Muistne Eesti vabadussõda (0)

11.- 13. sajand oli suurte ristisõdade ajastu. 1180Ndate alguses saabus Väina liivlaste juurde vaimulik Meinhard. 1186 . aastal pühitseti ta liivlaste piiskopiks. Vaja oli kutsuda sõjalist abi ning selle tegi teoks Meinhardi järglane Bertold, kes tõi 1198. aastal kohale esimese ristisõdijate väe ja lõi liivlasi lahingus, ise ka seejuures hukkudes. Uueks piiskopiks sai Breemeni toomhärra Albert . Ta seadis eesmärgiks raiaulatusliku ristisõja. 1201. aastal rajas Albert Riia linna. Mõõgavendade ordu (asutatud 1202. aastal) loojaks oli Theoderich . 1208. aastal tungisid sakslased koos latgalitega Ugandisse. Selle käigus rüüstasid erinevaid külasid ja süütasid Otepää linnuse. 1210 . aastal piirasid eestlased sisse sakslaste tugipunktiks kujunenud Võnnu linnuse. Eestlased varitsesid jälitajaid Ümera jõe ääres ning lõid vaenuväe puruks.
1221. aastal piirasid mõõgavennad koos liitlastega sisse Viljandi linnuse, mis oli Sakala tähtsaim keskus. Sõjategevus kestis selle ümber viis päeva. Eestlastele oli lahing edukas. 1212 . aastal sõlmiti üldine vaherahu kolmeks aastaks. Vaherahu polnud eestlastele soodne. Leedulased korraldasid sakslaste loal röövretke Sakalasse. 1215. aasta algul tungis ristisõdijate, orduvendade, piiskopi vägede, liivlaste ja latgalite suur vägi Läänemaale ning korraldas seal tapatalgud. Enne, kui eestlased tollest hoobist jõudsid toibuda, tormas teine vaenuvägi Sakala seni veel rüüstamata põhjaossa, piirates sisse Lõhavere linnuse, mis kuulus Lembitule ( silmapaistev vanem). Linnus alistus. Lembit ja kaitsjad ristiti. Sakslaste vastu korraldati ühendatud sõjakäik. Saarlased ründasid Riiat, läänlased Turaida liivlasi ja sakalased ühes ugalastega latgaleid. Riia all tabas eestlasi ebaõnn. Nad pidid põgenema, sest ristisõdijaid tuli kogedega juurde. Latgalite maa rüüstamine oli edukam , kuid tagajärjeks oli tasuretkede laviin Ugandisse. Ugalased ristiti.
Eestlased leppisid liitluse kokku Polotski vürstiga, kes retkele minnes kokku kukkus ning suri. Polotsk jäi kõrvale, kuid see-eest aktiviseerusid Novgorod ja Pihkva. 1217 . aasta kevadel ümbritsesid gorodlaste-pihkvalaste vägi Otepääd, mida kaitsesid sakslased . Venelastele tulid appi ka saarlased, harjulased ja sakalased. Piiramine oli raske, kuid lüüa said lõpuks siiski linnuse kaitsjad.
Eestlaste vägi kogunes Navsti jõe äärde. Kokku tuli tervelt 6000 meest. Plaan oli minna Riiga. Mõõgavendade ordu ja sakslaste juhid nägid ohtu ning marssisid eestlastele ootamatult kiirelt 3000- mehelise väega vastu. Vaenuväed kohtusid 21. septembril 1217. aastal Viljandist põhja pool. Eestlased pidid olude sunnil põgenema ning neid jälitati ja aeti taga mööda metsi ja soid , kus neid langenult leiti peaaegu tuhat . Langenute seas oli ka Lembit. Vaenlaste tähtsaimaks langenuks oli liivlaste vanem Kaupo . 1218. aastal sõlmis piiskop Albert kokkuleppe Taani kuninga Valdemar II- ga ning kutsus teda appi.
1219. aastal maabuski taanlaste vägi tulevase Tallinna, toonase Lindanise all. Vanemad lasid end ristida , kuid kogusid seejärel mehi ning ründasid taanlasi kolme päeva pärast. Lahingu lahendas taanlaste kasuks Rügeni saare slaavlaste vürst Vitslav oma väesalgaga. 1220. aastal üritas olukorda segada end ka Rootsi. Rootsi vägi maabus Läänemaal ning hõivas Lihula . Peale kuninga lahkumist piirasid saarlased linnuse sisse. Eestlased saavutasid täieliku võidu. 1222 . aastal randusid taanlased Valdemar II juhtimisel Saaremaal. Jällegi saarlased piirasid linnuse sisse, vaenlased sunniti alistuma. See võit juhatas sisse muistse vabadusvõistluse.
Saksa-liivi-läti vägi tungis Viljandi, mis pärast kahte nädalat piiramist alla andis. 1224. aasta kevadel tegid mõõgavennad esimese katse Tartut vallutada- katse luhtus. Sama aasta augustis piirati linnus taaskord sisse. Piirajaid saatis edu. Järgnesid tapatalgud, milles hukkus ka Vjatško. Ellu jäeti vaid üks suzdali sõdalane, et see Tartu sündmustest Venemaale sõna viiks. Sellega oli Eesti põhiosa vallutatud.
1224. aastall jagati vastuvallutatud maad. Hermann (alberti vend) sai Ugandi ning valis residentsiks Otepää. Sakala läks Mõõgavendade ordule ja nende võimu keskuseks sai Viljandi. Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa kuuletusid paavstile. Lõuna-Eesti läks sakslastele ja taanlased said Rävala-Harju.
1227. aasta algul asus ristivägi Saaremaa poole. Vägi jõudis üheksandal päeval Muhu linnusesse. Seal toimusid järjekordsed tapatalgud ning edasi liikus ristivägi Saaremaa tugevaima, Valjala linnuse poole. Seal pakuti rahu ning vastased võtsid selle vastu. Ristiti vanemate pojad, hiljem linnusekaev. Algas massiline ristimine , mis kestis mitmeid päevi.