Kristine Niit HEV KOORDINAATORI ROLL Referaat Tallinn 2014 1 Sissejuhatus Igas koolis ja klassis on väga erinevaid lapsi mõni on nutikam ja teine vähem, mõni on kiirem ja teine aeglasem, mõne lapse pere toetab õppimist ja teise lapse pere pigem takistab. Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene, kelle ülesandeks on koordineerida hariduslike erivajadustega õpilaste õpet - HEV koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on tekkinud ka haridusministeeriumil seisukoht, et erikoole vähendada ning erivajadustega
õppima ja ennast paremaks tegema, see omakorda on tulevikus väga kasulik. Suulist tegevust võiks tunnis samuti parandada, kuid sellega on raskem tegeleda. Õppekava on liiga jäik, et õpetajad saaksid eksperimenteerida ning algusest peale on juba pooldatud seda, et õpilased lihtsalt ära õpivad ja liiguvad edasi järgmise õppe kallale. Autori seisukohad on hästi põhjendatud ja minu jaoks õiged. Ma nõustun nendega täielikult. Üsna tihti on päha trambitud, kui tore kool on TPL ja kuidas see on Eesti üks parimatest. Suulise tööga olen ma poolikult nõus, meeles on veel ajad, kus oli vaja jutustada, klassi ees, kuid kõik see muutus ajaga ja tähtsamaks sai lihtsalt tuupimine. Lahendusi minul ei ole. Õpetajad võiksid vähem rääkida kooli tähtsusest, kuid see võtaks õpilastelt pinge maha ja nad võivad laisaks muutuda. Suuliseid harjutusi aga ei tahaks, et poole
· kutseala poolt kontrollitav tööjaotus · kutseala poolt kontrollitav tööturg, mis nõuab sisenejalt kutsekõlblikkust · vajalik koolitus (kolmanda taseme koolitus) · eetika ja ideoloogia, mis teenib kõrgemaid väärtusi (hea töö on tähtsam kui tasu) Üliõpilase arenguetapid · Varajane idealism- võib kesta 10min v terve koolipäev. Tingitud on nt positiivsest eeskujust või sellest, et on varem kujunenud idee milline peaks minu meelest õpetaja olema. · Ellujäämine- 1.võimalus: üliõpilane tunneb et õpetamine on kohutavalt lihtne. 2.võimalus: konfliktide keskel ei saa tundi läbi viia, õpilased ei kuula vms. Üliõpilane tunneb pettumust õpilastes. · Raskuste tunnistamine- 2-3 nädal. Üliõpilane saab aru, millega ta hakkama saab ja millega ei saa. · Platoole jõudmine- tase kuhu üliõpilane peaks jõudma. Õpetajal olemas
töölehti, e-õppematerjale, helifaile, videot või koostada ilustatud slaididel põhinevaid esitlusi. Mitmekesisus tuleb alati kasuks, kuna erinevatel õpilastel on erinev mälu, kellel jääb hästi kuulates meelde, kellel läbikirjutades või praktikas läbi tehes. Mul endal jääb informatsioon hästi meelde, kui ma selle läbi kirjutan. Kui hiljem seda materjali vaja tuleb, siis ma täpselt mäletan, kus kohas ja kuidas see vihikusse kirjutatud on. Riiklikust õppekavast tulenevalt peab kool töötama välja oma õppekava, õppekavast lähtudes töötatakse välja ainekava ning ainekavast tulenevalt töötab iga õpetaja välja oma töökava. Eelpool mainitud protsessi käigus peab õpetaja ise langetama hulga olulisi otsuseid, sealhulgas, millele keskenduda, millele rohkem või vähem tähelepanu pöörata, millist suunda õpilastele anda. RÕK on selline üldine raamistik ja annab õpetajale päris hulga valikuvõimalusi
elanud inimeste reageeringut kehtinud korrale, selgitada välja, kuivõrd mõjutatud olid tolleaegsed õpilased kehtivast ja pealesurutavast ideoloogiast ehk teisiti öeldes kuivõrd hästi täitis süsteem oma ülesannet. Uurimustöö sisaldab ka ajaloolist lühiülevaadet eesti hariduse ajaloost, hõlmates veidi ka I Vabariigi aegset kooliajalugu. Isikute kommentaarid on pärit Enno Tammeri koostatud 2006. aastal ilmunud mälestusteraamatust "Nõukogude kool ja õpilane". Samuti on luubi alla võetud ajaloo, eesti keele ja matemaatika õpikud läbi aegade, sest oluline sõnum kehtivate poliitiliste suunitluste kohta leidub ka seal. Uurimustöö koostamisel kasutasin ka küsitluslehti, millised esitasin 25-30 12- 23 aastasele isikule. Küsitluslehtede kaudu sain andmeid eri vanuserühmadelt ehk valimis olid põlvkonnad vanuses 17- 20 aastat (), 37- 44 aastat () ja 51-67 aastat ().
