Miks said endistest liitlastest vaenlased? (0)

Miks said endistest liitlastest vaenlased?
Arutlus
Pärast Teist maailmasõda oli maailm jagunenud kaheks: sotsialismileeri maad ( NSVL , Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria , Ida-Saksamaa), riigid ( Jugoslaavia , Albaania) kes raudse eesriide taha ei kuulunud, kuid olid kommunistliku valitsemiskorraga, ning riigid, kus valitses demokraatia. Demokraatliku Lääne-Euroopa ja USA vahel tekkis tihedam koostöö, kuna kardeti järjepanu suurenenud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu edasist pealetungi. Sellise maailma jagunemise järgi hakati lääneliku demokraatia ja idapoolsete riikide diktatuuri (antud juhul sotsialismi) ideoloogiate vastasseisu nimetama külmaks sõjaks.
Suure sõja lõppedes on liitlasteks saanud USA, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Nõukogude Liit. Kuna NSVL oli selleks ajaks saanud väga võimsaks riigiks eelkõige oma sõjaväe suuruselt, ei soovinud Prantsusmaa, Inglismaa ja USA idariigiga suhteid halvendada ning juba Teherani konverentsil anti NSV Liidule luba annekteerida Balti riigid. Ka ülejäänud Ida-Euroopa riikidele lubati, et iseseisvust nad ei kaota. Nad liidetakse NSVL koosseisu, kuid lisaks kommunistliku valitsemisvormi peale surumisega. NSVL lõi 1949. aastal koos Rahvademokraatlike maadega Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, millega saavutati kontroll sotsialismileeri riikide majanduse üle. Kõik otsused ja valikud arutati lõplikult läbi ja võeti vastu Moskvas, kus asus antud nõukogu peakorter. Samuti saavutati kontroll korra üle VLO ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooni loomisega . See oli sotsialismileeri sõjaline blokk , kus osalesid kõikide liikmesriikide armeed . Need olid liidetud ühtsesse süsteemi, mida juhtis Moskva . Iseseisvalt ei olnud neil luba tegutseda. Lääneriigid ei olnud tegelikkuses täielikult kursis raudse eesriide tagustest tegemistest. Nad küll nägid füüsiliselt naaberriikide arvelt laienevat sotsialismi levikut kuid suurel määral ei saadud selle vältimiseks midagi teha.
Laostunud Euroopa toetus peaaegu täielikult Ameerika Ühendriikidele. Seetõttu pidas Ameerika oluliseks demokraatia hoidmist ja levitamist ning Euroopa ülesehitamist, mille rakendamiseks anti tagastamatut rahalist abi. Siiski oli selge, et NSVL surub ühe rohkematele Euroopa riikidele peale kommunismi nii kommunistlike parteide kui sõjalise survega . Seejärel oli selge, mis tegema peab – kommunismi levikut tuleb pidurdada. Selleks esitas 1947. aastal USA president Truman Kongressile ettepaneku abistada riike, kes võitlevad relvastatud kommunistliku vähemuse või kommunistliku välissurve vastu. Antud poliitikat hakati nimetama Trumani doktriiniks . Selle esimeseks rakenduseks oli Marshalli plaan, millega pakuti 17 Euroopa riigile abi. Eesmärgiks oli luua juurde töökohti ja ehitada elamuid kuna sel juhul ei pooldaks rahvas enam ka kommunismi ideoloogiat. Abi pakuti ka sotsialismileeri riikidele, kuid need ei võtnud pakutut vastu, sest muidu oleks olnud võimalik kontrollida raudse eesriide tagust majandust ning oleks tulnud loobuda ettevõtete riigistamisest. Samuti asutati 1945. aastal läänes Ühinenud Rahvaste Organisatsioon , mis põhines Atlandi Harta põhimõtetel. Organisatsioonis hakati välja töötama rahvusvahelisi seadusi, mis pidid kaitsma mitte ainult riike ja rahvusi vaid ka üksikisikuid võimude omavoli eest.
Kõige suuremaks erinevuseks lääneriikide ja NSVL vahel olidki nende ideoloogiad, mis erinesid drastiliselt. Ameerika Ühendriigid pidasid oluliseks demokraatiat, milles on valitsemisel suur osakaal rahva arvamusel ja kodanikuõiguste austamisel ja nendega arvestamisel. Diktatuuri puhul, mis valitses Nõukogude Liidus, oli aga ainuvõim valitsejal. Vaid need teemad, millest valitseja huvitus olid poliitikas vastuvõetavad ning sellega kaasnes tihtipeale valitseja vastutuse puudumine oma tegude ees, mis tulevikus avalduda võivad. Diktatuuri riigis elavatel kodanikel on piiratud sõnavabadus ning isegi nende mõtteid ja tõekspidamisi mõjutatakse vastavalt valitseva korra tõekspidamistele lähtuvalt mitmete propaganda meetoditega. Tõepoolest oli Teise maailmasõja perioodil nii lääneriikidel kui Nõukogude Liidul oli ühine siht purustada natsionaalsotsialistlik Saksamaa, sest sealne olukord oli muutunud vastuvõetamatuks. Kuna aga NSVL ja USA valitsemise vormid on kategooriliselt erinevad – sellega seoses ka mõttelaad – on täiesti arusaadav, miks tekkisid sõja lõpus antud riikide vahel lahkhelid, mis omakorda viisid liitlaste vaenlasteks muutumiseni.