Seksuaaleetika (0)

Seksuaaleetika

Laste saamine ja abort
Seksuaaleetika käsitleb eetilisi küsimusi, mis on seotud seksuaalkäitumisega, näiteks armastuse, iha, ahistamise jms. Seksuaaleetika valdkond tegeleb suguelusse puutuva moraalsuse ning ebamoraalsuse põhjendamisega.
Esimeseks probleemiks seksuaaleetikas oleks laste saamise ning abordiga seotud eetilistest probleemid nagu: kas naisel on täielik õigus oma kehale ning ta võib sellega teha, mida ise soovib; millised küsimused kerkivad seoses rasestumisvastaste vahendite kasutamisega.
Mõnedes maailma piirkondades üritatakse laste saamist riiklikult piirata, et lahendada ülerahvastumise probleemi. Piiramise vastu esitatakse religioosseid või naise rollist ja huvidest lähtuvaid põhjendusi.
Nagu näiteks on hiinas ühe lapse poliitika. Neid peresid, kus on vaid üks laps hellitatakse n.ö. rohkem. Antud juhul pered ei pea tasuma maksu oma laste eest, nagu seda peavad tegema vanemad, kellel on rohkem järeltulijaid. Ka on suuremad toetused ja muud soodustused.
Kas eetiliselt on õige riigil piirata laste saamist? Olgu, arusaadav on ülemaailmastumine ja et riigil pole ressurssi kõiki uusi kodanikke ülal pidada, koolitada jne. Aga samas, lapsed on ju hea elu – majanduse kasvu ja kõige positiivse alus. Hiinas on küll rahvaarv väga suur, aga siiski ei tohiks vanemaid panna situatsiooni ette, et nende ainus laps jääbki ainukeseks, või siis ohverdada oma sissetulekut ja elukvaliteeti.
Teisest küljest kui näiteks võtta mõni pisem riik – kasvõi Eesti, siis seljuhul just üritatakse õhutada inimesi järeltulijate saamiseks. On ju palju erinevaid suuri toetusi – sünnitoetus, lastetoetus, perekonna toetus ja muud soodustused. Arusaadav on, et meie rahvastik on vananemisjärgus, naised tahavad pigem teha karjääri kui traditsiooniliselt koduperenaine ja lastekasvataja olla. Kuid mida teeb meie riik paarikümne aasta pärast, kui tööjõuline elanikkond on minimaalne ja järgi on jäänud vaid riigikulul elanikud – pensionärid?
Võibolla peaks riik rohkem kasutama õhutamistaktikat, aga kindlasti mitte vastupidist meetodi – laste juurde saamiseks riigi elanikkonda keelama ära abordid ja muud valikvõimalused naistel oma elu ja paljunemist planeerida.
Palju on vaieldud ja arutletud abordi üle. Kas on abort on eetiline tegu, kas see on samuti mõrv nagu teise inimese tapmine . Tekivad küsimused, et millal siis algab elu ja milline on sündimata lapse moraalne status ? Kas on õigus otsustada kellegi teise ellujätmist või tapmist?
Mina isiklikult ei ole abordi vastu, sest kui tõesti majanduslik seisukord ei võimalda kedagi teist peale enda ülalpidama, kas siis on mõttet tuua last maailma, kus tal ei ole hea olla, kus ei ole kõiki võimalusi mida ühele lapsele vaja on? Ma saan aru naistest, kes ootavad lastesaamisega kolmekümnendate eluaastateni, mil seljatagune on rahaliselt kindlustatud, mil sa tead, et nüüd saad sa oma lapsele võimaldada head elu.
Ning abort on ka võimalus neile, kes on n.ö. narkomaanid, pärilikke raskete haigustega jne. Kui su sündimata lapsel diagnoositakse haigus, mis ei lase tulevikus ei su järeltulijal ega sul endal enam normaalset elu elada, kas on siis motet siia ilma veel selliseid inimesi tuua? Jääda terveks eluks oma lapse hooldajaks – sest sa tead et ta ei saa kunagi elus, täiesti iseseisvalt hakkama. Pigem teha abort ning mingi ajapärast proovida uuesti.
Ka on abort ainus võimalus vägistatud naistele, miks sünnitada laps, kelle isa sa vihkad? See õhutab ju omakorda ka viha oma lapse vastu.
Nii et minu meelest on abort võimalus, oma valik ning ka seega vabadus ise otsustada, mis oma eluga edasi hakata. Kindlasti ei oleks eetiline riigi poolt abordid keelustada.
2. Prostitutsioon

