maad on jagatud maahärrade (senjööride) poolt läänideks (feoodideks); lääni omanik (läänimees) on kohustatud vastutasuks toetama maahärrat sõjaliselt; lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees). Erinevalt Lääne-Euroopast toimus Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel (ehk läänimehed oma valduseid edasi ei läänistanud). Osa läänimeestest oli ka eesti päritolu, endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani kuninga läänimeeste hulgas oli arvatavasti 10% läänimeestest eesti päritolu, kes aga aja jooksul saksastusid. Taani kuningas ja piiskopid Läänistasid maid rohkem Vajasid oma valduste kaitseks rohkem läänimehi (eriti piiskopid, sest vaimulikudei
Eelrooma rauaaeg 500 eKr – 50 pKr Rooma rauaaeg 50 – 450 Keskmine rauaaeg 450 – 800 Rahvasterännuaeg 450 – 600 Eelviikingiaeg 600 – 800 Noorem rauaaeg 800 – 1050 Viikingiaeg 800 – 1050 Hilisrauaaeg 1050 – 1225 1. Muinaskultuuride allikad kinnismuistised (matusepaigad, elupaigaga seotud muist. (linn(us)), maj teg seot muist.) irdmuistised historiograafia uurimistöö metoodika 1) Välitööd: a) arheoloogiline luure – leire (muinasaegsete objektide otsimine ja fiks.) b) arheoloogilised kaevamised 2) Kameraaltööd (puhast&konserveerimine, aruandlus, andmete analüüs, teadustöö) aeroarheoloogia, eksperimentaalarheoloogia, arheolaserskannimine (õhust), georadar (maapinnalt ma sisse) fotogrammeetriline plaan kihtide järgi kaevamine dateerimismeetodid. 1) stratigraafiline meetod 2) tüpoloogiline meetod (esemete klassifitseerimise põhjal) 3) loodus ja täppisteaduslikud meetodid
kooliõpetaja, kes huvitus väga ajaloost ning eriti ajaloolisi väärtusi omavatest vanaaja mälestistest. Korrespodentide abiga koguti kokku andmed munasaja muististe ja irdleidude kohta üle Eesti. 1920.aastatel viidi läbi teine muististe registreerimine professor Aarne Michaël Tallgreni juhtimisel. Töö käigus kontrolliti varasemat informatsiooni ja täiendati Jungi nimekirju oluliselt uute teadetega. Loodud andmebaas võimaldas muinasasustuste teaduslikku analüüsi. Tallgren seisukoht muinasaegsete asulate levialakaartide põhjal oli, et kui kui kiviajal, mis oli püügimajanduslik, paiknesid asustused veekogude lähedal, siis rooma rauaajaks oli asustus nihkunud veekogudest eemale põllumajandusele sobiva viljaka mulla piirkonda. Tallgren järeldas seda kivikalmete asumisest mandril põldude läheduses. Selline arvamus maastikuarheoloogias jäi püsima pikkadeks aastakümneteks. 1970
See koosnes toomkapiitlist (nõuandev organ, mis tegutses 8 piiskopi juures). Seda juhtisid 12 toomhärrat. Osadel toomhärradel olid veel omakorda ametid, et nad saaksid vastutada ühe või teise probleemi eest. (Tea toomhärradest SKOLASTIKUID.) Keskaja lõpuks oli Eesti maapirkondades kirikukihelkondi 97. Esialgu moodustati need muinasaegsete kihelkondade baasil, kuid aja jooksul toimus muinasaegsete kihelkondade jagunemine. Selle kirikukihelkonna keskuseks oli kihelkonna kirik. Kui neid hakati ehitama, siis need ehitati MUINASAEGSETESSE pühapaikadesse, sest: 1. Seal oldi harjutud käima; 2. Võeti uue kiriku ehitamisega ära võimalus sinna vanu "jumalaid" teenima minna. Preestrid, kes tegutsesid, olid sakslased ja eesti keele mõistmine ei pruukinud neil mitte just kõige parem olla,
Lääni 7 territooriumil elavad talupojad olid õiguslikult allutatud läänimehele ja maksid põllumaa kasutamise õiguse eest talle koormiseid. Erinevalt Lääne- Euroopast toimus keskaegsel Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel ehk läänimehed oma maid edasi ei läänistanud. Osa läänimeestest olid eesti päritolu, tõenäoliselt endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani kuninga läänimeeste hulgas oli arvatavasti 10% läänimeestest eesti päritolu, kes aga aja jooksul saksastusid. 3. Võõrvõimude ja eestlaste vallutusjärgsed suhted Eesti ala vallutamise järel sõlmisid võõrvallutajad eestlastega lepingud. Lepped sõlmiti maakondade kaupa. Lepete sisu võis maakonniti erineda ning sõltus sageli sellest, kui vihast vastupanu olid eestlased vallutajatele osutanud.
