...........................................................................................6 KOKKUVÕTE............................................................................................................................8 KASUTATUD KIRJANDUS......................................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Eeva Hujala (2004) väidab, et eelõpetuse aluspõhjaks on lapsevanemate ja eelõpetusega tegelevate õpetajate ühine, väärtustele tuginev arutelu elust, lastest, kasvatusest ja õpetusest, samuti põhisuundumustest ja vastutusest. Lähtealuseks on ühised seisukohad selles, milline on käsitlus lapsest, nägemuse kujundamine sellest, millisena näeme last ja lapsepõlve. Autor väidab, et eelõpetus kuulub alushariduse hulka. See on eelkoolipedagoogika ning sellest seisukohast lähtuvalt on eelõpetus kõikide koolieast nooremate laste õpetamise toetamine
müraks ning vaikushetked on defitsiitsed. · Suu. Esimese 18 elukuu jooksul õpib laps esemelist maailma tundma asju suhu pannes. Mõni laps teeb seda ka hiljem, kuna nii kogeb ta asjade olemust paremini. · Nahk. Riidesse panek, lahtiriietumine, rühmakaaslastega tihe kokkupuude (kallistamine ja silitamine, aga vahel ka trügimine, nügimine) ärritavad last. Suur hulk lapsi, kellede tegutsemist saadab vali kõne, kes kõik vajavad õpetajapoolset tähelepanu ja hoolt, võivad esimestel päevadel liiga pikalt lastekollektiivis viibinud lapse üle stimuleerida. Samuti mõjutavad last võõrad lõhnad, rühmaruumi tavalisest eredam valgustus, laste pidev liikumises olemine ja üksteise vastu põrkumised, puudutused. · orienteerumine ruumis
ühiselt toimimine või keskendumine üldse valmistab suuri raskusi. Lapse arengu hindamine on oluline lapse eripära mõistmiseks, positiivse enesehinnangu ja arengu toetamiseks, eelkõige aga edasise tegevuse kavandamiseks koostöös lapse vanematega. Lapse arengu jälgimine ja hindamine on osa lasteaiaõpetaja igapäevast, mis tuleb teadlikult planeerida. Lapse arengu hindamise võimalused ja põhimõtted Lasteaia õpetajate töö aluseks on Koolieelse lasteasutuse seadus (1999) ja Koolieelse lasteasutuse riikik õppekava (2008). Esimene sätestab koolieelsete lasteasutuste ühe põhiülesandena soodustada laste emotsionaalset, kõlbelist, sotsiaalset, vaimset ja kehalist arengut, arvestades nende ealisi ja soolisi vajadusi ning individuaalseid iseärasusi. Riiklik õppekava määratleb, kuidas seda teha. Mõlemad dokumendid rõhutavad lapse arengust lähtuvat tegutsemist. Et
hariduslikeks erivajadusteks. Seega on lapse erivajadusi võimalik määratleda üksnes tema arengu põhjaliku tundmaõppimise järel ja konkreetset kasvukeskkonda arvestades. Lapse abistamiseks ja arendamiseks ei piisa tema puuete või häirete diagnoosimisest arsti de poolt, suuremat tähelepanu tuleb pöörata lapse olemasolevate oskuste hindamisele, keskkonna võimaluste arvestamisele ja koostööle täiskasvanute vahel. Koolieelses eas avalduvad eakohase arengu korral järgmised juhtivad tegevused: • imikuiga (0–1 a) – emotsionaalne suhtlemine täiskasvanuga, • väikelapse iga (1–3 a) – esemeline tegevus, • koolieelne iga (3–7 a) – rollimäng 2.Varajase sekkumise mõiste, eesmärgid ja põhimõtted. Varajase sekkumise (ingl early intervention) all mõeldakse riskifaktoriga sündinud laste arengu jälgimist, erivajadustega laste võimalikult varajast märkamist, mahajäänud või
