Millal peaks laps hakkama vastutama oma tegude eest/mõistma oma tegude tagajärgi? Millal saab inimene täiskasvanuks? (0)

Millal peaks laps hakkama vastutama oma tegude eest/mõistma oma tegude tagajärgi? Millal saab inimene täiskasvanuks?
Laste iseseisvus ja toimetulek kasvab iga päevaga väikseid asju tehes. Selge on see, et vanemate roll on selles väga suur. Juba algusest peale tuleb last kasvatada nii, et ta teaks , et tema tegevustel on ka tagajärg. Muidugi alati ei tea laps, mis on õige ja mis on vale, seega vajab ta lapsevanema abi ja tuge.
Ma usun, et igal inimesel tuleb arusaam vastutamisest erineval ajal, kellel tuleb see juba lapsena, kellel pole see selge veel täiskasvanunagi. Esimesed märgid ilmnevad juba siis, kui laps on korda saatnud midagi halba ja ta tunneb, et ta peab vabandama. See näitab, et ta mõistab oma väärtegu ja proovib asja parandada. Olgugi see kellegi pikali tõukamine või hoopis emaga jonnimine . See ei pea olema ilmtingimata midagi suurt. Mida suuremaks me kasvame, seda suuremaks meie mured lähevad.
Mõni inimene jääbki lapseks ja ei hakkagi kunagi oma tegude eest vastutama. See olukord on juba keeruline. Ma ei kujutagi ette, kas sellisele inimesele on võimalik selgeks teha, et elu ei toimini nii. Nad on süüdimatud. Ilmselgelt ei saa me oletada, et kui inimene saab 18, on ta täiskasvanud. Osad noored on juba ammu enne seda küpsed ja teised on veel 25 ja ikka veel lapsele omase käitumisega. Minul oli väga raske suhestuda enda vanustega, sest nende maailmapilt polnud pooltki nii kaugele arenenud, kui minu oma. Ma tundsin pidevalt ennast üksi, sest mul ei olnud oma klassikaaslastega millestki olulisest rääkida. Ma mõistsin, et nad ei saa aru minu muredest selviisil nagu ma oodasin. Olen alati tundnud , et saan vanema generatsiooniga palju paremini läbi. Juba umbes 5 aastasena ma eelistasin oma vanaema tuttavate seltskonda sellele, et minna õue teiste lastega mängima. Ma olin pigem üksi, tänu sellele tembeldati mind imelikuks. Nüüdki, olles 20, ma ikka veel tunnen , et enamikud minu vanused ei mõista mind ja mina ei mõista neid. Minu väärtushinnanud on paigutatud teitsmoodi, siit see lõhe tuleb. Kindlasti on minu suguseid veel ja veel. Tööl ma puutun kokku eakamate naistega ning nendega mul sellist tunnet ei ole. Nad on elu näinud ja on hoopis teise mõtlemislaadiga, väärtustades pereelu ja oma lähedasi. Täiskasvanuks saamine on pikk ja individuaalne protsess.
Minu arvates üks täiskasvanud inimene on laia silaringiga, väärika ameti ja kindlate arvamustega, oluliste elukogemustega inimene, kes on vaimselt piisavalt küps mõistmaks, et elus on olulisemaid asju, kui televiisor , aina uuenevad nutitelefonid, lõputud peod või meelemürgid. Ma siiralt loodan, et ühiskond hakkab rohkem propageerima perekonnaväärtusi ja paneb rõhku sellele, mis on tõesti oluline. Ainult nii hakkavad meil kasvama tublid täiskasvanud inimesed, kes oskavad vastutada oma tegude eest.