Mõõtevahendite lõpueksami küsimuste vastused (0)

1. Mõõtemeetod on antud mõõteriistaga teostatavate mõõtmisvõtete ja tingimuste kogum. Eristatakse otsest mõõtmismeetodit ja kaudset mõõtmismeetodit. Otsese meetodi puhul saadakse tulemus vahetult katseandmetest. Kaudse meetodi puhul saadakse tulemus katseandmete töötlemise käigus.
Absoluutne viga on mõõtmisel tekkinud viga, mis näitab tegeliku ja mõõdetud suuruse vahet.
Suhteline viga on absoluutse vea ja mõõteriista näidu suhe protsentides.
Taandatud viga on absoluutse vea ja mõõteriista skaala nimiväärtuse suhe protsentides.
2.Temperatuuritemperatuurimõõturi üldnimetus on termomeeter. Nimetus püromeeter kasutatakse suhteliselt kõrgematetemperatuuride mõõtmisel kiirguse põhimõttel. . temperatuurimõõtmist vahendab enamasti nn. termomeeterkeha, mis mõõteobjektiga kontakti viiduna omandab aegamööda mõõteobjekti temperatuuri. Ligitus:
Paisumistermomeetreid, mis toimivad vedelike termilise ruumpaisumise tõttu.
Manomeetrilisi termomeetreid, mille töö aluseks on gaasi, auru või vedeliku rõhu olenevus temperatuurist.
Takistustermomeetreid, mis töötavad metallide ja mõnede pooljuhtmaterjalide elektrilise takistuse olenevusel temperatuurist.
Termoelektrilisi termomeetreid, kus kasutatakse termopaari elektromontoorjõu temperatuurisõltuvust.
Püromeetreid, milles rakendatakse kuumade kehade kiirgusomaduste olenevust temperatuurist.
Temperatuuriskaalad.
3. Klaastermomeeter ehk kraadiklaas koosneb vedeliku reservuaarist ehk anumast ja selle küljes olevast ühtlase siseläbimõõduga kapillaartorust. Paisuva vedelikuga, mis võib olla elavhõbe, etanool , metüülbenseen või gallium, täidetakse anum. Reservuaar koos skaalaga varustatud kapillaartoruga on klaaskestas, mis võib vastavalt vajadusele olla väga erineva kuju või suurusega. Vedeliktermomeetrite mõõtepiirkond on vahemikus -60 °C – +600 °C. Erandjuhtudel aga kuni +1200 °C.
4. Manomeetriline termomeeter koosneb kinnisest süsteemist, mille põhiosadeks on termoballoon, ühendustorustik, mille pikkus ei ole määratletud, ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriga mõõdetakse süsteemi täiteainega, milleks võib olla gaas , vedelik või aur, toimuvaid rõhu muutusi. Termomeetri suletud ruumis oleva jääva ruumala korral on rõhu muutus sõltuvuses ainult mõõtekohas toimuvast välistemperatuuri muutusest. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse täiteaineks gaasi. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C – +300 °C.
5. Termoelektrilised termomeetrid jagunevad omakorda tajuri tüübi järgi. Tajuriteks võivad olla nii termopaar , termotakisti või mingi muu elektriline termoelement.
Termopaartermomeetrite puhul kasutatakse mõõteriistaks temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga millivoltmeetrit või potentsiomeeterit. Termopaar, mis koosneb kahest erinevast metallist juhtmepaarist (kulla ning raua sulam ja vask, vask ja konstantaan, kromell ja kopell jne), mis ühendatakse ühest otsast kokku ja millede ühendukoht pannakse temperatuuri mõõtmise kohta. Termopaari vabade otste vahel tekkib termopinge, mis on otseses sõltuvuses temperatuuri muutumisest liitekohas ja mida mõõdetakse millivoltmeetri või mõne teise mõõteriistaga. Täpismõõtmistel kasutatakse differensiaaltermopaari (kahte termopaari) mille ühte termopunkti hoitakse püsitemperatuuril näiteks sulavas jääs. Erinevate termopaaridega saab mõõta temperatuure vahemikus -270 °C – +2500 °C.
Takistustermomeetrite puhul kasutatakse mõõteriistaks temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga logomeetrit või mõõtesilda.