Teiseks seksuaaleetika probleemiks valisin prostitutsiooni, kuna see teema on siiski meil ka praegusel ajal päevakorras, õnneks küll mitte niiväga kui umbes kümme aastat tagasi.
Rakenduslikus eetikas keskendutakse prostitutsiooni teema kahele põhiküsimusele: esiteks, kui eeldame, et prostitutsioon on ühiskonnas ebasoovitav, kas selle seadusega keelamine on piisavalt õigustatud; teiseks, kui prostitutsioon on tõepoolest ebasoovitav, siis kas sellepärast, et seda peetakse ebamoraalseks ning kui prostitutsiooni peetakse ebamoraalseks, siis miks.
Prostitutsioon on läbi aegade olnud üks madalaim amet naiste jaoks, prostituutide peale vaadatakse alati ülalt alla, kuid samas, see on sissetoov amet ning meeste poolt tasustatud. Kui mehed, mõningal harval juhul ka naised, ei vajaks prostituudi teenuseid, siis ei oleks ju ka prostitute vaja ning ajapikku haihtuks see töö minevikku .
Prostitutsioon tundub tõesti ebaeetiline , sest nii ei ole ju sobiv käituda – müüa enese keha kellelegi keda sa isegi ei tunne. Ka levivad prostitutsiooniga erinevad suguhaigused, mistõttu samuti vaadatakse halva pilguga prostituutide peale. Kuid kindlasti on ka selliseid naisi, kes oskavad ennast kaitsta ning ka selliseid kes naudivad seda tööd – naudivad anda meestele selliseid kogemusi mida nende oma naine kodus ei suuda.
Võibolla mõndadel naistel ei olegi muid oskusi oma sissetuleku teenimiseks, võibolla neil ei ole valikut, kas olla prostituut või mitte, seega kas teistel inimestel on õigus neid ühiskonnas maha kanda – märgistada nad häbiplekkideks ning sõimata neid ebamoraalseteks ?

3. Ohtlik seksuaalkäitumine ning seksuaalne vägivald

Ohtlikku seksuaalkäitumist käistleva alateema alla kuuluvad järgmised eetilised küsimused: kui suur on inimese seksuaalne vabadus; mida võib endale lubada, ilma et tungitaks teise inimese isiklikku sfääri; kas ahistamiseks võib pidada näiteks silmsidet, ebadiskreetseid vihjeid või n-ö abielukohustustest kinnipidamise nõuet.
Raamatutest, ajakirjandusest ning meediast peegeldub kindlasti pidevalt probleeme seksuaalse vägivalla kohta. Tihti räägitakse laste väärkohtlemisest ning ka vägistamistest. Milline seksuaalkäitumine on moraalne – milline mitte.
Kindlasti ei ole eetilised mitte mingisugused situatsioonid seksuaalse vägivalla ning ärakasutamise osas.
Näiteks hiljuti olnud juhtum, kus vanaisa kasutas seksuaalselt ära oma kahe aastast lapselast. Kas on normaalne, näidata oma seksuaalseid vajadusi üles kaheaastase tüdrukutirtsu peal, kes antud asjadest ei tea mitte midagi ning kes ei oska ka oma murest rääkida sest ta ei saa veel aru, mis on õige ja mis vale. Või siis lapsevanemad, tihtipeale just maakohtades, väiksetes külades, kes seksivad oma järeltulijatega, ning ähvardavad lapsi, et kui nad asjast kellelegi piiksatavadki siis tapavad nad ennast ära ja laps jääb siia suurde ilma täiesti üksi. Muidugi laps on vait ja kannatab. Aga mis toimub nende inimeste peas, kes naudivad sellist asja ? Miks ei ole karistused nii ränkadele tegudele veel karmimad? Kas meie valitsus, et mõtle, et siit tekivadki meie noorsoo enesetapu mõttet, eluaegsed trauma ja viha üldse mingisuguse seksuaalsuse vastu.
Sama kehtib ka vägistamise kohta, me kuuleme ju pidevalt, et kuskil keegi vägistati ära, kuskil liigub mingi pedofiil – liputaja – vägistaja ringi. Kui inimesed üldse peaks moraalsusest ja eetikast midagi teadma, ei ole mitte mingil juhul eetiline kasutada seksuaalselt ära inimest, kellele igasugune selline tegevus vastumeelt on. Sellised juhtumid omakorda tekitavad inimestes suuremat hirmu ja vastikustunnet.
4. Alaealised ja seks