suurenema. Olemas olid Parivere, Sipa, Lihunetsi, Hälvati, Alaküla. 13. sajandil oli Lihula lähiümbruses 7, võib-olla isegi 9 küla. Keskuseks oli Lihula muinaslinnus, mis paiknes samas paigas, kuhu hiljem rajati piiskopilinnus. Kirjalike allikate kohaselt paiknes eestlaste linnuse ees ka Lihula muinasküla. Küla paiknes linnusest lõunapool, linnuse ja praeguse kultuurimaja vahelisel alal. Arheoloogiliste kaevamiste käigus ei ole leitud muinasaegsete elamute jäänuseid, küll aga on leitud mitmesuguseid muinasaegseid esemeid. Vanimaks leiuks on 10. sajandist pärineva ehtenõela katke. Ilmselt hävinesid muinasküla ehitised keskaegse aleviku rajamisel. Peale vallutust tekkis muinasküla asemel alevik, mida mainitakse esimest korda 1238. aastal. Alevik paiknes vähemalt 1,5 hektari suurusel alal. Aleviku õitseajaks oli 13. sajandi lõpp ja 14. sajand. Seejärel jäi areng seisma. Alevi peamiseks
soosetetest, järve põhjasetetes), kihilisusega saab määrata vanuse ja olnud taimestiku koosseisu (tuleb arvestada, et erinevate liikide õietolm levib erinevatele kaugustele ja erinevad liigid produtseerivad õietolmu erinevalt). Setetest saab vaadata ka söeosakeste leidumist, põldude loomisel esineb setetes rohkem org.ainet. C14 see kuidas määratakse mingisuguste vanade (muinasaegsete) asjade vanust. Kui on tegu orgaanilise ainega mis sisaldab süsniku, mis on radioaktiivne, siis saab süsiniku 4 kaudu vanust määrata. Elukäigus seotakse süsinikku, hiljem hakkab vaikselt eralduma. Eeldus: proovid ei tohi saastuda süsinikuga väljaspool prooviala (leiud pakitakse kohe hermeetiliselt) Dendrokronoloogia puu aastaringid on nagu triipkoodid
ohu korral. Pelgupaikadena kasutati ka raskesti ligipääsetavaid looduslikke kohti: soo- ja järvesaari, koopaid, kaugeid paiku metsas (Helmu ja Aruküla koopad; Kuimetsa karstikoopad). Poolikud linnused kõiki linnuseid ilmselt ei jõutudki valmis ehitada. Lõhavere (Leole) linnuse puhul on tegemsit ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga, Hendriku kroonikas käsitletud vanem Lembituga. Lõhavere linnus on kolmel korral maha põlenud. Paljude muinasaegsete linnuste kohale ehitati keskaegsed kivilinnused, mistõttu linnamägede algne ilme ei ole säilinud. Näiteks on sellised Viljandi, Tartu, Otepää, Toompea (Lindanise), Rakvere (Tarvanpea). Hilisrauaaegsed linnused tänapäeval: On olulised domineerivad maastikuobjektid On turisimiobjektid ja sellena rohkem või vähem eksponeeritud On sageli kasutusel puhkemajanduslikul otstarbel On muinsuskaitse all, arvestada tuleb muinsuskaitse nõudeid
Usk muinasajal Tuntakse halvasti, kuna kirjalikke allikaid on vähe. Need kirjalikud allikad, mis on olemas, on koostatud võõramaalaste poolt, kelle eesmärgid olid teistsugused, kui eestlaste usu selgitamine. Tuntuim on Hendriku Liivimaa Kroonika. Teiseks allikaks on rahvapärimus e rahvaluule, mida hakati koguma ja kirja panema 19saj teisel poolel ja 20saj alguses, need inimesed, kellelt seda koguti, olid mõjutatud 19saj eluolude poolt. Muinasaegsete kultuspaikade probleem seisneb selles, et me ei tea mis eesmärgiga neid loodi. Kuna muinasaeg on Eesti ajaloos pikim periood, siis see usund on selle aja jooksul muutunud. Vägi looduslikes objektides, elusolendites ja sõnades peituv eriline jõud või energia. Väge leidus objektides erinevalt. Inimeste vägi arvati leiduvat juustes. Loomades leidus vägi küünistes, kihvades, hammastes, veres, südames. Sõnades leiduvat väge ei tajunud igaüks.