7.Takistustermomeetri töö põhineb elektrijuhtide_metallide, nende sulamite, ent ka teatud pooljuhtide_elektritakistuse sõltuvusel temperatuuurist. Termomeetri komplekti kuulub temperatuuritajurina termotakisti, elektritoiteallikas ja elektrimõõteriist termotakisti takistuse muutuse registreerimiseks. Harilikult on toiteallikas tavaline kuivelement , mõõteriistana töötab logomeeter voi vahelduvvoolumõõtesild, mis gradueeritakse temperatuurikraadises, arvastades töötamist konkreetse termotakistiga.
8.Püromeeter. Keha kiirgusenergia kandjaks on elektromagnetiline lainetus. Enamike kehande specter on pidev, kuid mõned gaasid kiirgavcad valikuliselt, üksnes kindla lainepikkusega. Nähtav spektriosa hõlmab vahemikus (lamda) 0,4_0,76 , suurematel lainepikkustele külgneb sellega infrapunane spektriosa, mis on peamine soojusenergiakandja. Monokromaatilise kiirguse ereduse objektiivset mõõtmist võimaldab fotoelement , sedea rakendatakse fotoelektrilistes püromeetrites.
10.Rõhumõõteriistades rakendatakse rõhutajuritena palju mitmesuguseid rõhu toimel deformeeruvaid mehaanilisi elemente_ manomeetrilisi torusid ja membrane. Nende elementide mehaaniline deformatsioon on üldiselt võrdeline rõhuga, mistõttu mõõteriista skaala on ühtlane.. Mehaanilisel deformatsioonil põhinevates rõhutajurites tasakaalusttavad mõõdetavat rõhku tajuri elastsusjõud või ka mõõdetavale rõhule vastassuunas toimuvad välisjõud, näiteks mehaanilise vedru jõud. Paljudes deformatsioontajurites võivad rõhu tasakaalustamisest osa üheaegselt mõlemad jõud. Manomeetriliseks torudeks nimetatakse tavaliselt neid deformatsioontajureid, kus tasakaalustavaks jõuks on tajuri enda elastsusjõud. Neist tüüpilisemad: Ühekeeruline manomeetriline toru ehk Baurdoni toru
Mitmekeeruline helikoidaalne manomeetriline toru
Teist gruppi moodustavail membraantajureil toimuvad rõhku tasakaalustavalt lisaks tajuri elastsusjõududele ka välisjõud. Selles grupis on: sülofoon (gofreeritud silindriline membraan )
Kas pehme või gofreeritud lamemembraan
Membraankarp ja membraankarpides moodustatud membraanplokk.
11.Raskuskolbmanomeetrites tasakaalustatakse mõõdetava rõhk kalibreeritud massiga vihtide abil. Mõistetavalt sobib taoline mõõtmisviis vaid laboratoorsel mõõtmisel-eelkõigenteiste manomeetrite taatlemisel ja gradueerimisel. Rõhu mõõtmine kolbmanomeetriga põhineb tema hüdraulilise süsteemi tasakaaluvõrrandil p=gx(M1+M2)/F, p- mõõdetav rõhk, M1 ja M2 –vihtide ja kolvi massid , F-kolvi efektiivne ristlõike pndala, gx- raskuskiirendus mõõtmispaigas.
12.Uniftseeritud telemeetrilised süsteemid. Seni on kasutusel mitmeid erineval põhimõttel töötavaid telemeetriliste süsteeme, mis välistab telemeetriliste süsteemide sõlmede piisavat unifitseerimist, sest süsteemide sisend -ja väljundparameetrid erinevad nii olemuselt kui ka väärtuselt. See raskendab suurel moral mõõdetulemuste raalimimist seadm või tehnoloogiliste protsesside juhtimisel. Siit tuleneb ülesanne muundada mitmekesine mõõteinfo teatud kindlatüübiliseks, mis oleks kõige sobivam üle kanda ja kasutada.
Pneumaatilise rõhuanduri tööpõhimõte on järgmine. Mõõdetav rõhk tajurilt kantakse üle
15. Rotameetrid on mõeldud kasutamiseks homogeenstete läbipaistvate vedelike ja gaaside kulu mõõtmiseks suletud torustikes . Rotameetrid ei vaja tööks täiendavat toiteallikat.
