Miks noorus alati hukas on (6)

Miks noorus alati hukas on

Iga inimene läbib oma elu jooksul sellise etapi, mida me nooruseks nimetame. See on aeg, täis lusti ja rõõmu ning tihtipeale ka valu. Tänapäevase elurütmi juures on tihtipeale vanemad inimesed jäädvustanud oma meeltesse nooruse kui eluea , kus noored ainult pidutsevad, tegelevad kriminaalsete tegevustega ning tarbivad meelemürke. Sellest tulenevalt võib ühistranspordis tihti pealt kuulata, kuidas vanem põlvkond räägib, et kui hukas on ikka noorus, kuid mitte ühtegi sõna sellest et kui tublid tänapäeva noored on. Sellest tulenevalt võib küsida, et kas noorus on ikka hukas?
Nooruse all tuleb mõista seda, et see on elu parim aeg teha seda, mida hing ihaldab. Kahjuks paljud ei mõista seda, et seda tuleb teha mõistuse piires ning tulemuseks ongi purjus noorukid linnatänavatel kes oma eakaaslasi peksavad ning lõhuvad võõrast vara. Samas ei ole olukord nii masendav , kui tundub sest suurem osa noori on siiski terve mõistusega ning nad oskavad oma tegude eest vastutada, ometigi et nad midagi halba korda ei saada. See kõlakas, mida pensionärid mööda ilma levitavad nooruse hukust, on täiesti absurdne.
Omal ajal, kui vanurid veel noored olid, siis ma ei usu mitte mingil juhul, et nende nooruspõlv möödus nii ilusalt nagu nad vähemalt väidavad. See, et pensionärid tänapäeval sellist lollust suust välja ajavad nooruse kohta on lihtsalt kas igavus või on neil mõnigat sorti tabletid jäänud hommikul võtmata. Ise olid nad samas vanuses täpselt samasugused ning võibolla et isegi veel hullemad, sest tänapäeval liigub info kiiresti ning iga väiksema asja kohta tehakse meedias palju kära, et küll mingi nooruk istus joobes peaga mootorsõiduki rooli või mida iganes, aga ma võin ilma kahtluseta väita, et umbes 40 aastat tagasi oli täpselt samasugune olukord, kui külapoisid tahtsid minna tüdrukuid tooma oma Jawaga ning lenksu taha istuti ka „kergelt” napsise peaga. Ainus vahe on selles, et sellisel ajal ei tehtud palju kära iga väiksema rikkumise kohta. Kuid tänapäeval on kohe kõigil teada, et kui istuda auto rooli juuatäis peaga. Ning see annab turul toimuvale vanurite mokalaadale õiguse vanduda nooruse üle parasjagu kui neil mõlgub meeles oma noorus, mis oli kordi hullem.
Õnneks leidub inimesi, kes ei pea noorust hukka läinuks ning arvavad et tänapäeva noored on väga viisakad ja abivalmid . Sellised inimesed on paljumõistvad ning avara silmaringiga, kuna nad mõistavad ja mõtlevad, et millised nad ise olid kunagi. Nad ei hinda noort tema tegude järgi, sest välimus on tihtipeale petlik. Kui tänava peal tuleb vastu mõni noor, kes on ennast punkariks teinud või ära needistanud, siis ei saa kohe öelda, et tegemist on mõnda sorti kaabaka või pätiga. Äkki see noor käib hoopis laulukooris laulmas või pühapäeviti kirikus või kus iganes, ning mida ma öelda tahan on see, et välimuse suhtes ei otsustata tegude üle.
Noorus on avastamiste aeg. Proovitakse kõiksuguseid uusi asju, milleks on tihtipeale meelemürgid või alkohol ning olukord ei ole hulluks läinud nagu tunduda võib, sest see on asi, mis on kestnud põlvest põlve. Kui asja kainelt mõelda, siis noored ei ole absoluutselt hukas. Pigem on hukas inimesed, kes arvavad et noored on hukas. Sellisel kujul hormoonide möllamist ning maailma avastamist pole võimalik peatada. See on üks elu osa, ning on olnud läbi aegade. Kui kedagi üldse süüdistada milleski, siis selleks oleks ürginimesed, kellest arenes välja pikapeale normaalne inimene. Arvatavasti juba ürgajal keerasid noored ahvid üksteisele käru, varastasid mõnelt ürglinnult munad ära, et kõht täis saada, või loopisid üksteist nende munadega. Selle kohapealt võin ma mainida, et kui asja nii pidi mõelda, siis ei ole põhimõtteliselt ükski tänapäeva noor hukas. Pole mõtet norida selle kallal, mis on olnud aegade algusest peale elu loomulik osa. Kui ma peaks mõtlema nii nagu need „hukkamõistjad” kartuli müügi järiekorras, siis peaks ma ka hakkama soiguma selle üle, et miks kõik vanad inimesed küll nii kortsus on ja miks nad nii kängus on ja palju veelgi.
Sõna lõpetuseks võin üldistavalt väita, et noorus on olnud hukas aegade algusest peale, kuid see on niivõrd loomulik, ning pole mõtet rääkida noorusest kui hukas eluperioodist, vaid kui lihtsalt noorusest ning jätta sõna hukas ära. Me kõik teame, et mingil hetkel saab noor inimene sellest kõigest üle ning muutub samasuguseks igavaks halliks hiireks, kuhu hulka kuuluvad kõik korralikud inimesed ning ta võtab oma elus mingi kindla sihtmärgi silme ette. Noorus on ja jääb selliseks nagu ta on, ja mitte miski ei ole muutunud alates minevikust ja ka ei muutu tulevikus.