vaid võitlesid vapralt, kuni vaenlane neist lõpuks jagu sai. Minu eesmärgiks selle tööga on uurida, missugust sõjavarustust kasutati Muistse vabadusvõitluse ajal ning seda eriti eestlaste poolel, missugused olid erinevate relvade plussid ja miinused, kuidas neid valmistati, jne. Informatsiooni saamiseks olen uurinud kirjalikke ajalooallikaid ja ajaloolaste väljakaevamisi, kuulanud loenguid ning praktiseerinud võitlust muinasaegsete relvade koopiatega. Muistne vabadusvõitlus Eestlaste muistne vabadusvõitlus toimus 13. sajandil, aastatel 1208-1227. See on väga tähtis sündmus meie ajaloos, sest sellega kaasnes eestlaste kokkupuude ristiusu ja Euroopa suuremate rahvastega, lisaks on Muistne vabadusvõitlus peamiseks põhjuseks, miks Eesti alad sellele järgnenud 700 aastat võõrvõimu all olid. 12. sajandil tänapäeva Eesti ja Läti aladel elanud eestlased, latgalid ja liivlased olid paganlikud
kaevamisi ka igasuguste muinasmälestistele. Hakkas tekkima muuseume. Et leide koguda ja eksponeerida, siis sageli muuseumid tekkisid raamatukogude juurde. Raamatukogu oli mitte ainult raamatute laenutamise, vaid ka kogumise koht. Muinasleide peeti ka väga väärtuslikuks. Kogumine oli varem juba peale hakanud, 19. sajandi alguseks oli muinasesemete kogu muutunud küllaltki suureks. Christian Jürgensen Thomsen (1788-1865) kolmeperioodi kasutuselevõtja. Tundis huvi muinasaegsete esemete vastu. Sai Kopenhageni raamatukogu juurde tööle ja sai ülesandeks mingi süsteem luua. Ta selgitas külastajatele asjade päritolu ja aega. Jagas muinasesemed kolme rühma: kivi-, pronks- ja raudesemed. Taipas, et ka selline on olnud ka ajalugu olnud. Kõigepealt valmistati kivi, siis pronts ja alles siis raudesemeid. 1836. aastal avaldas brožüürivormis raamatu – tõlgiti kiiresti ka teistesse keeltesse. See on arheoloogia klassika, sest seal esialgsel moel põhjendas ära,
Karula rahvuspark paikneb enam-vähem ajaloolise Karula kihelkonna piirides, hõlmates kihelkonna idaosa. Ajaloo vältel toimunud administratiivsete piiride muutustest hoolimata on kihelkond püsinud tervikuna - inimesi seovad võru keel, vanadest aegadest pärit igapäevaelu kombed ja harjumused, läbi sajandite püsinud sugulussidemed ning kõrgustiku loodusest tulenev elustiil. Säilinud on sajandivanused taluhooned ja põllupaigad, suust-suhu liiguvad iidsed rahvajutud, teatakse muinasaegsete kivikalmete asukohti, räägitakse metsavendadest ning hoitakse korras esivanemate haudu Lüllemäel ja Kaikamäel. Karula inimene paikne ja traditsioone austav. Uus tulija peab tükk aega ennast kohalikele "tõestama", enne kui ta päriselt omaks võetakse. Õppimist tahab keelgi. Kui siinne elanik oma ise oma elu ja ümbrust üsna tavaliseks peab, märkab külaline Karula rahva eripära ja tugevat sidet maa ning loodusega. Lahemaa Rahvuspark
