Mida ma muudaksin Eesti õiguses (0)

Õigus on riigi poolt kehtestatud normide kogum, mis on loodud inimeste käitumise reguleerimiseks ja mille järgimist kontrollib riik. Igpäevaelus on loendamatu hulk erinevaid situatsioone, mille paigutamine juuriidilisse raamistikku on erakordselt keeruline. Tihti põimuvad omavahel erinevad maailmavaatelised, kultuurilised, eetilis- moraalsed , religioossed ja eksistentsialistlikud mitmetimõistetavused, vastandudes isiksuse otsustusvabaduse ja inimõiguste valdkonda kuuluvate teaamadega.
Üheks eeltoodu eredaks näiteks on eutanaasia ehk halastussurma temaatika. Eutanaasiat saab olemuslikult liigitada kaheks: aktiivseks ja passiivseks. Aktiivne eutanaasia kujutab endast surma otsest esile kutsumist, passiivne aga lihtsalt ravi lõpetamist. Kuigi mõlemal juhul on tegemist ühesuguse, letaalse, lõpuga protsessiga, on nendega seotud probleemid oma olemuses eripalgelised. Lisaks nö. puhttehnilisele problemaatikale lisandub kasiksuslike eripäradega seonduv . Haigeid on nii öelda mitut tüüpi: on selliseid, kes ise on täie mõistuse juures ja aga ka vegetatiivses seisundis haiged.
Vegetatiivses seisundis olevate haigete puhul arvan, et pean ma eutanaasiat õigustauks. Kuid seda vaid juhul, kui isikul on meditsiiniliselt vastuvaidlematult tõestatud teadvusele tuleku võimatus. Kuigi ka selle puhul on mitmeid vastuargumente. Samas tekitab küsimusi , kas me oleme tänaste teadmiste juures võimelised andma 100% kindlusega hinnagut patsiendi tervenemise prognoosi ohta. Iial ei või teada, mis imesid võib sündida ja eutanaasiaga välistatakse automaatselt see võimalus. Lisaks vegetatiivses olekus inimese puhul ei tahaks vast keegi olla otsuse vastuvõtja . See võib küll olla lähisugulaste soov, kuid lõppliku otsuse peab siiski vastu võtma arst.
Teisena vaadeldes täie mõistuse juures olevaid haigeid. Tänu eutanaasiale saaks vabastada raskelt haige inimene kõikidest võimalikest piinadest. Lisaks tihti maksavad kõik ravimid palju ning kuna haige ise ei tööta, siis peavad teda üleval hoidma ja ravikulusid tasuma lähisugulased . Kui aga meditsiiniliselt on tõestatud, et haigus ei allu ravile , siis arvan, et oleks kohane, et antakse võimalus eutanaasiaks. Seda muidugi ainult seljuhul kui patsient on avaldanud selleks otsest soovi ja haiguse ravimatust on kinnitanud arstid, kuid ka sellel on nõrku kohti. Nimelt eutanaasia puhul peab inimene olema emotsionaalselt stabiilses seisundis ja mõistma ümbritsevat adekvaatselt. Tihti võib inimesel haigusega kaasneda depressioon ja just selle najal tahetakse vastu võtta nii lõpliku otsust. Seega arvan, et enne eutanaasiat oleks vaja tingimata rakendada palliatiivset ravi, mis kujutab endast haige mõjutamist psüholoogiliselt, “süstides” positiivsust.
Ühe eutanaasia sarnase toiminguna on olemas ka nii öelda abistatud enesetapp, ka see on seadusega keelatud. See kujutab endast inimese vabatahtliku soovi surra iseenda käe läbi, kuid sellega on seotud ka teine isik, kellelt on saadud näiteks vastavad ravimid selle sooritamiseks. Kui tavalise eutanaasia puhul on lõpliku otsuse tegijaks arst, siis abistatud enesetapu puhul inimene ise.
Usu mõistes on eutanaasia kristliku moraaliga vastuolus . Piibli jaoks on elu püha ja see on patt võtta iseendalt elu võtta. See kajastub Jumala kümnes käsus. See, mida ei ole inimene endale ise andnud, ei tohiks ka ise ära võtta. Igal inimesel on ainult üks võimalus eluks ja selle lõppemise puudub võimalus selle tagasi saamiseks.
Veel ühe halva küljena võib välja tuua selle, et kuigi eutanaasia puhul on osaliselt tegemist hea asjaga, võib ka seal hakata vohama kuritegevus. Pole raske dokumentidest teha võltsinguid ja see läbi kedagi surma suhu saata.
Kuigi eutanaasial on nii halbu kui ka häid külgi, siis usun, et igal inimesel peaks olema õigus oma elu üle ise otsustada ja soovi korral halastusurma surra. Seega arvan, et see on minu jaoks üks punktidest, mis vajaks Eesti seadusandluses muutmist , kuid kindlasti peaks riik säilitama kontrolli selle üle.