Rotameeter töötab järgmisel põhimõttel. Tõusva voolusega koonilisesekanalis 1, kus ristlõige suureneb, asetseb ujuk 2. Tema kõrguse kanalis määrab üheselt vedeliku kulu läbi kanali. Mida suurem on kulu, seda suurem on vooluse rõngakujuline ristlõikepind ja seda kõrgemale tõuseb ujuk kanalis. Rõhulang takistusel age ei muutu.
16. Ultrahelikulumõõtturi töö põhineb nähtusel, et ultraheli leviku faktiline kiirus liikuvas keskkonnas sõltub ultrahelikiiruse ja keskkonna liikumise kiiruse vektorite vastastikuses suhtes. Kui näiteks ultraheli ja vedelik liiguvad ühes suunas, siis aeg, mille jooksul heli läbib vedelikus teatud vahemaa L.
Elektromagnetilised kulumõõturid. Elektromagnetilise e. induktsioonkulumõõturi töö põhineb elektromontoorjõu mõõtmisel, mis indutseeritakse elektrit juhtivas vedelikus. Faraday seaduse kohaselt indutseeritakse teatud kiirusega magnetväljajõujoontega rist liikuva elektrijuhtme otstes elektromontoorjõud. Vedelikus tekkiva elektrivoolu sound mainitud seaduse jõrgi on risti nii vedeliku vooluse kui ka magnetvoo suunaga. Elektromagnetilises kulumõõturis töötab juhtmena vedelik ja indutseeritav emj. On võrdeline vedeliku voolamise keskmise kiirusega magnetväljas.
17.Vedeliku nivoo mõõtmisviisi valikut mõjutab oluliselt vedelikule oluliselt mõjuv rõhk.
Mehaanilistest nivoomõõturitest on lihtsamad ujuktajuriga mõõturid, kus vedeliku pinnaga kaasaliikumine kantakse ujukilt üle näiturseadisele vasturaskusega tasakaalustatud trossiga. Trossülekanne halvendab märgatavalt mõõturi tundlikkust, seda eriti rõhu all oleva nivoo mõõtmisel tihendpuksi väljaviigu puhul. Metallist õõnesujukite puudus on ujuvuse kaotus nt. korrosiooni tagajärjel.
22. Kromatograaf on kompleksne seade, mida kasutatakse ainete segu kromatograafiliseks lahutamiseks koos tulemuste registreerimisega. Kromatograaf koosneb reeglina järgmistest osadest: proovi kolonni sisestamise osa (gaasikromatograafi korral koos aurustiga), termostaadis asuv kromatograafiline kolonn, kolonni väljundis asuv detektor ja sellega ühendatud registreerimisseade (isekirjutaja). Kolonni, õigemini termostaadi, temperatuuri saab reguleerida vajalikule tasemele või valida temperatuuri muutumise programmi. Gaasikromatograafiga on ühendatud veel kandegaasi balloon koos gaasi voolu regulaatoriga. Vedelikukromatograafi juurde kuulub kõrgsurve pump solvendi kolonnist läbivoolutamiseks.
Välja on arendatud automatiseeritud ja komputeriseeritud kromatograafid spetsiifiliste ülesannete lahendamiseks, sealhulgas gaaside, anorgaaniliste ioonide, mitmesuguste orgaaniliste ühendite ja biokeemiliste segude lahutamiseks. Tandem gaasikromatograaf-massispektromeeter (GCMS) seadmed võimaldavad ka lahutatud komponentide struktuuri identifitseerimist.
26.Vedeliku viskoossust mõõdetakse viskosimeetriga. Dünaamilise viskoossuse määramine viskosimeetriga on tülikas ja aeganõudev. Tööstuslikus praktikas leiab seetõttu rohkelt kasutamist suhtelise viskoossuse määramine. Sellisel juhul võrreldakse vedeliku viskoossust tavalise destilleeritud vee viskoossusega. Võrdlemine käib nii, et võrreldakse kindla koguse uuritava vedeliku väljavoolamise aega läbi kalibreeritud ava või kapillaari sama koguse vee väljavoolamise ajaga . Mida suurem on vedeliku viskoossus seda enam kulub aega vedeliku väljavoolamiseks.