Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus Esiaeg ehk muinasaeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik. Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid. Muinasajal omas usund inimese elus märkimisväärselt tähtsat rolli. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle üks olulisim osa oli esivanematekultus. Elust lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest
Referaat Muinasusund Eesti hõimude ristiusustamise (13. sajandil) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid;
tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama.
komme mitte nimetada loomi nimepidi vaid kasutada erilisi sendusnimesid. · Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu. · Surnud maeti metsatukkadesse, mis aja jooksul kujunesid matmispaikadest pühadeks hiiteks, mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. · Esivanematele hiide toiduohvri viimise viimane kajastus võib olla setude komme kirikupühadel surnuaiale toitu viia ja seal süüa. · Ka on Eestis tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena. Ralf 15 · Oletatavasti uskusid meie esivanemad, et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus.
TARTU ÜLIKOOLI AVATUD ÜLIKOOLI ÕPE eriala nimi EESTLASTE MATMISKOMMETE TEKE JA MUINASUSUND Uurimustöö Juhendaja: Tartu 2012 Sisukord 2 Matmiskommete teke Eesti muistsed matusepaigad jagunevad kolme erinevasse rühma: kivikalmed, maahaudadega kalmistud(neid on nimetatud ka maa-alusteks kalmistuteks) ja kääpad. Muinasajal oli levinud kahesugune matmisviis surnute matmine põletamata ehk laibamatus
Uuem rahvalaul kujunes välja Euroopa (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi) muusikast. Nad on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka pillisaatega. Maa-harimisega laulud seotud sest praeguste allikate hulgas on maa-harimise teema kõige laialdasem. Paikseteks jäädi ~2000-4000 e.Kr. Ürgkogukondlik ühiskond muutub agraarühiskonnaks. 8. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval. Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloos muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud. Mall Hiiemäe järgi on rahvakalender rahvapärane ajaarvamissüsteem mille säteteks on tähtpäevad ja nende tähenduste & tähistamistega seonduv tavandikompleks. Ajatunnetus tugineb usundile: aega tajutakse kui erinevate/vahelduvate omadustega (kvaliteediga) ajalõike
(kunsti)loomingut, kuhu kuuluvad: * laulud, jutud, lühivormid * tantsud, mängud * usund, kombestik. Rahvaluule kogumine ja sellest tulenev tunnetuslik rahvaluule käsitus ei ühti teooriaga, tunnetuslik käsitus oli teooriast märksa laiem. Terav vastuolu teooria ja praktika vahel teadvustub nõukogude aja lõpul. Tekib vajadus uue definitsiooni järele. 90ndatel see teostataksegi, kuna folkloristide huviorbiiti kerkib ka tänapäeva folkloor. Samuti seisnes probleem selles, et nõuk ajal oli folkloristika allutatud kirjandusteadusele, see oli paljude erinevate kultuurialade allüksus, mitte omaette teadus. 1 Tüüpilise 20. sajandi alguse käsituse järgi on rahvaluule tekkinud nn algtekstina, mis varieerub, kuni kaob käibelt. (Laugaste rahvaluule 3 faaasi). Tänapäeval mõistetakse, et
kunstilooming, mis on tekkinud ja levinud suuliselt, peegeldab oma tekkimise ja levimise keskkonda. 1990ndad Lauri Honko Tänapäeva mõistes on folkloor nii pärimuse viljelemine, selle kogumine kui ka arhiivikorraldus ja uurimine. Rahvaluule tekib ka tänapäeval, on pidevas
Kõik kommentaarid