Artikli Analüüs Koolide edetabelid ja reality (0)

Artikli analüüs
XI klass
Artikli pealkiri: Koolide edetabelid ja reality
Autor: Maria Helen Känd
Allikas (ilmumiskoht, kuupäev ja aasta): Ekspress.ee 07. september 2011 12:08
Probleem, millele artikkel keskendub: Lapsevanemaid huvitab rohkem kooli kõrgus edetabelis, kui see mis koolides tegelikult õpetatakse ja tavaline koolilaps on tark, kuid ei oska häält teha.
Autori põhiseisukohad, näited: Paljudes koolides direktorid terroriseerivad avaaktusel oma õpilasi sellega, et nad peavad oma eelkäijatest paremini tegema, et mitte kooli mainet alla viia. Kunagi tulid sakslased Eestisse õpilastele tunde andma ja nende jaoks oli algul šokeeriv, kuidas lapsed ei julgenud käsi tõsta või halt teha, kuid Eesti koolides ei õpetata selliseid asju vaid lihtsalt tuubitakse asju pähe.
Autori pakutud lahendused: Tuleb rohkem suulisi harjutusi õpilastega läbi viia, kuid selle jaoks on omakorda rohkem vabamat õppekava vaja.
Arutlus: Selline probleem on täiesti olemas. Kogu aeg on õpilastel peal rõhk mida edetabel nende peale paneb ja see, et nad hoiaksid mainet ning säilitaksid head positsiooni, mis koolil on. Õppekava muutub aina raskemaks ja õpilased võivad lihtsalt otsad anda niimoodi ükskord. Paljud vahetavad kooli, sest pinge on nende jaoks liiga suur, kuid see ei pea just halb olema. See on nagu abikäsi, mis sunnib õppima ja ennast paremaks tegema, see omakorda on tulevikus väga kasulik. Suulist tegevust võiks tunnis samuti parandada, kuid sellega on raskem tegeleda. Õppekava on liiga jäik, et õpetajad saaksid eksperimenteerida ning algusest peale on juba pooldatud seda, et õpilased lihtsalt ära õpivad ja liiguvad edasi järgmise õppe kallale.
Autori seisukohad on hästi põhjendatud ja minu jaoks õiged. Ma nõustun nendega täielikult. Üsna tihti on päha trambitud, kui tore kool on TPL ja kuidas see on Eesti üks parimatest. Suulise tööga olen ma poolikult nõus, meeles on veel ajad, kus oli vaja jutustada, klassi ees, kuid kõik see muutus ajaga ja tähtsamaks sai lihtsalt tuupimine.
Lahendusi minul ei ole. Õpetajad võiksid vähem rääkida kooli tähtsusest, kuid see võtaks õpilastelt pinge maha ja nad võivad laisaks muutuda. Suuliseid harjutusi aga ei tahaks, et poole gümnaasiumi pealt sisse tuleks, see teeks asja palju hullemaks, kui see praegu juba on.
Nagu igal aastal, nii võrdlesid ka tänavu lapsevanemad kurikuulsaid edetabeleid, et teada, kas laps on ikka õiges koolis. 
Direktorid terroriseerisid avaaktusel oma muidu üksluises kõnes õpilasi teadmisega, et viimased peavad kõrgema positsiooni pärast tabelis oma eelkäijatest enam rabelema ja õpilased tundsid lihtsalt, et nendega käitutakse ebaõiglaselt ja neilt nõutakse põhjendamatult liiga palju. Vähemalt sellised on minu mälestused Tallinna Saksa Gümnaasiumist, kust sain tänavu kevadel kätte nii Saksa kui Eesti riigi lõputunnistuse ja panevad mind endalt küsima, kas konkureerimine on õigustatud?
