Põlvkondade igipõline vastuolu (6)

Põlvkondade igipõline vastuolu
Vaid mõtetes võib unistada , kui huvitav oleks mängida džinniga. Kuid kui mõelda, et selleks idamaiseks munasjutuvaimuks on põlvkondadevahelise vastuolu põhjus, siis muutub see unistus pigem õudusunenäoks. Noored ei mõista vanu ja vanad ei mõista noori – see on olnud nii juba sajandeid. Miks on see nii, et põlvkonnad peavad omavahel pidevat võitlust ja selgusele ei jõuta arvatavasti niipea? Või peaks ütlema, et nad peavad hoopis võimuvõitlust? Kas väide, et noorus on hukas , on tänapäeval õigustatult öeldud?
Iga põlvkonna esindajad on kurtnud või üritanud vahel lausa appi karjuda, et noorus on hukka läinud. Tõsisasi on see, et sellist juttu räägivad enamasti eakamad isikud, kelle lapsepõlv on juba kauges minevikus ning tihtipeale lahterdatud kausta, mida võib nimetatatud unustatud mälestusteks. Kui nemad väidavad seda tänapäeva noorte kohta, siis on vähe tõenäoline, et samal ajal on neil mõtetes tõsiasi, et aastakümneid tagasi mõeldi neist samamoodi. Inimese vananedes ununevad paljud asjas, olulisemaks saab perekond ja karjäär ning muututakse korralikeks, auväärseteks ja käitutakse vastavalt oma mõtetes väljakujunenud eetikanormidele. Kuigi nad on unustanud oma lapsepõlve patud ja ulakused, võiksid nad sellele siiski tähelepanu pöörata, kui nimetavad tänapäeva teismelise hukka läinud põlvkonnaks. Seeläbi muutuksid pinged põlvkondade vahel veidikenegi vabamateks. Siinkohal võib öeda, et noorus on hukas olnud juba ammustest aegadest, kuid küsimusele, kas see on alati püsinud samasugusena, saab vastata vaid pikemal mõtisklemisel.
Ühiskonnareeglid – need kehtisid kunagi, kuid tänapäeval ei taheta seda enam millegipärast tunnistada. Põhjus on vist selles, et neid ei olegi enam. Kui sotsiaalsed normid olid veel kindlaks määratud, siis räägiti lastele juba varases eas, mis on lubatud ja mis mitte. Tolle aja noorukitel ei tulnud mõttessegi vanematele inimestele midagi vastu öelda, kui neid korrale kutsuti. Tänapäeval on see saanud tavaliseks, et haugutakse vastu, minnakse vanadele inimestele kallale, kui tekib tunne jõu üleolekust ning peetakse end väärtuslikemaks, kuid seda kõigest suurest egoistlikusest. Õnneks mõned eakamad ei jäta asja niisama ja üritavad siiski midagi lapse käitumises parandada. Kuid kui nad otsustavad juhtunust lapsevanematega arutleda, siis tuleb sealt arvatavasti vabandus , et laps ei kuula neid. Kuid kes selles süüdi on? Miks leida vabandusi tühjast taskust, kui ei süveneta toiunu tuumale ? Arvatavasti jääb puudu oskustest, kogemustest ja probleemi mõistmisest. Peresiseselt pole piire paika pandud – see tähendab, et lapse jaoks puuduvad need ka väljaspool kodu.
Kuid ei saa väita, et kunagi olid noorukid alati korralikud ja käitusid vastavalt ette määratud moraalsele tasandile . Olen kuulnud vanematelt inimestelt, et nende ajal polnud lubatud isegi bussiga ringisõitmine ning vanemad olid selle kategooriliselt ära keelanud. Kuid ega see siis ei heidutanud, sest nad sõitsid ikkagi, aga pidasid sealjuures silmas, et ei satuks tuttavate tähelepanu alla ja oleksid ühistranspordis viisakad. See asendas neile tänapäevalikku kaubamajandes aja veetmist. Nende üheks lõbustuseks oli ka koerte ärritamine. Iseenesest mõistetaavalt oli see aga vanemate poolt taunitav . Kui käidi võõraste aedades puuvilju näppamas, siis oli kogu plaani põhiliseks osaks eeskiri , et mitte midagi ei tohi lõhkuda.Tänapäeval on see juba eesmärgiks muutunud – kõik ettejuhtuv tuleb lõhkuda. Siinkohal tuleb aga välja tõsiasi, et kunagi olid noored vahel küll ulakad, kuid tänapäeval on see võimendunud barbaarsuseni.
Seda, mis lastele nüüdisajal peaaegu normiks on saanud, nimetati veel pool aastasada tagasi vabaks kasvatuseks, kus järeltulijaile oli hakatud palju enam lubama, kui see varem tavaks oli olnud. Rohkesti leidus neid, kes tollal levima hakanud kasvatusliberalismi eest hoiatasid ja laste ranget suunamist pooldasid; aeg läks aga edasi ja dikteeris oma nõudmised. Kirik kui endisaegne tooniandja oli kõrvale jäetud, vanemliku ja koolikasvatuse kõrvale ilmusid aga üha enam ka teised tegijad - kõigepealt kino , siis televisioon - esialgu küll süütu ja abitu - ja muusika, mis noorte esituses järjest radikaalseks ja metsikumaks muutus. Nüüd on laste peamiseks kasvatajaks saanud miljonipealine lohe - Internet , millest nad kahjuks otsivad sügavaid teadmisi vähem kui odavat aja surnukslöömise võimalust, selle kõrval aga haukavad ka väärteadmiste kõntsa. Normid on muutuvad – inimesed on muutuvad – sellega oleme jõudnud tänapäeva barbaarsuseni.
Viimasel ajal on koolivägivallast palju juttu olnud. Õpilased muutuvad aina isekamateks. Isegi veel teismeliseikka jõudmata lapsed tikuvad oma oraalset ja füüsilist ülemvõimu näitama mitte ainult kaasõpilaste, vaid ka õpetajate suhtes. Pole siis ime, kui õpetajad viimases hädas politsei poole pöörduvad, et saaksid oma põhilist tööd, laste õpetamist, jätkata. Suuremates koolides juba töötavadki turvamehed, aga need, sageli umbkeelsed tegelased, on õpilaste poolt tihti naljanumbriks muudetud. Kas varsti tuleb meil mõnel pool toimiva munitsipaalpolitsei kõrvale luua ka koolipolitsei? Tekib küsimus, et mis on tänapäeval üldse kool? Laste lõbutsemispaik? Kuid vandalism ei ole ju lõbu, aga kes sellest ikka peale mõne terve mõistusega isiku aru saab. Võrreldes kunagist kooli ja selle korda tänapäeva omaga , siis jääb mulje, et nüüdisajal on sellest saanud üks suur naljanumber, kus saab aega veeta. Seda küll mitte kõigi arvates, kuid väga paljud mõtlevad siiski nii.
Nii nagu tänapäeva banaalsuse ja veidruse vastu ei aita kunagised ühikonnareeglid, ei aita paraku ka koolihuligaanide puhul. See, et nende korralekutsumine saab käia ainult vanemate rahakoti arvel, ei ole ülekohus, vaid trahv nende tegemata jäänud kodutöö eest: iga lapsevanem vastutab oma mudilase arengu ja väljakujunemise eest. Kõik algab siiski ju kodust. Noorus oli hukas sajandeid tagasi ja on ka tänapäeval, kuid nüüdisajal on see mitmekordselt võimendunud. Džinn on pudelist välja lastud ja teda sinna tagasi ajada pole enam võimalik.