kirjanik lastekasvatusteemade üle, mida meil alles tänapäeval hakatakse omaks võtma (lapse füüsilisest karistusest loobumine) Rääkides lapseeast ,ei ole ma ise kunagi tulnud mõttele, et last kammitseti minevikus juba imikueas, takistades tal vabalt siputada, mässides laps lina sisse. Russeau otsis oma raamatus ideaalse inimese kirjeldust, kuid minu nägemust mööda ideaalset inimest meie ühiskonnas ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead. „Lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus“. (lk.42) Arutlus selle teema juures on täiesti loogiline. Kui laps oskaks oma tundeid, soove ja emotsioone kirjeldada, siis ta ju teeks seda. Niikaua, kui tal puuduvad selleks piisavad oskused, püüab ta end teisel moel väljendada. „...neil pole küllalt jõudu, et rahuldada oma vajadusi“ (lk.45) Teinekord ei ole küllalt jõudu ka täiskasvanutel inimestel
tekkinud ka haridusministeeriumil seisukoht, et erikoole vähendada ning erivajadustega õpilased tuua üle tavakooli. ,,Kaasav haridus ei tähenda ainult kõige raskemate, puuetega laste õpetamist tavaklassi tingimustes, vaid hariduslikku erivajadust laias mõistes. Et kõik lapsed, kes on haridusest kõrvalejäämise ohus, oleksid kaasatud õppetegevusse." (Pärismaa, 2013, 2.) HEV õppe koordineerimine on õpetajale lisaülesandeks või lisatööks, millega riigi poolt ei kaasne õpetajate palgafondi suurenemist, pigem peab koolijuht ise leidma võimalusi, et õpetajat, kes sellist ülesannet täidab, motiveerida. HEV koordinaatori roll koolis on kooliti kindlasti väga erinev. Arvan, et suure õpilastearvuga koolides selline koordineerija on ka vajalik ning kindlasti on sellistes koolides ka koordineerimist rohkem kui mõnes väga väikeses koolis, kus tööd ka kindlasti tunduvalt vähem.
majandusega · digikultuuri kujunemine eesti kultuuriruumi osaks Õpetajakoolituse kriitika (Fr. Buchberger, 2000) · fookus on õpetaja suhteliselt lühiajalisele ettevalmistusele ülikooli põhiõppes, mitte aga õppimisel kogu tööalase karjääri jooksul · ignoreeritakse vajadust aidata noorel õpetajal kohaneda kooli professionaalse kultuuriga ja luua talle pideva professionaalse arengu perspektiiv · õpetajate esma- ja täiendkoolitus ei ole viidud ühtsesse süsteemi, koolituse ja õpetaja edasise edutamise vahel ei ole järjepidevust (prof. areng) · puuduvad süsteemsed seosed õpetaja (esma) koolituse, koolide personaliarenduse ja kooliarenduse vahel (Hollandi näide) · puudub piisav seos õpetajahariduse ning kõrgkoolides toimuva uurimus- ja arendustöö vahel kutseaasta- noorele õpetajale koolis esimeseks aastaks mentor, tugisüsteem. Lõpeb
Lapsele tuleks lubada, soosida ja õpetada üht ja sama asja, kui arvad, et see on vajalik! 1. Sobiva arendustegevuse alustamine niipea, kui lapse erivajadust on märgatud, kuigi peab leida ka kõige paremini arenenud valdkonda. 2. Individuaalne lähenemine vastavalt lapse erivajadustele ja keskkonna võimalustele, mida väiksem on laps, seda suurem on erinevused nende vahel, kooli jõudes on nad enam-vähem sarnased. 3. Lapsevanemate nõustamine ja juhendamine tegevusteks oma lapsega. 4. Spetsialistide kaasamine arendustegevusse: meeskonna- ja võrgustikutöö. 5. Ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine, Eestis on kasutusel koolivalmidus kaardid (Shonkoff & Meisels, 1990). Edukad õppemudelid : • õpetamine lähtub lapse olemasolevatest teadmistest ja oskustest, et lapsel ei oleks igav ja et ta ei kogeks ebaõnnestumist
Kõik kommentaarid