Stendhal ,,Parma klooster´´ (2)

Parma klooster
Tegelased:
Fabrizio del Dongo
Clelia Conti
Giletti
Marietta
Sandrino
markii Crescenz
Fabrizio del Dongo sündis Milaanos kui Napoleoni väed sealt välja aeti. Ta osutus markii del Dongo teiseks pojaks, kes temast eriti ei hoolinud kuna Fabrizio oli markiist, kes oli kõigi poolt vihatud, väga erinev. Fabrizio oli kahe aastane kui Napoleon , keda kõik surnuks pidasid marssis oma vägedega Milaanosse sisse. Ta hakkas õppima jesuiitide juures. Kuueteist aastaselt otsutas Fabrizio, et ta tahab liituda Napoleoni vägedega, jättes Milaanosse maha kurva ema, tädi ja õed. Peagi jõudis ta Pariisi, kus algasid tema äpardused. Fabrizo jõudis ühe tee ääres asuva pataljoni juurde, kus teda austerlaste nuhiks peeti ning ta pandi vangi. Vangist sai ta põgenema tänu vangivalvuri naisele, kellele Fabrizio raha maksis. Vangivalvuri naine andis Fabriziole ühe vangis hinge heitnud hussaari riided ja tema passi. Peagi sai ta võtta osa võtta sõjategevusest Waterloo lahingus. Peale lahingut sai Fabrizio sõneluse käigus prantslaste käest haavata ning ta läks lähedal asuvasse külla võõrastemaija varjupaika otsima . Tema haavad olid mädanema läinud ning perekond, kellele võõrastemaja kuulus, hoolitses Fabrizio eest 2 nädalat, kuni ühel päeval astus tuppa saksa ohvitser , kes tuli teda sõjavangide nimekirja kandma. Fabriziot ei viidud kohe minema, sest ohvitser arvas , et ta on veel raskelt haavatud. Pererahavas rääkis toimunust Fabriziole ning too otsustas põgeneda. Lõpuks jõudis ta Genfi ja sai kokku oma tädi teenriga, kes ütles, et Milaano politsei kahtlustab Fabriziot mingis vandenõus. Ta naases oma kodukanti Milaanos, kus ta oli nüüdseks tagaotsitav ja kohtus seal oma ema ja tädiga. Fabrizio kohtas Milaanos Parma vangivalvurite ülema ilusat tütart Clelia Contit. Fabrizio oli kindel, et ta kohtab teda kunagi uuesti. Fabrizio sõitis jälle Prantsusmaale ja tema tädi hakkas külastama ooperitteatri, kus ta kohtas Parma ministrit, kes temasse ära armus ja nad abiellusid ning hakkasid elama Parma linnas. Fabrizo tädi kutsus ta Parmasse endale külla. Parmas kohtas Fabrizo ooperitrupi liiget Mariettat ja nad armusid üksteisesse ära. Mariettal oli aga juba armuke nimega Giletti, kes lubas nüüd Fabrizio ära tappa. Ühel päeval lasi Fabrizio Parma maante läheduses lõokesi. Fabrizio märkas tee peal tema poole liikuvat tõlda. Tõllas olid Giletti, Marietta ja Marietta ema. Giletti arvas, et Fabrizio tahab temalt Mariettat üle lüüa ning sööstis Fabriziole kallale. Fabrizo, kes ennast kaitstes Giletti tappis, kartis , et teda hakatakse mõrvas süüdistama ja ta otsustas Parmast mõneks ajaks lahkuda. Fabrizot kuulutati tagaotsitavaks nii Parmas kui ka Austrias . Ta põgenes Ferrarasse. Mõne aja pärast põõrdus Fabrizio salaja Parmasse tagasi, kus ta kohtas lauljatar Faustat kellesse ta ära armus kuid see armastuse leek kustus kiiresti. Fabrizio sõitis Bologna ’sse kus ta end varjas ja oli pidevas kirjavahetuses oma tädiga Parmas. Parma Vürst sai teada, et Fabrizio on Bolognas ja lasi ta arreteerida. Fabrizo viidi Parma vangitorni kus ta kohtas Cleliat ja nad armusid üksteisesse ära. Fabrizo nägi oma kongi aknast Cleliat ning nad vahetasi igapäev üksteisega pilke. Fabrizio tädi oli suures masenduses ning läks lahku Parma ministrist. Ta keskkendus nüüd ainult sellele kuidas Fabrizot vanglast välja aidata. Ta saatis Fabrizole köie millega ta sai vangla aknast välja ronida ning järjekordselt Fabrizio põgenes vangist ja ta pidi ennast jälle varjama. Kui Fabrizio pöördus tagasi Parmasse et Cleliat näha võeti ta jälle kinni. Fabriziot üritati vangis mürgitada kuid Clelia sai sellest teada ning läks Fabriziot hoiatama .
Fabrizio tädi läks Parma Vürsti jutule ja lubas talle, et kui too suudab Fabrizio päästa, siis hakkab ta vürsti naiseks . Kuna vürst oli Fabrizio tädisse armund, oli ta sellega nõus. Fabrizo viidi üle linna vanglasse ja ta üle mõisteti kohut ning mõisteti õigeks. Fabrizio sai Cleliaga lapse kelle nimeks sai Sandrino kuid Fabrizio ise teda ei näind kuna Clelia oli oma isa meeleheaks lubandud abielluda markii Crescenzi’ga ja tõotas, et ei näe Fabriziot enam iialgi. Arstid avastasid Fabriziolt raske kopsuhaiguse ja ütlesid, et tal pole enam kaua elada. Fabriziost sai kirkus jutlustaja, keda ühel päeval läks vaatama Clelia. Fabrizio sai Clelialt kirja et ta tuleks öösel markii Crescenzi maja juurde. Nad kohtusid üksteisega läbi aia kuid pimeduse tõttu kumbki ei näinud üksteist. Kuna Clelia ei olnud nõus Fabrizioga päevasel ajal kohtuduma, sest ta oli väga jumalakartlik inimene ning ei julgenud enda antud tõotust rikkuda, sai Fabrizio väga kurvaks ja ta rääkis, et ta tahab oma ülejäänud elu oma pojaga veeta, et too talle tema ainukest tõelist armastust meenutaks. Clelia oli Fabrizio sooviga nõus ja nad lavastasid haigestumise. Markii Crescenz kutsus lapsele arsti, kes määrasid talle ravimeid ja käskisid tal palju voodis olla. Sellise eluviisi tõttu haigestus laps päriselt. Markii Crescenz’i äraoleku ajal toimetati laps minema ning kui markii naases teeseldi majas leina ja talle öeldi, et laps on surnud. Fabrizio poeg suri vahetult pärast seda sündmust haigusesse ning varsti haigestus ka Clelia, kes samuti suri. Fabrizio oli kindel, et ta näeb Cleliat ja oma poega pärast surma kuid ta oli liiga usklik, et enestappu teha. Fabrizio isa ja vend olid vahepeal ära surnud ja ta sai kõik päranduse endale, mille ta enamjaolt oma lähikondlaste vahel ära jagas. Fabrizio lasi ennast vabastada kõigilt kõrgetelt kohtadelt ning ta läks elama Parma kloostrisse , kus ta veetis natuke alla aasta ning seejärel suri.