Retsensioon „Mirandolina“ autoriks on Itaalia draamaklassik Carlo Goldoni, kes oli nii kirjanik kui ka teatriuuendaja.. “Mirandolina" on Itaalia kaasaegse näitekirjanduse isa ja valgustusaegse euroopa teatri ühe tähenduslikuima meistri olulisemaid teoseid. VAT-teatri etenduse lavastaja oli Giorgio Bongiovanni, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Sander Põllu, lavastaja assistent Auri Jürna, lavameister ja tehnik Raul Õitspuu, grimeerija Helga-Aliis Saarlen. Osades mängisid Katariina Unt, Peeter Tammearu, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Lauli Otsar ja Liisa Saaremäel (EMTA
Retsensioon "Mirandoliina" Käisin 19ndal veebruaril vaatamas VAT teatri etendust ”Mirandolina”. Etenduse autor on Carlo Goldoni, lavastaja Giorogio Bongiovanni ja lavastaja assistent Auri Jürna. Antud etenduses mängib peaosa Katariina Unt, võõrastemaja perenaine, keda kõik armastavad ja jumaldavad. Etendus keskendubki eelkõige naiselikkusele ning sellele, mida Mirandoliina oma iluga suudab saavutada. Kuidas ta oskab ka kõige külmema südame üles soojendada ja panna ka kõige kalgima ja tundetuma mehe endasse armuma. Mirandolinasse kõrvuni armunud külalised
* 1937 Vilen Werner "Inimesed ajujääl" (Pavla) * 1938 Evald Tammlaan "Raudne kodu" (Iige) * 1939 Langer "Nr. 72" (Marta) * 1939 Shakespeare "Windsori lõbusad naised" (missis Ford) * 1940 Morstin "Xanthippe kaitseks" (Xanthippe) * 1940 Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness" (Hilde Wangel) * 1940 Aleksei Arbuzov "Tanja" (Tanja) * 1942 Tammsaare/Andres Särev "Karin ja Indrek" (Karin) * 1943 Molière "Õpetatud naised" (Philaminte) * 1945 Carlo Coldoni "Mirandolina" (Mirandolina) * 1945 Tammsaare/Voldemar Panso "Põrgupõhja uus Vanapagan" * 1948 Eduard Vilde "Pisuhänd" (Matilde) * 1950 Tammsaare/Andres Särev "Pankrot" (Karin) * 1952 Konstantin Trenjov "Ljubov Jarovaja" (Panova) * 1955 Oskar Luts/Andres Särev "Tagahoovis" (Fenja ja Paula) * 1955 Tammsaare "Kuningal on külm" (Angela ema) * 1957 Alfred Gehr "Kuues majakord" (Germaine Lescalier) * 1957 Eduardo De Filippo "Filumena Marturano" (Filumena)
niccolot sulaseks. Hiljem kui Noccolo oli meremehed koju juhatanud käskis ikkagi isa Tal kirja avada mis oli ahga kohutavalt kehvasti kirjutatud ja mingis võõras keeles. hiljem selgus et see oli Kreeka keel ja tolle kija oli kirjutanud Nikeforos- kes oli kaupmehe vana sõber ja sõjakaaslane. Hr. Casarmana otsustas saata oma teise poja Ruggiero kui too oli arg ja käskis Noccolol minna. Nii mindigi laevale kus Niccolot ei koheldud kuigi hästi ta sai sõimata. Laeva nimeks oli Mirandolina ja kuulus Lorenzo di Sciarrale - Spalato ja Raguse vürstile. Nikeforos võttis Niccolose oma kaitse alla. Siis otsustai minna külastada hr. casarmanata, kui linna oli selleks ajaks juba suletud ja isegi Niccolot ei lastud linna kuna seda kaitsesti vibudega varustatud sõjamehed. Nii tuligi nimma tagasi laeva ja Kapten andis käsu lahkumiseks. Kui kodusadam seljataha jäi andis vürst Lorenzo Niccolosele kaks võimalust kas ta läheb järgmises sadamas
annaabi.ee 
