Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus (0)

Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus

Muinasaega Eestis arvatakse olevat X at. eKr kuni XIII sajandi algus. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Muinasusundi kihistus oli üsna sarnane teiste loodusrahvastega ning selle üks olulisemaid osi oli esivanematekultus. Muudatusi uskumustesse tõi põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Kuid millised muinasusundi uskumused ja traditsioonid kajastuvad tänapäeva eestlaste elus?
Muinaseestlased olid arvamusel, et nad on osa üks osa loodusest. Arvati, et loomadel, lindudel, kaladel , putukatel, taimedel, puudel, aga ka veekogudel, kividel, päikesel, kuul ja paljudel muudel asjadel on oma hing. Neile oli kombeks tuua ohvreid, paluda vabandust , kui inimene midagi rikkus või hävitas. Ühesõnaga, loodust austati väga. Tänapäeval enam loodust nii väga ei austata. On lihtsalt olemas metsad, mille kaitseks on paika pandud neid hävitada keelavad seadused. Kuigi on säilinud ka üks vanaaegne komme tänapäevani. Usutakse, et allikasse või mõne muu taolisse kohta hõbemündi viskamine toob õnne.
Muinasaja eestlastel oli jumalaid vähe. Kaks tuntumat olid näiteks Tarapitha (Virumaal sündinud saarlaste jumal, kes lendas Saaremaale) ja Uku (äikese- ja taevajumal). Kuigi tänapäeval enam selliseid jumalaid ei usuta, on arvatavasti nende taevajumaluste olemasolu hõlbustanud hilisemat ristiusu vastuvõtmist. Samuti arvan ma, et kõikidesse nendesse haldjatesse, vaimudesse ja igasugu jumalatesse uskumine on aidanud inimestel paremini vastu võtta Jumalat taevas. Ka nüüdisajal on palju neid inimesi, kes on sügavalt usklikud ning on kindlad, et kuskil seal taevas on kõrgem valitseja.
Oluline on esivanematekultus; lahkunuid austati ning kohati ka kardeti. Hinge peeti inimese isikupära kandjaks ning oli oluline keha elus hoidmiseks. Kui inimene oli omade hulgast lahkunud, maeti ta metsatukka või hiide. Nii muinasajal kui ka tänapäeval ollakse kindlad, et on olemas hauatagune elu. Seisukohti, kuhu aga hing pärast kehast lahkumist ehk inimese surma läheb, oli vanasti mitmeid. Mõnel pool oldi arvamusel, et surnud inimese hing siirdub putukatesse, kuid suurem üldisus oli kindel, et hing jätkab lihtsalt elu Manalas ehk maa-all. Tänapäeval on pigem levinud arvamine, et hing läheb kas taevasse või põrgu ja seda eelkõige ristiusu tõttu. Ka tänapäeval on inimeste matmispaigad ja kalmistud ümbritsetud suurte puudega. Samuti on säilinud hingedepäeva tähistamine, mil kaetakse laud hingele ning pannakse aknalauale küünal, et lahkunu näeks koju tulla.
Üheks muinasusu põhimõisteks ja –elemendiks oli vägi. Väge leidus nii inimestes, elusolendites, teatud piirkondades ja objektides kui ka näiteks taevas. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, nimes, süljes ja küüntes. Eriti suure väega inimesed ehk targad ja nõiad, olid eriliselt lugupeetud ning neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Nad tundsid tavalisest paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude suunata. Nende tarkused olid enamasti pärandatud põlvest põlve. Ka tänapäeva on need pärandunud eriliste võimetega ravitsejatele. Näiteks võib mõningaid neist näha saates „Selgeltnägijate tuleproov”, kus pooled võistlejad tegelevad pigem ravitsemise kui selgeltnägemisega.
Kuna muinasaja inimesed olid üpriski usklikud, ei puudunud usundist ka müüdid. Meile on teada tuntud tegelane Kalevipoeg, kelle kohta on nii mõneski Eesti piirkonnas rääkida oma lugu. Hiljem lisandus lisaks meie kangelasele ka Vanapagan , kes ma arvan, on tulnud ristiusust Kuradi näol. Sellisel juhul võiks ju Kalevipoega samastada Jumalaga ? Nüüdseks on Kalevipojast ja tema vägitegudest koostatud ilmatu palju raamatuid nii värsivormis kui ka lasteraamatutena. Tänapäeval kohtab müütide tegelasi mingil määral ristiusus, kuna need ongi arvatavasti sellest tulnud.
Eestlaste muinasusundis oli palju uskumusi, traditsioone jpm. Tänapäeval puutume kokku müütidega, mida kantakse põlvest põlve, ravitsejatega, esivanematekultusega, Jumala ning väga vähesel määral ka looduse hingestatusega. Muidugi on uskumused võrreldes muinasajaga muutunud, kui on siiski mingil määral praeguses maailmas kasutusel.