Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.
Ta oli lihtsameelne kirjaoskamatu talupoeg, kes oli nõus Don Qoijote kannupoisiks olema, sest too lubab temast teha vallutatud saare valitseja. 7) Commedia Dell'arte-tekkis 16.sajandil omalaadne ja algupärane rahvalik teater. See avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. 8) Inglise rahvusdraamad, teater(teatri ehitus ja etenduse käik) Inglise rahvusdraama oli mõjukamaid nähtuse Euroopa renessansis. Kujunemise allikaks olid hiliskeskaja rahvalikud moraliteed ja müsteeriumid. Seda mõjutas tugevasti veel antiikdraama. Draama muutus ühtlasi kirjandusliigiks, mis võis kõige enam mõjutada ühiskonna hoiakut. Teatri ehitus erines väga palju tänapäeva teatri ehitusest. Tegevus toimus järgemööda erilavadel. Istekohad olid publikule rõdul. Näidendis kasutati mitmesuguseid eriefekte. 9) William Shakespeare tema teosed : ,,Tõrksa taltsutus" ; ,,Suveöö unenägu" ; ,,Veneetsia kaupmees" ; ,,Palju kära eimillestki" ;
sisaldasi rohkeld nii sõnu kui ka situatsioonikoomikat. Sotii oli lühike, sagely improviseeritud ülikoomiline narrimäng. Näiliselt süütute naljadetaga peitus tihtipeale poliitika. Keskaja narrikuju võeti hiljem üle renessansiteatrisse. Keskava vastlanäidendid olid seotud rahvalike vastlapidustustega. Väga populaarsed olid nees Saksamaal. Seal korraldati isegi koomilste olustikutseenidega rongkäike, kus osales vastlasantide kamp. Inglismaal mängiti moraliteed, õpetlik näidend. Nagu nimigi ütleb siis jagati rahvale kõlbulikke näpunäiteid
Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.
vahemäng, kuid arenes 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Farss sarnaneb fablioode ja svankidega ning Reinuvader Rebase juttudega. Kujutamisobjektiks on argielu, tegelasteks väljakujunenud tüübid - kelm, kõlvatu munk, sarlatanist arst, truudusetu lobamokk abielunaine, nurgaadvokaat. Etendavad lood sisaldavad ohtralt nii sõna- kui ka situatsioonikoomikat. 14.Moralitee mõiste ja iseloomulikud jooned. Vastus: Moralitee - õpetlik-allegooriline näidend. Moraliteed jagasid rahvale just kõlbelisi näpunäiteid: arukas pääseb taevariiki, arutu läheb põrgusse, jne. Selliste tõdede kinnitamiseks kõrvutati moraliteedes voorusliku ning pahelise inimese elu.
Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde
Teater tekkis täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.
Tekkis liturgiline draama piiblitekstide dialogiseeritud ettekanne illustreeriti primitiivsete dekoratsioonide, kostüümide ja rekvisiitidega. Ajapikku kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Tuntum ,,Aadama mäng" -lugu Aadama ja Eeva pattulangemisest. Miraakel arenes eriti Prantsusmaal, kujutati pühakute imetegusid. Näiteks neitsi Maarja imeteod. Kuradile hinge müümine. Keskaja lõpul läksid moodi moraliteed- õpetlikud, moraliseerivad näidendid. Kõlbelised näpunäited: arukas pääseb taevariiki, arutu läheb põrgusse. Kõrvutati vooruslku ja pahelise inimese elu. Farss jämekoomilised lühinäidendid. Koomilised juhtumid linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Sotii - (pr sot loll) oli lühike, sageli improviseeritud ülikoomiline pala, narrimäng. Pilgati kõrgeid võimukandajaid, kuningaid, paavsti. Kuulusid tolleaegsete karnevalipidustuste juurde.
