Mis ohustab Eesti jätkusuutlikkust? (5)

Mis ohustab Eesti jätkusuutlikkust?
Jätkusuutlikkus – see on tõenäosus, et organisatsioon või tegevus suudab täita oma otstarvet tulevikus, kui arvesse on võetud organisatsiooni seesmised ressursid ja tegevuskeskkonna oletatavad või võimalikud muutused. Kui tõenäoline on, et Eesti suudab tulevikus edukas olla?
Esimesed tegurid, mis ohustavad Eesti jätkusuutlikkust, on kindlasti seotud Venemaaga. Aktuaalseim probleem on ilmselt oht sattuda majanduslikult Venemaa mõjusfääri. Kuna Eestil oli Venemaaga paljudes asjades majanduslikud sidemed, eriti just energiamajanduse osas, siis pole Eesti jaoks küll eriti lihtne katkestada Venemaaga sidemeid , et mitte temast liigsa sõltuvaks muutuda. Seda just enamasti selle pärast, et Eesti ise pole maavarade poolest rikas ja see justkui kohustab teada teistelt abi paluma. See aga muudab ta teistest mõjutatavaks, kuna mujalt tulevaid allikaid kontrollivad siiski nende omajad ja see võimaldab neil esitada sõltujale enda poolt määratud tingimused.
Kuid tegelikult ei karda Eesti ainult majanduslikult sattuda Venemaa mõjusfääri, vaid ka üldiselt. Seda põhjustab eelkõige juba negatiivne kogemus selles osas. Kuigi maailm on palju muutunud, on jäänud meie rahval hirm, et Venemaa meid jälle endaga liidab ja meie saame temast täielikult sõltuvaks. Mõningal määral on see õigustatud, sest kauapüütud vabadus on siiski palju väärt. Ent pole kindel kas Eesti peaks siiski olema nii hirmul selle pärast. Näiteks Soome president Tarja Halonen taunib eestlaste suhtumist Venemaasse. Halonen ise soovitab Venemaad näha võimalusena, mitte ohuna . Tema sõnul vajab Euroopa Liit riike, kes on vabad posttraumaatilistest olukordadest ja käituvad külmapäiselt, asjalikult ja konstruktiivselt. Võib-olla peaks Eesti tõesti võtma eeskuju Soomelt, kes tegutseb kaine mõistusega. Eriti just selle pärast, et Soome on jätkusuutlikkuse edetabelis kõrgemal positsioonil kui Eesti.
Kindlasti ohustab Eesti jätkusuutlikkust ka rahvuskultuuri hääbumine. Liiga palju võetakse üle mujalt maailmast, eriti suur probleem on liiga ameerikalikuks muutumine. Suurim probleem selles osas on just keelega, mis aina risustub inglise keelest üle võetud väljendite ja sõnadega. Ka kultuuriüritustes lähtutakse ehk liiga palju üldlevinud põhimõtetest – toimumas on kultuuriline globaliseerumine.
Seoses muude kultuuride huvidega valmistab ka muret migratsioon . Esiteks muidugi eestlaste emigratsioon . Kuna paljud inimesed ei leia enda teadmistele ja oskustele oma kodumaal rakendust, siis lähevad nad seda otsima välismaalt. Samal ajal aga immigreerub siia välismaallasi, kes võtavad siis üle need töökohad, mida ei suudeta täita Eesti tööjõuga. See aga viib omakorda selleni , et eestlased võivad jääda omal maal vähemusse. Vene okupatsiooni ajal rändas siia juba palju venelasi, kellest suurem osa on ka siia otsustanud jääda, seetõttu on kõige suurem hulk muullasi Eestis just venelased . Eestisse tullakse just seepärast, et siin paremad tingimused eluks. Aga ega valitsuski midagi ei tee immigratsiooni piiramiseks, üritatakse pigem võtta positiivselt seda, et Eesti muutub multikultuursemaks. Ent siiski tuleks midagi ette võtta selles suhtes, muidu ei jää Eesti rahvast midagi järgi, vaid kõik on ainult maailma mööda laiali rännanud ja endale leidnud hoopis uue rahvuse ja Eesti on kui erinevate rahvuste kogunemispaik.
Praegu näib pigem siiski, et Eesti pole kuigi jätkusuutlik ja palju on veel teha, et olla edukas. Kuid kui midagi lähitulevikus ette võetakse kas või eelpool loetletud asjade kohta, siis saab küll Eestit pidada jätkusuutlikumaks ja ehk jõuab ta isegi Soome kõrvale.