Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus Muinasaega Eestis arvatakse olevat X at. eKr kuni XIII sajandi algus. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Muinasusundi kihistus oli üsna sarnane teiste loodusrahvastega ning selle üks olulisemaid osi oli esivanematekultus. Muudatusi uskumustesse tõi põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Kuid millised muinasusundi uskumused ja traditsioonid kajastuvad tänapäeva eestlaste elus? Muinaseestlased olid arvamusel, et nad on osa üks osa loodusest. Arvati, et loomadel, lindudel, kaladel, putukatel, taimedel, puudel, aga ka veekogudel, kividel, päikesel, kuul ja paljudel muudel asjadel on oma hing. Neile oli kombeks tuua ohvreid, paluda vabandust, kui inimene midagi rikkus või hävitas...
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus Esiaeg ehk muinasaeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik. Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid. Muinasajal omas usund inimese elus märkimisväärselt tähtsat rolli. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal, seega ei saa rääkida ka kindlatest mõjudest tänapäeva. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle üks olulisim osa oli esivanematekultus. Elust lahkunuid austati ja mingil määral ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiieteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Eestis on tänini tavaks surnuaedade ...
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus. Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi nn karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja ...
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus Esiaeg ehk muinasaeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik. Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid. Muinasajal omas usund inimese elus märkimisväärselt tähtsat rolli. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle üks olulisim osa oli esivanematekultus. Elust lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupüh...
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus "Vaid vaimsus kui organism on vastava kultuurkonna süntees kõigest sellest tõusude ja mõõnadega ringlevast ehk tsükliliselt keerlevast arenguprotsessist, mis lade lademelt on aegade jooksul sünkreetiliselt kogunend rahva hinge ja iseloomu, temperamenti ja elutundesse, maailmavaatesse ja eetikasse, usku ja elutarkusse, luuleloomingusse ja ühiskondliku elu korraldusse, teotsemistaktikasse ja suhtlusnormidesse, huvide ja harjumuste ringi. Alles tervikuna on see igal rahval ainulaadne ja mitte ainult ei õigusta, vaid otse kohustab iga rahvast oma olemasolu eest hoolitsema kogu inimkonna kultuuripildi mitmekesistamiseks ja rikastamiseks." (Oskar Loorits "Eestluse elujõud") Muinasaja inimeste vaimse elu tähtsaimaks koostisosaks oli usund, mis kivi-, pronksi- ja rauaaja jooksul tegi läbi mitmeid muutusi, kuna muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Nad a...
annaabi.ee 
