kohtuasutusena.4
Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus aga siiski Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev. Alevid asusid ka Keilas, Otepääl, Kirumpääl, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584). Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele
Jersika ja Nalsia, mis olid tegelikult ordu alad. Alad jäid vallutamata Leedu kätte. Taani kuninga liit peapiiskopkonnaga tegelikku toetust ei toonud. Erik Menved läänistas 1303. aastal Eestimaa hertsogkonna kuueks aastaks oma vennale, mis kutsus rahulolematuse Eestimaa vasallide seas. Seevastu vasallid üle kogu Eestimaa sõlmisid liidulepingu Riia linna ja Taani kuninga vastu. 1313. aastal - Saksa ordu läbi diplomaatia sundis peale Riia linnale rahulepingu. 1316. aastal ordu osa peapiiskopkonna vasallide ja osa Riia toomkapiitli liikmetega liidu peapiiskopi vastu. Sellel tulemusel peapiiskop jäi oma valdustest eraldatuks. Kuigi Saksa ordut ekskommunitseeriti (1312, 1317, 1325) siis see ei peatanud sõjategevust Liivimaal. Gediminase kirjad- 1322. aastal Leedu suurvürst Gediminas soovis sõlmida rahulepingu ja võtta vastu ristiusu, mis tähendaks Riia linna võimu suurenemist Saksa ordu vastu
13. sajandil hakkasid tekkima linnad. Eesti linnadele sätestati naabermaade linnade õigusi. Tallinnas, Narvas ja Rakveres kehtestai Lübecki linna õigused.Tartu, Viljandi, Paide, Uus- ja Vanapärnu - Riia linna õigused. Võimuorganiks oli 14. sajandist linna raad. Maahärrat esindas seal linnafoogt. Raad oli samas ka linna kõrgeim kohtu organ, mis juhtis linna elu. Aleveid oli orduaja lõppus eestis 14. Kaupmehed olid koondudnud üendustesse - gildidesse. Vallalised kaupmehed koondusid Mustpeade vennaskond, mille vapil on kujutatud Püha Mauriitiust - ainuke mustanahaline pühak. Hansaliitu kuulusid eestilinnadest Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu. Eesti eksporti enamasti teravilja. Importis soola. Tegeleti ka reekspordiga: läände karusnahku, vaha, lina, kanepit rasva ja mett; itta: soola, metalle, veine jne. Avatud suhtlemine tõi siia ka eksootilisi kaupu. Näiteks 1534 sai Tartu piiskopp ühelt Moskva vürstilt kaameli
Rae ülesanded olid: · Hoolitsemine linna sissetulekute, heaolu ja kindlustamise eest · Abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö kaitseks · Linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärraga · Hoolitsemine kirikute ja koolide eest · Hoolitsemine vaeste ja haigete eest · Kõrgeimaks kohtuvõimuks olemine Linnakodanike tähtsaimad tegevusalad olid käsitöö ja kaubandus. Jõukamad kaupmehed kuulusid kas Suurgildi või sellest välja kasvanud vallaliste kaupmeeste Mustpeade Vennaskonda. Kaupmeeste jõukusele pani aluse Eesti suhteliselt soodne asend ida-läänesuunalistel kaubateedel. Tartu, Tallinn, 14 Pärnu ja Viljandi kuulusid Lääne-Euroopas mõjuvõimsasse Hansa Liitu ning näiteks kogu kaubandus Novgorodiga käis läbi Tartu. Eestist veeti välja teravilja, ehituskive, karusnahku, kalu, mett ja vaha. Sisse toodi soola, heeringat,
1850–1914. Ärkamisaeg Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätla
Vallad olid omavalitsusüksused. Vallaelanike hulka kuulusid vaid talurahvaseisus. Mõisarahvas jäi välja. Ka valla maad olid vaid talumaad. Valla täiskogu moodustasid kõik vallas elavad talu pärisperemehed ja maata rahva esindajad. Iga 10maata mehe kohta 1 esindaja. Valla volikogu valis esinduse. Linnade arv oli tookord 11. Valimisõigus oli jõukatel, kinnisvara omanikud, kes maksid linnale maksu. Juhtimisorganid oli linnavolikogu ehk linnaduuma ja linnavalitsus ehk linnaamet. Enamik linnu olid maakonnakeskused. Linnade kõrval olid ka uut laadi asulad alevid või alevik aga see oli mitteametlik kui 1917. Töölisasulad, raudteeasulad v mingi kooli v. kultuurikeskused. Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, vähemusrahvused. Vaid üks kord toimus suur 1870a rahvaloendus. Tol ajal oli Eesti kubermangus 958 000 inimest ja kasvas. 20. saj alguses juba üle ühe miljoni. See aeglustus iive langusega, kui sünd
Eesti XX sajandi algul Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad (kreis), vallad, linnad, alevid: 20. sajandi alguses jagunes Eesti territoorium kahe kubermangu vahel Eestimaa kubermangu, mis omakorda olid jagatud neljaks maakonnaks: Lääne , Harju, Järva ja Viru kreis. Liivimaa kubermangu, mis jagunes Kuressaare, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru kreisiks. Maakonnad omakorda jagunesid valdadeks, mida 1866. aastal oli 366 tükki ja nad tasapisi vähenesid, kuna neid ühendati. Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, vähemusrahvused: Eestis toimus demograafiline üleminek Prantsuse tüübi järgi ehk suremus ja sündimus hakkasid langema peaaegu üheaegselt. Eestis jõudis demograafiline üleminek lõpule enne Teist maailmasõda. Sellel ajal, 18501940 kasvas Eesti rahvaarv ainult 1,6 korda, mis on üks madalamaid näitajaid Euroopas. Rahvaarv 20. saj alguses on umbes 1 000 000, millest 90% on eestlased, 4,5% vene