ettepaneku seda üldse kirjutada. Uurimustöö kirjutamise käigus õnnestus autoril vanaema kuuris sobrada ja leida tema poja Aare Lepa koolielust pilte. 4 2. Minu vanaema mälestused koolielust Minu vanaema koolitee algas 1936. aastal ja lõppes 1942. aastal. Ta käis koolis Venemaal. Kooli nimi on Majakova ning asus samanimelisest külast umbes viie kilomeetri kaugusel. Kool oli puumaja, mis peale sõda täielikult hävis. Maja oli kahekordne, Sinna mahtus seitse klassi ja kooli nimetati algkooliks. Teised kooliastmed puudusid. Kuna kahjuks vanaema kohta palju lisamaterjali säilinud pole, lisasin ma uurimustöösse kaks pilti. Üks oli tehtud siis, kui mu vanaema oli umbes 25 aastane. Teine pilt oli tehtud minu vanaema 75. aasta juubelil. Minu vanaemal oli ainult neli klassi kooliharidust, sest algas II maailmasõda. Ta tuli Eestisse elama, kui ta oli 14
SISSEJUHATUS Selleks, et ilus, tark ja osav olla, peab palju tööd tegema. Esmalt iseendaga ning siis alles tegema tööd, mida armastad. Sest kuidas Sa muidu tead, mida Sa armastad kui seda pole endale enne selgeks teinud? Iseenda proovile panekuks käime me koolis: see on esimene koht, kus me õpime end tundma: kui palju me suudame koos teistega töötada, kuidas me talume pingelisi, piinlike või stressirohkeid olukordi ja palju muud. Kool on õpilase põhitöökoht, olgu ta siis juba täiskasvanu või mitte. Kool on koht, kus inimene õpib esmalt tundma iseend ja siis alles tööd, mida ta tegema hakkab. Oma töös uurime Tartu KHK õpilasi nende suhtumist kooli, õppetöösse ja pahedesse. Selleks viisime läbi küsitluse ning oma töösse tõime saadud andmed sektordiagrammidena. 3
Neljas kooliaste ehk gümnaasium: 10-12 klass, laste vanus 16-19 aastat5. Pärast kolmandat kooliastet peab õpilane valima kas minna gümnaasiumisse või jätkata kooliteed kutsekoolis6. Eestis on kasutatavad õppevormid on: päevane õpe, õhtune õpe (nt täiskasvanute koolides), osa- ja täiskoormusega õpe, distantsõpe, eksternatuur, koduõpe. Huvikoolides jm võib olla ka teistsuguseid õppevorme.7 Koolikohustuslik on laps, kes jooksva aasta 1.oktoobriks saab seitsmeaastaseks. Õppimine on kohustuslik põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Eestis on lubatud koolikohustust täita ka koduõppe vormis. Eesti riik ja kohalik omavalitsus tagavad orbudele ja vanemliku hoolitsuseta lastele võimaluse saada haridust koos ülalpidamise võimalusega. Keha, kõne, meele-ja vaimupuudega ning eriabi vajavatele inimestele tagab riik või kohalik omavalitsus õppimisvõimalused selleks loodud õppeasutustes.
Kõik kommentaarid