Mis on rikkus, milles näen selle suurendamise võimalusi Eestis ja enda osa rikkuse kasvus? (0)

Mis on rikkus, milles näen selle suurendamise võimalusi Eestis ja enda osa rikkuse kasvus?
Mis on rikkus? Millegi pärast kehtib kitsas arusaam, et rikas on see, kes on jõukas. Rikas võib inimene olla sajal erineval moel, kuid jõukas ainult ühel. Ühiskond on tegur, mis määrab kindlaks rikkuse nominaali ja skaala. Näiteks Aafrika kultuurides on suureks rikkuseks puhas joogivesi ja toit, kuid eurooplasele tähendab see bioloogilise vajaduse rahuldamist, mis peab olema ja ongi kättesaadav. Selle üle ei juurelda kaua, sest seda peetakse enesestmõistetavaks. Taoline rikkus saab küll alguse ressurssidest ja elatustasemest, kuid põhineb ikkagi väärtushinnangutel. Aafrika hõimud on kultuuri ja tavade poolest palju rikkamad , kui paljud eurooplased, kuid suur kultuursus ei päästa paratamatust näljahädast.
Ütleksin alguseks ära, et üks eestlane nagu mina, on minu arvates siia ilma sündinud väga rikkana. Nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult on riik ja maa soliidses staatuses ning rahvas on jätkusuutlik ja iseseisev. Üldine rahulolu on suur ning meid ei kimbuta rahutused , nälg ega loodusõnnetused. Juba see on rikkus, mille üle saavad uhkust tunda vähesed rahvad . Siinkohal tõlgiks ühe tabava inglisekeelse väljendi: „Kui sul on toit külmikus, riided seljas, katus peakohal ja koht, kus magada , siis sa oled rikkam kui 75% ülejäänud maailmast. Kui sa suudad seda sõnumit lugeda, siis oled sa rikkam kui kolm miljardit inimest, kes seda ei oska!“. Statistikatest võib küll näha, et on palju riike, kus palk on suurem ja kliima soojem, kuid kiputakse vaatama alati seda, mis asub paremal kohal. Eestist alla aga jääb üle saja riigi, kes annaks kõik, et sellises riigis elada. Alati ei saa kõige paremat ja vahest ka ei tohiks olla kõige parem, sest siis ei näeks riik enam perspektiivi kuskile areneda ega muutuda. See võib põhjustada effekti, milles inimesed ei pea enam tähtsaks näiteks kõrghariduse omandamist, sest nende elatustase on niigi kõrge.
Rikkust ei mõõdeta selles, mis on, vaid selles mida suudetakse. Praegu tunduvad kõik „ naftariigid “ jõukatena, kuid varusid jätkub ainult veel umbes neljakümneks aastaks. Siis on oht nende riikide majandusel kokku variseda, sest edu ei saavutatud stabiilsusega, vaid ressursside ammendamisega. Nafta on ka põhjus, miks Norra ei ole liitunud Euroopa Liiduga. Vahest on see ka Venemaale iseloomulik, sest ka nemad pole osanud läbi ajaloo oma ressurssidega mõistlikult ümber käia. Mõnes mõttes on Eesti majandus selle suhtes ohutu, meil pole suure majandusliku tähtsusega maavarasid . Põlevkivi lõppemise korral võib küll muutuda mõni aspekt keeruliseks, kuid selleks ajaks on tehnoloogia kaasabil juba leitud probleemile lahendus. Kuna põlevkivi kasutatakse enamasti elektri tootmisel, siis lahendus ongi lahtine elektriturg, mis esmapilgul ei aseta inimesele lisakoormust.
Esimeseks rikkuse suurendamise võimaluseks Eestis on kindlasti Euroopa ja ka maailma majanduse jätkuv tõus. Juba see, et majandus tõuseb mõne protsendi võrra näitab, et iga järgnev hommik ärkan üha majanduslikult paremas ja kindlamas riigis. Suuremaks muudatuseks on arvatavasti vaja struktuurimuudatust ja aega. Soomlaste eelis meie ees ongi aeg, nemad ei pidanud teenima 50 aastat Nõukogude võimu, mille majandus järk-järgult langes. Keegi pole põhjanaabritele kinkinud raha ega hakata seda tegema teistelegi. Eesti on riik, mis töötab ennast üles tänu kõrgele haridustasemele ja kvalifitseeritud tööjõule, mida tuuakse üha rohkem hea majanduse eelduseks .
Teiseks võimaluseks võib pidada positiivset iivet ning eestlaste suuremat pühendumust oma maasse ja traditsioonidessee. Hoides elus eestlust, hoiame ka kõike, mis kinnitunud siia. See ehk aitab ka pidurdada inimeste välismaale elama minemist. Haritud ja töövõimelised inimesed on osa tugevast riigist ning nad on vastastikuses seoses majandusega. Tähtis on inimesele ka emotsionaalne mõju, mida ta keskkonnast ammutab. Selleks ei pea olema tõeline patrioot, vaid lihtsalt armastada seda, mida oled harjunud armastama . Soe kliima ei ole põhjendatud põhjus siit lahkumiseks. Tuleb kaaluda tõelist põhjust, millega kaasneb kategooriline elustiili muudatus .
Kolmas võimalus on suurendada eksporti. Selleks on vajalik rohke kaubandussidemeid võrreldes praegusega. Sel juhul tuleb ka tootmismahtusid suurendada. Tugevaks majandusriigiks saab alles siis kui eksport ületab importi . Siin tekib küsimus, et mida tootma peaks? Väikses riigis on masstootmine keeruline, sest ressursside hulk on piiratud. Ressursse on seejuures vaja importida. Tõuseb esile uus küsimus, et milline ressurss annab rohkem toodangut? Tähtis on see, et piiratud ressurssidest saaks võimalikult palju toodangut võimalikult väikse kuluga . Kui aga oleks võimalik saada vajalikud vahendid kõik oma riigist, hoiaks see kokku aega ja raha, kuid mis veel tähtsam, impordi osakaal seeläbi ei tõuseks.
Kuidas saaksin ise osaleda Eesti rikkuse suurendamises? Kõige rohkem on sellele tõenäoliselt mõelnud poliitikud , kes üritavad oma lahendustega viia ellu rahva ootusi. Rikkuse suurendamiseks on vaja koostööd, mitte ühe indiviidi visiooni. Paljudel on häid ideid, kuid enamus neist jääb realiseerimata. Ideega ei saavuta midagi. Peaksin vajalikuks poliitikasse suunduda, kui mul on selge arusaam ning uudne lähenemine antud olukorrast. Igast inimesest juhtival kohal peab nõudma seda, mille pärast ta sinna valitud on. Võiksin ju hakata rahvusvaheliste kaubandussuhete korraldajaks või suurinvestoriks, kuid need jätavad hetkel veel ebaloomulikuma mulje kui poliitik .
Mina arvan, et kõige rohkem on minust kasu siis, kui jään Eesti riiki ja omandan kõrge kvalifikatsiooni. Selline teguviis on jõukohane paljudele inimestele. Üks tugev majandus on nagu demokraatia - seda hoiab rahvas. Eelduseks on see, et riik tuleb kodanikele vastu. Parimal juhul tähendaks see maksude langetamist ja kõrgemat palka, mis on aga väga raske saavutada. Loodan, et saan ühel päeval ka sellises Eestis elada, kus keegi ei kurda palganumbri ega poliitikute otsuste üle.