Milline oli Venemaa, Taani, Rootsi, Poola ja talupoegade roll Liivi sõjas? (1)

Milline oli Venemaa, Taani, Rootsi, Poola ja talupoegade roll Liivi sõjas?
16. sajandi keskpaiku kerkis päevakorda terav küsimus, kellele kuulub ülemvõim Läänemerel. Selle eest hakkasid võitlema tugeva valitsemiskorraldustega suurriigid : Venemaa, Taani, Rootsi, Poola-Leedu. Baltimaades õõnestasid keskvõimu tülid erinevate võimustruktuuride vahel. Selleks, et säilitada vaherahu Venemaaga, nõustus ordumeister ja Tartu piiskopikond tasuma niinimetatud Tartu maksu. Kui peale kolme aasta möödumist maksu ei tasutud , otsustas Venemaa 1558. aastal sellel ettekäändel algatada sõja.
Venemaa eesmärgiks sõjas oli hõivata endale Vana-Liivima tähtsamad sadamad, kaubalinnad ja seeläbi saavutada ligipääs Läänemerele. 1558. aastal vallutasid Vene väed Tartu piiskopkonna ning viimane piiskop ja osa elanikkonnast küüditati Venemaale. 1559. aasta alguses alustasid vene väed uuesti sõjategevust ning jõudsid välja Tallinna ning Riia linna alla ning Kuramaale jõudes välja Ida- Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile. Juba 1560 . aastal tungis suur Vene vägi uuesti Eestisse, rünnates Härgmäe Oomuli mõisa ning piirasid ümber Viljandi ordulinnuse . Vahepeal vaibunud venelased alustasid uusi sõjategevusi Ivan Julma juhtimisel. 1572 -1577. aastatel vallutasid venelased peaaegu kogu Mandri-Eesti. Venelaste käes olid küll kindlused, ent nende ümber asusid aktiivselt tegutsema talupoegade sissisalgad. Vallutuste jagamisel Ivan Julma ning Magnuse vahel läksid nad omavahel tülli ja viimane pages Poola kuninga kaitse alla. Sellega lakkas Liivimaa kuningriik olemast.
Rootsi tahtis sõjaga laiendada oma ülemvõimu Läänemerel ja ühtlasi takistada Taani liidripositsiooni haaramist ning Venemaa tegutsemist . 1561. aasta juuni algul kehtestatigi Põhja-Eestis Rootsi võim, kui kuningale Erik XIV-le alistusid Tallinna linn ja Harju, Viru, Järva rüütelkonnad. Sellega algas Rootsi suurriigiajastu. Rahu Rootsi ja Venemaa vahel sõlmiti 1583. aastal, millega rootslased said Lääne- ja Põhja-Eesti ning Ingerimaa .
Poola eesmärgiks sõjas oli saada endale tagasi kaotatud alad. Kuigi Poola garnison aeti rootlaste poolt 1561. aastal Tallinnast välja, siis 1561. aasta novmebris alistusid Liivimaa Ordu ja Riia peapiiskop Poola kuningas Sigismund II Augustile. Kui Rootsis toimus riigipööre, sai võimule Johan III, kes oli Poola kuninga õemees. Seejärel sõlmisid Rootsi ja Poola rahu; 1582. aastal ka Poola ja Venemaa (millega Venemaa loobus Liivi Orduriigist).
Taani soovis juurde saada alasid, alustades sellega juba 1559.aastal, kui omandas Saare-Lääne piiskopkonna ning hiljem ka Kuramaa piiskopkonna. Ostetud alad andis ta ajutiselt valitseda oma vennale hertsog Magnusele. Pärast Rootsi ja Poola rahu sõlmimist, otsutas ka Taani rahu sõlmida. Juba 1570. aastal krooniti Ivan Julma idee kohaselt Magnus Liivimaa kuningaks, ent tegemis oli vaid nii-öeda nukuriigiga, sest see oli vaid puhas fiktsioon .
Olulist rolli mängisid sõjas ka talupojad. Pärast 1560. aasta Vene vägede Viljandi ordulinnuse rüüstamist puhkes Lääne- ja Harjumaal eesti talupoegade ülestõus. Sepaametist kuningaks valitud mehe juhtimisel piirasid nad Koluvere lossi ja otsisid tuge Tallinnast, ent Magnus surus veriselt ja jõhkralt mässu maha. 1570.aastatel suurenes talupoegade roll jällegi: neist tuntumad Ivo Schenkenbergi ja Ohtra-Jürgeni salgad muutusid venelastele tähelepanuväärseteks nuhtlusteks. Kuigi talupoegade salgad vahetasid pooli, võitlesid omavahel ja koorisid eestlaseidki, olid nad oluliseks teguriks venelaste sõjaedu nurjumises.
Sõja tulemusena lagunes Liivi Orduriik : Taani sai enda valdusesse Saaremaa, Lääne- ja Põhja-Eesti läksid Rootsi kätte ning Lõuna-Eesti jäi Leedule. Lisaks vähenes oluliselt rahva arv (põgenikud, sõjategevuses tapetud , nälga ja katku surnud). Liivi sõda oli viimane sõda ajaloos, kus sõjategevusest võtsid väga aktiivselt osa talupoegade salgad.