vastuvõtmise, avalikustamise ja jõustumise täpsem kord. Valla või linna põhimäärus kehtestatakse volikogu määrusega ning see võib sisaldada lisaks (vt p 1) ka muid valla või linna tegevust reguleerivaid sätteid. Vald ja linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna Nii vald kui ka linn on avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, valla- või linnavalitsus ning vallavanem või linnapea või nende poolt volitatud esindajad. Vallal ja linnal on avalik-õigusliku juriidilise isikuna iseseisev eelarve, arveldusarve pangas ja oma sümboolika. Omavalitsusüksuste rahvusvaheline koostöö Volikogul, valitsusel ja ametiasutustel on õigus oma pädevuse piires teha koostööd kõigi teiste omavalitsusüksustega väljaspool Eestit ning sõlmida nendega lepinguid. Ametiasutused informeerivad sellisest koostööst volikogu. Omavalitsusüksusel on õigus
HOLOKAUST Õ P P E MAT E R J A L 2007 Selle publikatsiooni autoriõigused kuuluvad Eesti Ajalooõpetajate Seltsile Õppematerjali koostamist ja väljaandmist rahastasid Eesti Vabariigi Valitsus ja International Task Force Holokaust Õppematerjal: allikad, õppeülesanded, mälestused, teabetekstid Autorid: Ruth Bettina Birn, Toomas Hiio, Mart Kand, Ülle Luisk, Christer Mattson, Meelis Maripuu, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Elle Seiman Koostanud Mare Oja Toimetanud Toomas Hiio Õppematerjali katsetanud Siiri Aiaste, Mart Kand, Tiia Luuk, Riina Raja Keeletoimetaja Mari Kadakas, Kärt Jänes-Kapp Ingliskeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Heli Kuuste, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Alias Tõlkeagentuur Saksakeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Anne-Mari Orntlich Ingliskeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Marina Grišakova, Alias Tõlkeagentuur Eestikeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Ludmila Dubjeva ja Tatjana Šor Venekee
ja seetõttu põgenes Kuramaale. Venelased heitsid rootslastele hiljem Riia linna osas 5 paljut ette. Hiljem oli tsaariga käitumise viis üks sõja alustamise ametlikest põhjustest). Terve talv piirati linna, midagi ette ei võetud, vaid sügisel mõned tormijooksud. Linn oli väga raskes olukorras. 1710 kevadel jõuab kohale ka katk. 10.06. teeb Seremetjev linnale ettepaneku alistuda, mis lükatakse tagasi. 14.06 algab korralik pommitamine, ei säästeta enam midagi, 11 päeva järjest lastakse linna suurtükikuule. Seega linnal ei jää muud üle kui koostada kokkulepe. Kuna linnas oli kolm erinevat osapoolt: Rootsi garnison, Riia linn ise ning Liivimaa rüütelkond, pidid kõik eraldi punktid koostama. Need esitatakse läbirääkimisteks Seremetjevile. 1. juulil toimuvad järjest kapitulatsioonid: 3. juulil rootsi garnisoniga, 4. juulil teise kahega.
vältida lahinguid ja sõlmida lepinguid. Rahuleping et lubati taas ristida, järgnes joomapidu, mille käigus laskis albert liivivanemad vangi ja ansid vabaks kui olid vastu andud omapojad,need saadeti saksamaale.Rahu esialgu tagatud. Albert sai võimaluse asuda Üksküla keskusesse. Üksküla oli merest kaugel , pääsemine oli keeruline , ei olnud rahul sellega.Asus otsima soodsamat asukohta,selleks sai liivlaste küla Riia. 1201 a pani aluse Riia linnale. Hakati rajama toomkirikut ja kindlustusi ,hakati värbama linnaelanike,käsitöölisi ja kaupmehi saksamaalt, värbajaks oli tema vend kes tegutses saksamaa .1205 sai Riia endale linna õigused. Sai paavstil korralduse, et kõigil saksa kristlikud ei tohtinud külastada semgali sadamat ja riia oma kasvas sellepärast hoogsasti .Teine probleem oli enda tagala kindlustamine ,sõjalist jõudu kohal olu tähtis, asutas 1202 aastal asutas Mõõgavendade ordu.,tõmbas ligi seiklejaid jne
Kiilkirja õigus ja Hammurapi koodeks KIILKIRJAÕIGUS 1. Kiilkirjaõiguse üldiseloomustus Kiilkiri oli kirjaviisina käibel IV aastatuhande teisest poolest eKR kuni meie ajaarvamise alguseni. Esimene oluline arheoloogiline kiilkirjaseaduste leid oli Babüloonia kuninga Hammurapi (valitses 1792-1250) seadusesammas, millesse on kaeverdatud Hammurapi koodeks koos proloogi ja epiloogiga. Hammurapi koodeksile järgnesid ka teised kiilkirjaseadustike leiud ja nende publikatsioonid. Mesopotaamia kuningad tahtsid tõestada, et nad on ,,õiglased" ning kujundasid järjepidevalt ümber oma eelkäijate õiguslikke korraldusi või kehtestasid uusi koodeksi kujul. Igapäevast elu reguleerivad seadused eksisteerisid iseseisvalt ka väljaspool kirjapandud kuninglikke koodekseid, st et iga kuningas ei loonud uut õiguskorda. Vanim teadaolev koodeks on Uri linna kuninga Ur-Nammu(2112-2095 eKr) seadusekogu. Vanim teadaolev akkadikeelne seadusekogu
annaabi.ee 