( senjööride ) poolt läänideks (feoodideks) lääni omanik ( läänimees ) on kohustatud vastutasuks toetama maahärrat sõjaliselt; lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees Erinevalt Lääne-Euroopast toimus Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel (ehk läänimehed oma valduseid edasi ei läänistanud). Osa läänimeestest oli ka eesti päritolu , endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani kuninga läänimeeste hulgas oli arvatavasti 10% läänimeestest eesti päritolu, kes aga aja jooksul saksastusid alistumislepingutes fikseeriti eestlaste kohustused ja õigused Iseloomulikuks tunnuseks oli see, et aja jooksul eestlaste õigused pidevalt kitsenesid ja kohustused ning koormised kasvasid. Eestlaste kohustused kümnis (teravili, kariloomad ja muu toodang)
1970.-1980. aastad. Postprotsessuaalne arheoloogia jt. suundused (neomarksism, strukturalism, poststrukturalism, feministlik- ja geenusarheoloogia jne). 1990. a. keskpaigas toimus eri arheoloogia suundumuste ühendamiskatse `tõlgendava arheoloogia' näol. Muististe uurimisel olulismal kohal nende tõlgendus. Muinaskultuuride uurimine Arheoloogilise uurimustöö metoodika Arheoloogiline uurimustöö Välitööd Arheoloogiline luure (maastiku inspetkeerimine) Muinasaegsete objektide otsimine ja fikseerimine. *Head luureajad on aprill, mai ja november, sest siis pole puudel lehti. Asulakohtades on muld tumedam kui põldudel. Muistise mõõmtine ja asukoha määramine, kaardile kandmine, jooniste ning fotode tegemine. Arheolaserskanneerimine - Lennukilt maapinda laseritega skanneerides luuakse kõrgusandmetega reljeefkaart.
tähtsus mütoloogilise kangelasena: ta on esimene jahimees, kes õpetab inimestele jahipidamist kui elamise abivahendit, surelik inimene ei oleks suutnud ise jahipidamise kunsti saavutada. Selle oli inimestele andnud nende totemistlik esiisa, kes oli loonud nii inimesed kui ka põhjapõdrakarjad. Mendash lahkub inimestest, keda sümboliseerib tema naine, kuid ta säilitab nendega sideme, õpetades neid jahti pidama, andes sellega inimestele eelised ellujäämiseks. Muinasaegsete inimeste arvates oli maailm nende ümber harmooniline ja elu selles täis alalisi muutusi ühest etapist teise. Mendash sureb, kuid tema hing, sisemine mina, säilib ja elab edasi teise põhjapõdra kehas. Sellised juhtumid, kus loom sureb ja ärkab uuesti ellu, on laialt levinud loodusrahvaste mütoloogilistes pärimustes. Sellest lähtuvad ka rituaalid tapetud looma ümber ja Mendashi juttudest pärit seik, kus põhjapõdranahad asetati jõkke, voolavasse vette, millel pidi olema
Keskaja arheoloogia. Arheoloogiline materjal annab kohati teise pildi kui kirjalikud allikad. Aitab luua ettekujutust, kuidas elu võis siin käia. Keskaegseid linnu ja linnuseid uuritud, Linnused puhtalt uute elanike poolt asutatud, kirjalike allikate põhjal aga leide on ka kohalike inimeste põraseid. Saksa linnakultuur ja maarahva kultuur põimuvad nii linnades kui linnustes. Otepää linnuse müürid ehitatud muinasaegsete linnuste peale. 13. sajandi keskpaiku konvendi hooned. 5 6 linnust, mis näitavd, et 13. saj II poolel kasutasid neid ka eestlased ehk Varbola, Paatsa, Sixtuna sama ehitustraditsioon. Linnade puithooned näitavad, et on võetud üle eestlaste ehitustraditsioonid. 13 värvitud klaaspeekri killud Tartus, maailmas suurim leiukoht, ilmselt pärinevad Veneetsiast. Haruldaseimad keskaegsed relvaleiud: Otepäält püss ( maailma
annaabi.ee 