Praegusel ajal on eriti päevakorda tulnud teema alaealiste ja seksi kohapealt . Praegune Eesti Vabariigi seadus ütleb, et seksuaalvahekorras üle 14 aastasega, tema omal vabal tahtel, ei ole seaduse poolt karistatav . Samas tahetakse seda vanusepiiri tõsta 16 peale.
Kas lastel on eetiline n.ö. lapsi teha, tegeleda täiskasvanute asjadega?
Alati aga ei saa lapsi süüdistada ning väita et tänapäeva noorus on hukas. Meie ühiskond ning selle kodanikud ise õhutavad päevast päeva inimesi seksima. Ükskõik kuhu sa vaatad või mida sa vaatad, kuskil leidub alati mingisugused seksuaalseid vihjeid. Ning inimeste poolt – tihtipeale just need alaealised saavadki süütuse kaotamiseks õhutust oma sõpradelt – tuttavatelt või isegi õdetelt – vendadelt. Tuleb ju uhkustada oma saavutustega ning ka suurendada uudishimu, mis see küll olla võiks, millest kõik räägivad ja mis nii hea peaks olema.
Ei saa väita, et meie noorte täiskasvanute maailma varakult astumine midagi väga ebamoraalset oleks. Sest ühiskond ise ju taotleb seda päevast-päeva. Kuid minu meelest pole ka õigustatud selle keelamine, nii kaua kui noored on vastutustundlikud ja piisavalt haritud. Kui teatakse juba sellest suurest probleemist, et süütuse kaotamise piir on läinud 12-14 aastaseni, siis võibolla aitab vaid nende harimine, et noored oleksid teadlikud millega nad tegelevad ja kui suuri riske nad võtavad.
Seadust ka muuta ei tohiks, sest tänapäeva noorte suhted algavad juba 12 aastaselt, võibolla isegi nooremate seas. Ka minul on olnud sõbrannasid, kes 12 aastaselt nägid välja kui 16 ning ka käitusid enam-vähem vastavalt. Seega, kui nemad omal ajal vaatasid 18-19 aastaseid poise, nendega suhtes olid ning võibolla isegi voodielu elasid, ei olnud see siis karistatav, nad tegid oma enda valikuid . Ning ütleme kui 15 aastane hakkab 17 aastasega käima ning vanem pool saab paari kuu pärast 18, kas ta peaks siis oma paarilise maha jätma, sest seaduses on määratud vanuse alam pool vaid 16?
Ning kui isegi kool ja riik ei peaks eetiliseks nii noorte seksuaalõpet, siis tuleks oma panus teha igal lapsevanemal, ning seletada oma maimukestele millega nad tegelevad ja kas see on normaalne sellises vanuses või ei.
Kasutatud materjal :
http://www.eetika.ee/seksuaaleetika
ning näited oma peast , enamus teksti ise kirjutatud.