Ägeda koolidevahelise võistluse viljaks on Eesti õpilane oma plusside ja miinustega. Esimeste hulka kuulub avar silmaring , mis on saavutatud hiiglasliku teabemahu kohusetundliku läbinärimisega. Miinuseks on aga julguse , eneseväljendusoskuse ja analüüsivõime puudumine. Leian, et meie noored võiksid olla võimekamad, kui tähelepanu ei läheks õpilastelt kui inimestelt pigem peadekauplemisele, selle subjektiivse tabeli teenimisele, mis on siin riigis ühtaegu reklaamiartikkel ja võimusertifikaat. Üpris mugavalt tulevad loorberid, millel puhkavad edetabelis kõrgel kohal olevate koolide juhid, samas kui süsteemis endas on vigu.
Ei muuda ju SmartBoardid (interaktiivsed puutetundlikud tahvlid — Toim.) ja sülearvutid klassiruumides tundide ülesehitust vähem nõukogudeaegseks. Jätkuvalt on tunnis põhirõhk õpetaja monoloogil, millest mõnel õpilasel on küll suur kasu, kuid mida kuulates mõni teine magab või tegeleb mõistmise ja mõtestamise asemel konspekti pähe õppimisega. Osalt on olukorras süüdi täistopitud õppekava, sest materjali maht piirab õpetaja võimalust tunnis teemadega eksperimenteerida ja õpilastega vestelda . Samas ei saaks sellest ilmselt nagunii eriti asja, sest Eesti laps õpib tasa ja targu ega ole harjunud , kui teda sel ajal segatakse. Tulemuseks on passiivne intellektuaal , kelle teadmised on põhjatud ja faktikogu ilmatu, aga kui küsitakse seisukohta või analüütilist vaatepunkti, siis jääb klassiruumi või veel hullem eluruumi rippuma vaikus.
Siinkohal meenub mulle, kuidas Saksamaalt tulnud pedagoogid hakkasid meie koolis eesti õpilastele tunde andma. Algus oli neile šokeeriv. Mõni kandis lausa särki kirjaga „Tõstke kätt” ja solvus, nähes eesti õpilaste ükskõiksust. Saksamaal tõepoolest ei ole innovaatilist e-kooli ja paberimajandust leidub seal palju, kuid inimfaktor on määravam ja tänu koostööle sirguvad sealt julged noored. Ma ei taha olla mustvalge , sest mul on suurepärane kogemus paljude eesti pedagoogidega, kuid olen saanud rohkesti tunda nürist monoloogist ja tuupimiskohustusest tingitud ebameeldivusi. Seetõttu peaksime despootliku õhkkonna asemel pingutama familiaarsema nimel ja õpetama noori mõtteid jagama .
Just dialoogi vähesus on oluline valupunkt. Alles vestluses õpitakse sõnastama ja kujundama arvamust ning analüüsima teiste öeldut. See ajendab mõtlema ka laisemaid. Saksamaal treenitakse õpilasi juba algklassides, et diskussioon oleks õppetöö aluseks. Verbaalne kaasatöötamine annab seal muide poole kursuse hindest ning võimaldab seda parandada ka neil, kellel kontrolltöös sulg nii libedalt ei jookse. See motiveerib ning tunnis lainetab tõesti kogu aeg kätemeri. Ka meie kooli eesti pedagoogid ütlesid saksa õpetajate käe all seesuguse käitumisega harjunud eesti õpilaste kohta, et me tahame alati liiga palju uurida ja rääkida. Muidugi, sest pärast aastatepikkust sakslaste pealekäimist olime ka meie vestlusaltid ja sooritasime koguni kaks suulist eksamit . Proosateksti või bioloogilise diagrammi pooletunnine lahtiseletamine kõlab ilmselt keskmisele eesti õpilasele üsna hirmuäratavalt, sest peale võõrkeeleeksami, pole paljud suulise esinemisega kokku puutunud. Ometi tuleks verbaalset võimekust lõpueksamitel kindlasti hinnata ja kui meie koolijuhid kardavad läbikukkujaid, siis karta tuleks hoopis suu peale kukkujaid.