"Minu Maroko" (2)

„Minu Maroko“
Kätlin Hommik-Mrabte
Kätlin on noor eesti naine, kes muutis oma usku. Juba lapsest peale tundis ta, et kristlus ei pakku talle tema küsimustele vastuseid, esineb vasturääkivusi. Erinevaid usundeid uurides oli ta välja jätnud islami, sest selle kohta levib igasuguseid arvamusi . Kuid pärast gümnaasiumi lõppu siirdus Kätlin Taani lapsehoidjaks. Seal puutus ta kokku islamiusuga. Hankis endale koraani ning tutvus usundiga lähemalt. Ta avastas, et koraan toob talle vastused tema küsimustele, kuid naine soovis tungida sügavamale koraani tõdedeni. Ta läks Pariisi ülikooli araabia keelt õppima. Pariisis pani teda imestama see, et koolides on keelatud kanda oma usule omaseid esemeid, kuid kõikide religioonide austajad võtavad osa kristlikest pühadest, nagu nt jõulud. Isegi vanemad, kes tulevad oma lastele järgi, peavad ususümbolid ära võtma. Vot see on imelik, kui Prantsusmaa tahab järgida põhimõtet vabadus, võrdsus, vendlus.
Kui Kätlin hakkas moslemi naistele iseloomulikult rätti kandma, küsisid paljud, et kas ta mees sunnib seda, või vanemad käsivad või hoopiski vend. Keegi ei tahtnud uskuda , et ta teeb seda omast vabast tahtest.
Oma abikaasa Mustaphaga kohtus ta islami jutulehel. Varsti lendas Kätlin mehe juurde Kuveiti. Sekeldused lennujaamas ning abiellumisega. Pidi tõendama, et ta on kristlane, ning sai endale mosleminime Aiša – Mohammadi naise nimi. Mehe perekonnanime aga Kätlin ei saanud, sest see ei ole kombeks. Naine ei saa abielludes endale uut perekonnanime.
Kui Kuveidis tänava peal mees hakkab naisega juttu rääkima ning naine tunneb ennast ahistatuna, siis võib ta kaebusega politseisse pöörduda ning mees saab karistuseks rahatrahvi või vanglakaristuse. See on kohe seadusega nii määratud. Ka ühistranspordis on naistel eelisõigus. Kui naine bussi siseneb, siis peab kõige ees istuv mees talle koha loovutama ning minema bussi tagumisse ossa, muidu saab ta rahatrahvi.
Varsti siirdusid Kätlin ja Mohamad Marokosse. Marokos süüakse toitu ühest suurest lauale asetatud taldrikust. Näppudega. See oli Kätlinile imelik. Samuti näevad enamus maju välja nagu oleksid nad poolel, aga nii on kombeks. Rikkust ei taheta välja näidata, sest muidu tuleb keegi ja vaatab kurja pilguga. Marokolased ei armasta üksi voodis magada . Nad magavad tavaliselt kõik koos elutoas põrandal. Nad on seltskondlik rahvas, ka magamise ajal. Ka WC on neil teistsugune: tavaline auk maa sees. Teistsugusega pole nad harjunudki. Kätlinile tegi see alguses palju peavalu. Samuti ka põrandapesu. Maas on marokolastel vaibad. Iga päev viiakse kõik rasked vaibad välja. Põrand kastetakse voolikuga üle, valatakse pesupulbrit peale ning hõõrutakse puhtaks. Põrandal käib peaaegu kogu nende elu. Isegi süüa tehakse põranda peal, sellepärast peab põrand kogu aeg väga puhas olema. Pesu pestakse maja peal asuval terrassil. Pesu ei väänata kuivaks , vaid pannakse lihtsalt nööri peale kuivama, siis pole vaja seda triikida.
Väga palju oleme kinni oma harjumustes. Tegelikult aga on nii, et see, mis meile normaalne tundub, tundub võib-olla just enamikule maailma kodanikest ebanormaalne, ja vastupidi. Normaalsus on väga suhteline.
Ka pulmi peavad marokolased teistmoodi. Kuigi Mustapha ja Kätlin pidasid tagasihoidlikult, siis tegelikult käib pulmarong läbi linna ning näitab asju, mida just peigmees pruudile kingib. Igat asja peab olema 3 tükki, nt kolm paari sokke.
Marokolastele ei ole oluline nende sünnikuupäev. Väga levinud on, et pannakse oma sünnipäevaks 1. jaanuar.
Neil on vahepeal ka suured turud või nagu laadad. Ümberkaudsed müüjad tulevad kokku ja pakuvad oma tooteid. Hind kujuneb kokkuleppel, mida vaesem välja näed, seda odavam. Aga kõik marokolased jagavad kõike kõigiga. Vaestele viiakse toitu, sest kõik on võrdsed.
Marokos võib näha kõike ja kõiki. Ka mehed jalutavad seal sõpruse märgina käe ümbert kinni ning see on vägagi normaalne. Uhke auto sõidab koos eesliga samal teel, aga eeslile peab teed andma.
In ša Allah – kui Jumal seda tahab
Ählän – tere tulemast
Mabruuk – palju õnne
Äfäk – palun (maroko dialekt )
Naam - jah
Laa – ei
Hamam – saun
(araabia keeles)
Richard D. Lewis: "Me naeratame võõramaise ekstsentrilisuse ja õnnitleme iseennast oma normaalsuse puhul. Kui iga kultuur peab end normaalseks, siis on enesestmõistetav, et kõiki teisi peetakse ebanormaalseteks …“ („Kultuuridevahelised erinevused – kuidas edukalt ületada kultuuribarjääri“).