(ärplev, tüüpkuju lähtus tollases Itaalias seiklevatest hispaania sõjameestest), dzannid (teenrid, suurimad publiku naerutajad), Arlecchino (veiderdav juhmard ja narr ühes isikus), Brighella (kaval ja intriigitsev), Pedrolino, Pulcinella, Colombina (teenijatüdrukutest tuntuim, lõbus koketeeriv toaneitsi). 15. Inglise draama. - Inglise rahvusdraama kujunemise allikaks olid ühelt poolt hiliskeskaja rahvalikud moraliteed ja müsteeriumid, mida mängiti menukalt 16. saj lõpuni ning interluudiumid (lõbusad näidendid). Teiselt pool aga antiikdraama, mida hoogsasti tõlgiti ja jäljendati. Teater muutus enneolematult populaarseks Elizabeth I valitsemisajal. Shakespeare'i eelkäija on Christopher Marlowe. Marlowe tõi teatrilavale Fausti-müüdi. 16. W. Shakespeare. - W. Shakespeare oli Stratford-on-Avoni linnakeses, Inglismaal, sündinud näitleja ja dramaturg
Draama. Commedia dell`arte- kunstikomöödia; tek 16.s keskel, avaldas suurt mõju edasisele Euroopa draamale, eriti karakterkomöödiale; etendused vabas õhus ja teatrilaval; elukutselised näitlejad; kogu etendus improviseeriti etenduse käigus, oli vaid stsenaarium, oluline oli tegevus-& kõnekoomika; kõik kandsid maske, va armastajapaar; kasut pantomiimi, sooloetteasteid. Inglise dr- Suure mõjuga 16.s tänap draamaelule; tõsise sisuga; allikateks olid hiliskeskaegsed moraliteed, müsteeriumid, interluudiumid; draama muutus üheks kirjandusliigiks; tegevus toimus järgemööda erin lavadel: ees-, taga-, palkonlava; palju lavaefekte, dekoratsioone, kuid lava ei sarnanenud reaalsusega; Rteater- dünaamiline, ajas ja ruumis kiiresti liikuva süzeega; Christopher Marlowe (1564- 93) ,,Doktor Faustuse traagiline lugu". William Shakespeare (1564 1616) Komöödiad elurõõmsad; valits teema armastus. õigustab noorte inimeste loomulikke tundeid,
Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.
1609.a. värsstraktaat "Uus kunst luua komöödiaid meie päevil" draama peab vaatajat huvitama st draamakirjanik peab arvestama teatrikülastaja nõudeid. V hülgab aja-ja kohaühtsuse, säilitab tegevusühtsuse, traagilist ja koomilist ei pea lahus hoidma, elus esinevad koos, soovit näidendi jagad 3 vaatuseks jne Inglise renessansikirjandus Renessansikultuuri kujunemiseks lähteallikaks sai rahvaluule. Kaaluka koha saavutas näitekirjandus, allikateks 1)keskaja rahvuslikud moraliteed; 2)antiikdraama; 3) interluudiumid. 16.sajandil avati arvukalt nii avalikke kui ka erateatreid, kuhu pääses publik esinevatest ühiskonnakihtidest. Inglise autorid hakkasid viljelema nii tragöödiaid kui ka komöödiaid (5-vaatuselised värssteosed). Geoffrey Chaucer (u 1340-1400) - luuletused (ballaad, rondoo, värssläkitus jne) temaatika "Roosiromaanist", eepilised poeemid: "Canterbury lood" 14.sajandil palverännak kuulsa keskaja pühaku Thomas a Becketi haua juurde Canterburys
Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks. Keskajal võrreldes antiigiga oli draama märksa algelisem, näidendite zanriteks olid müsteeriumid, miraaklid ja moraliteed ning ka farsid ja sotiid. Kuid neis puudus tõeline meistritöö. Renessanssi ajal oli draama areng ka märksa aeglasem, kui teiste kirjanduslikke zanrite oma. Varaseim uusaegne draama kujuneb välja alles renessanssi loojangul, XVI sajandi lõppveerandil kahes Lääne-Euroopa maas Inglismaal ja Hispaaanias, teistes Euroopa maades, sealhulgas Prantsusmaal,nihkub rahvusdraama teke renessansile järgnevasse aega.
