Milliseid probleemi tõi kasa linnastumine 19.sajandil? (0)

Milliseid probleemi tõi kasa linnastumine 19.sajandil?
Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanike osatähtsuse suurenemine maa rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Linnastumist saab iseloomustada linnastumise taseme ja linnastumise tempo abil. Linnastumisega kaasneb linnakultuuri levik. Lineaarse linnastumise mudelis võetakse vaatluse alla kogu riigi linnad ning teineteisest eraldatakse linnakeskus ja seda ümbritsev tagamaa. Seejärel vaadeldakse, kas rahvaarv keskuses ja seda ümbritseval tagamaal suureneb või väheneb ning kummas on suurem kasv või vähenemine. Sellise vaatluse tulemusel on võimalik leida neli linnastumise faasi, mis on omakorda jaotatud veel kaheks alafaasiks.
Peamisteks faasideks on linnastumine (urbanisation), eeslinnastumine (suburbanisation), vastulinnastumine (counterurbanisation) ja taaslinnastumine (reurbanisation). Linnastumises toimub rahvastiku määraline ja suhteline kontsentratsioon ehk kogunemine linnaregiooni, ees- ja vastulinnastumises toimub vähenemine ehk dekontsentratsioon, ja taaslinnastumises jälle kogunemine. See üldistatav mudel on pärit Lääne-Euroopas 1980. aastate alguses läbi viidud empiirilistest uurimustest linnade ja nende tagamaade kohta.
Linnastumise puhul kasvab linnalise piirkonna rahvaarv peamiselt sisserände mõjul. Alguses toimub absoluutne tsentraliseerumine ja kontsentreerumine ning keskuse rahvaarv suureneb. Linnastumise lõppfaasis toimub suhteline tsentralisatsioon ehk keskust ümbritseva tagamaa rahvaarv kasvab, samas kui keskuses rahvaarv väheneb. Tormiline linnastumine sai teoks industriaalühiskonna kujunemise käigus. Vastavalt industrialiseerimise kulule eristatakse kahte linnastumistüüpi: lääneriikide oma, mis toimus suhteliselt sujuvalt 19. sajandi keskpaigast 1970. aastateni, ja arengumaade tormilisest linnastumist, mis on teostunud peaasjalikult alates selle sajandi 1960. aastatest . Eestis on olnud kaks kiirema linnastumise perioodi: aastatel 1870–1913 ja 1946–1970, mil industriaalkasv ja tööstustöökohtade juurdeloomine oli äärmiselt kiire. Diferentseeritud linnastumise mudelis tähendab linnastumine olukorda, kus keskmise suurusega linnad hakkavad kasvama kiiremini kui suurim linn ja väikeste linnade rahvaarv väheneb. 2007. aastat loetakse pöördeliseks ajaks tsivilisatsiooni ajaloos. Sellest ajast alates elab rohkem inimesi linnades kui maal. Diferentseeritud linnastumise mudel Eesti kontekstis täielikult ei toimi, kuna nii linnastumise põhjused kui ka perioodid on olnud Lääne-Euroopa riikidest erinevad. Eesti puhul on võimalik rääkida linnastumisest alates 1950. aastatest. Selle taga oli eelkõige industrialiseerimine, aga ka riigi investeeringud teatud piirkondade ja linnade arendamiseks – taustaks poliitilised tegurid ja Eesti venestamise projekt. Eeslinnastumine ja vastulinnastumine toimusid Eestis hiljem kui Lääne-Euroopas ning ka taaslinnastumine algas veidi hiljem. Samuti on need staadiumid olnud lühemad. Eesti alal linnarahvastiku osakaal vähenes esmakordselt 1988. aastal. Tallinna lähipiirkondade kasv toimus 1980. aastatel pealinna arvelt ja 1990. aastatel hakkas seal toimuma eeslinnastumine, kusjuures tagamaale rändasid äärmiselt erinevad rahvastikurühmad, kes moodustasid erineva rahvustiku struktuuriga eeslinnaalad. 1990. ja 2000. aastatel on Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse valdades rahvaarv kasvanud, mille peamiseks põhjuseks on positiivne sisseränne. Nende linnade lähiümbrusse on kolinud inimesi nii nendest linnadest kui ka mujalt. Praegu, 21. sajandi alguses, on Eesti puhul võimalik rääkida mitmekesistest linnastumise protsessidest. Samaaegselt toimub eeslinnastumine, vastulinnastumine ja taaslinnastumine.