Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool Bill Rogers õpetas palju aastaid, enne kui te- „Bill on selle valdkonna autorite seas erandlik, sest ta töötab klassiruumides õpetajate kõrval, et nende tõhusat tegevust toetada ja neile eeskuju anda
hakkavad nad seda mõtet uskuma ja nad ei näe pingutamisel mitte mingit mõtet. Kuigi on näha et õpetajat pingutavad, teevad ka nemad mõnd viga mis takkistavad algul lastega luua kontakti. Esimene negatiivne mulje jääb mulle bioloogia õpetajast, kes suhtleb õpilastega teie vormis ja perekonna nime kaudu.(osa 1 min. 11,13). Leian, et suhtlemine teie vormis on vana moeline eriti õpetajapoolt õpilaste suhtes vastupidine suhtlemine on juba aga tingitud kodusest kasvatusest ja ka õpetaja seatud reeglitest, kas õpetaja lubab ennast sinatada või mitte, antud olukorras oli aga ,,mina teietan teid järelikult teietate teie mind ka". Kuna mina olen pärit vene perekonnast oli minu ajal koolis õpetajate poole pöördumine teie kujul ja õpetajat nimetasime isanime ja eesnime pidi ehk Irina Nikolajeva kujul. Ise tundsin ka kooliajal, et õpetaja on autoriteet millesse tuleb suhtuda aupaklikult. Ja õpetajad pöördusid meie poole perekonnanime pidi mis oli kohati mulle ebaviisakas
neile isegi nalja teha. Lisaks on võimalik rakendada erinevaid nippe, mis aitaksid klassiruumis vaikust hoida. Mina eraldaksin teineteisest omavahel jutustavaid pinginaabreid või saadaksin ühe nendest klassist välja rahunema. Seega usun, et lobisemishimulise klassiga hakkama saamisega oleks vaja praktiseerida Cowley poolt välja töötatud esimest taktikat ehk olema kange nagu raudnael. Kindlasti ei ole see lihtne, aga kui klass on huvitatud vaid lobisemisest ning ei pööra õpetaja püüdlustele absoluutselt tähelepanu, siis on vaja näidata end karmimalt poolelt. 2. OLUKORD – TÄHELEPANU HAJUMINE ÜLESANDELT Õpilaste tähelepanu hajumine on väga suur probleem. Põhjus on selles, et kui tähelepanu hajub, siis ülesande valmis tegemine võtab kauem aega ja nii ei pruugi õpetaja vajalikku materjali tunnis läbida. Arvan, et selle probleemi lahendamine ei ole keeruline ning sellega võivad kõik hakkama saada
sõltumata elukohast ja vanemate seisusest ning rahakoti paksusest. Eliitkoolid, kus pööratakse tähelepanu andekatele lastele, on koondunud linnadesse, kuid ka maal on andekaid lapsi, kellele peaks samuti tähelepanu osutama ning mitte unarusse jätma nende andeid. Seetõttu pean nõustuma Tiiu Kuurmega, et mitte erinevale võimekusele orienteeritud koole pole vaja, vaid igas koolis oleks vaja võimalusi erinevale võimekusele. Palun tooge välja õpetaja valikud tunni korraldamisel ning analüüsige neid lisades igale valikule ühe selgitava näite. Õpetaja valida on ruumid või keskkond, kus ta õppetunni läbi viib. PRÕK-i §6 lõike 5 alusel ja GRÕK-i § 7 lõike 6 alusel võib õpet korraldada lisaks kooliruumidele ka väljaspool kooli ruume, sealhulgas kooliõues, looduses, muuseumides, arhiivides, keskkonnahariduskeskustes, ettevõtetes ja asutustes ning virtuaalses õppekeskkonnas. (4;5) Kahtlemata avardab see
Õpetaja õpiabi Kuidas olla enesekindel ja heatujuline õpetaja (Sue Cowley) 1. Lobimishimuline klass Klassis vaikuse saavutamine on kõige tähtsam ja mõnel ajal kõige keerulisem asi, millega õpetaja peab toime tulla. Raamatus pakutakse kolm erinevat strateegiat lobisemishimulise klassiga hakkamasaamiseks. Esimene raamatus pakutud taktika on ,,kange nagu raudnael". Arvan, et see taktika sobib parem kui töötad ,,raskete" klassidega. Mul on väike töökogemus koolis töötamisel ja mul oli
poolest, nii et enamust lavastuse sisust ma mäletasin ja võisin ette aimata, mis seal nüüd toimuma hakkab. Küll aga oli huvitav vaadata näitlejate mängu, eriti neid osasid, kus osatäitja vahetunud oli. Eelkõige muidugi see põhjus, miks üldse lavastust vaatama sai tuldud, Mauruse Üksküla esituses oli välja vahetanud Maurus Tomminga kehastuses. Tommingas oli hoopis teistsugune Maurus, rohkem koomiline ja oma võrratu miimikaga, mida ma Tomminga puhul alati imetlenud olen. Keegi minu taga istujatest ütles, et Üksküla mängis paremini, aga niipalju kui ma oma aju ka ei pingutanud, mul ei tulnudki meelde ühtegi konkreetset stseeni, kus silme ette oleks kerkinud Üksküla Maurus, ma mäletasin, et ta mängis seda osa ja mängis väga hästi, aga kuidas need stseenid, mida ma nüüd teise näitleja kehastuses taas nägin, Üksküla mängituna välja nägid, seda meenutada ei suutnud. Ka teiste osatäitjate hulgas oli muudatusi: Ramilda, Ollino, Timusk, Lible
paisutatud. Lõputöö ülesande täitmiseks töötasin läbi vastava kirjanduse, vestlesin Lääne politseiprefektuuri kriminaaltalitluse ülemkomissaari härra Andres Sinimere ning Pärnu alaealiste ringkonnaprokuröri proua Anne Sillaotsaga ning viisin läbi küsimustiku Pärnu linna koolide 3-4 klasside õpilaste seas koolivägivallast. Tahaksin tänada kõiki osutatud abi eest selle aastatöö valmimisel. Eriline tänu mu aastatöö juhendajale õpetaja Valter Maateele ja kõigile küsitluse täitjatele, ilma nendeta ei oleks see töö selline nagu ta teie ees praegusel kujul on. 1. LAPSE VÄÄRKOHTLEMINE Lapse väärkohtlemisest on hakatud rääkima alates 1962.aastast, kui dr. C.H. Kempe ja tema kolleegid tõid avalikkuse ette termini "battered child syndrome", mis pani aluse väärkoheldud laste riiklikule kaitsmise ja abistamise poliitikale (Gelles & Straus 1988, 40).
Kallis lugeja! See mälestusraamat on kirjutatud ning koostatud seoses minu selle aastase praktilise tööga ning on pühendatud Läänemaa Ühisgümnaasiumi viiendale juubeliaastale. Ma loodan, et kõik kes Te seda loete, saate kooli ajalugu ja sündimise lugu veidikene rohkem teadma ning ehk need toredad mälestused kattuvad veidigi Teie enda omadega. Sooviksin väga tänada oma juhendajat Monika Undot tema kannatlikkuse eest ning kõiki vilistlasi, kes olid nõus oma mälestusi minuga jagama
Kõik kommentaarid