loojangul. Itaalias matkiti antiikteatrit. Machiavelli peegeldas kriitiliselt kaasaegset Firenzet proosakomöödias „Mandragora“. XVI saj keskel tekkis seal omalaadne ja algupärane rahvalik teater – commedia dell’ arte – elukutselised näitlejad. Näidendi valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kõnekoomika. Inglise rahvusdraama üks mõjukamaid nähtusi Euroopa renessansis. Ühelt poolt allikaks hiliskeskaja rahvalikud moraliteed ja müsteeriumid, teisalt mõjutas tugevasti antiikdraama. Teatri populaarsus Tudorite dünastia võimu all. Ajastu kirjandust on nimetatud elisabetaanlikuks. Avati arvukalt teatreid, publik erinevatest ühiskonnakihtidest. Renessansiaegne teater on dünaamiline, ajas ja ruumis kiiresti liikuva süžeega. Inglise draamas valdavalt blankvärss. Marlowe: esimesena inglise teatris pöördus suurte üldinimlike, kogu renessansiajastut erutavate teemade poole, peegeldades nii renessansi
-Liturgiline draama =Kujunevad Piibli-ainelised näidendid ehk müsteeriumid Vanim on 12. sajandist ="Aadama ja Eeva mäng" Lihavõttepühade aegu =Ristilöömine ja ülestõusmine =Passioon e. Kannatusmäng 15. sajandi lõpul ilmusid ilmalikud näidendid =Sisu endiselt Piiblist Miraakel ehk ilmalik näidend =Ime =Pühakute ja Neitsi Maarja lood Keskaja lõpul olid moes moraliteed =Õpetlikud ja kasvatavad näidendid =Allegoorilised tegelased, nagu roosiromaanis Keskaja koomiline teater oli seotud karnevalide ja narripidudega. =Jämekoomilise sisuga näidendid e. Farsid =Sakslastel vastlamängud =Itaalias comedia dell arte -Osalesid elukutselised näitlejad =Tegelased jõukad ,,Isand Pathelin" =1416. aastast ,,Eesli testament" =Võltsvagaduse naeruvääristamine
III 1. Kiriklik ja rahvalik vagadus ning kultuur keskajal. Sakraalsed ruumid ja toimingud. Pühakutekultus. Sotsiaalsed muutused. Hiliskeskaegne kirik ja eelreformaatorid. Keskajal eksisteeris rahvalik usukultuur paralleelselt ametliku teoloogiaga, enamasti täiendas seda, kuid vahel olid need kaks ka vastuolus. Kui kõrgteoloogia tegeles pühaduse ja sakramentide filosoofiaga, siis rahva seas said populaarseks kristliku sisuga näidendid, müsteeriumid ja moraliteed. Samas oli ka kristlikku satiiri (näiteks narripiiskopide ja narripaavstide kujutamine), mille vastu kirik tulutult võitles ja mis jäi püsima kuni 19. sajandini. Rahvalikku usku ja teoloogiat ühendas sajanditepikkune arutelu pühaduse ja pühakute üle. Läbi paljude varakeskaja sajandite oldi pühakuks peetud kristliku elu kangelasi, märtreid, silmapaistvaid kirikuisasid, askeete. See oli nii antiikse kultuuri pärand kui ka germaanliku maailma mõju, mis väitis, et ka
joonistuma. 3. III periood: sünged 1640nendad, filosoofia problemaatika. Jumalik komöödia vaimulikud draamad, ilmalikel süseedel põhinesid (autosakramentaalidest sel põhjusel erines). 4. IV periood: 1651. aastast, autosakramentaalid ja õukonnadraamad. Tihti väidetakse et tema autosakramentaalid olidki Calderonile kõige omasem zanr. Autosakramentaalides tegutsesid allegoorilised tegelased, nagu oleks justkui Hispaania moraliteed. Sakramentaal allegooriad põrkusid vaidluses, aluseks teoloogiline väide, mis puudutas armulaua sakramenti. Autosakramentaale esitati üks kord aastas corpus cristi nimeline püha (issanda pühima ihu ja vere püha), see püha oli iseloomulik just sellepärast, et algas suure üldrahvaliku protsessiooniga, terve linn oli ehitud lilledega, tänavad vaipadega, kõik ilusti dekoreeritud. Pühasid ande kanti läbi terve linna. Oli selline seisuste demonstratsioon
«Vait, vait!» See kõhklev ja kõigest kehast värisev isik tuli, kogu aeg kummardusi tehes, mis liginedes üha põlvituste sarnasemaks muutusid, marmorlaua ääreni. Vahepeal oli erutus vähehaaval vaibunud. Oli alles jäänud vaid kerge sumin, nagu see ikka on omane vaikivale rahvakogule. «Härrad kodanikud,» ütles näitleja, «ja austatud naiskodanikud, meil on au tema eminentsi härra kardinali juuresolekul ette kanda ja etendada üht väga ilusat moraliteed, mille nimi on «Neitsi Maria tark kohtuotsus». Mina mängin Jupiteri. Tema eminents on praegu siia saatmas Austria hertsogi auväärt suursaatkonda, mida aga praegusel silmapilgul Baudets' väraval kinni peab härra ülikooli rektor oma kõnega. Niipea kui kõr-geaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe.» Kindlasti ainult see,Jupiteri vahelesegamine päästis surmast neli õnnetut paleefoogti seersanti. Kui meil õnn oleks olnud seda väga tõepärast sündmust ise välja mõelda ja kui
annaabi.ee 
