Michelangelo Buonarroti (0)

Michelangelo Buonarroti
Referaat
Koostaja:Marko Heinmets
Michelangelo Buonarroti
Itaalia skulptor, maalikunstnik , arhitekt, luuletaja ja üks barokkstiili teerajajaid Michelangelo Buonarroti sündis 6.märtsil 1475 aastal Capreses, Arezzo lähedal.
Michelangelo võimas looming, milles elustuvad antiigi vormid ja ideed, moodustavad itaalia renessansskunsti tipu. Ruumi ja keha dünaamilise käsitlusega rajas ta tee barokki. Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii suurena , et ei jõudnud neid hiljem valmis teha. Ainuke lõpetatud suurtöö on Sixtuse kabeli laemaal.
1488. aastast õppis Michelangelo Firenzes maalikunstniku D.Ghirlandaio juures, skulptuurialase väljaõppe sai ta aastatel 1489- 1490 Bertoldo di Giovannilt. Ta tutvus Medicite juures nn. Platoni akadeemias humanismiideedega ja see kujundas oluliselt tema antiigihuvi.
Ta töötas vaheldumisi Firenzes ja Roomas, 1494-1495 aastail Bolognas ja aastast 1534 lõplikult Roomas, kus ta ka suri 18. veebruaril 1564. aastal.
Kunstniku varast loomingut mõjutasid antiigiuuringud (tutvumine Lorenzo de`Medici antiigikoguga ) ning Giotto , Masaccio, Donatello ja J. de Quercia teosed. Varased teosed kajastavad heroilist usku inimvõimete kõikevõitvusse.
Tähtsamad noorpõlvetööd on "Pieta`" Roomas Peetri kirikus (u.1498-1501) ja "Taavet" Firenze Akadeemia muuseumis (1501- 1504 ); viimases avaldub tugev antiikskulptuuri mõju. Vorm on suurejooneline, hoogne ja rahutu ning väljendab ekspressiivselt suurt sisepinget ja jõudu. Looming on suurejooneline ja kirglik, tema kujutatud inimesed on nii kehalt kui vaimult tugevad.
Maalide erakordne plastilisus ilmutab autori skulptuurieelistust. Michelangelo on kujutanud inimfiguuri, alasti keha ja taotlenud anatoomilist täiuslikkust. Kuus erakordselt mahukat tööd hõivasid järgnevaks 60 aastaks kogu ta loomejõu; seejuures tegutses ta esmajoones skulptorina.
1505 . aastal kutsuti Michelangelo Rooma paavst Julius II hauamonumenti looma. Selle jaoks raius ta muu hulgas valgest Carraras marmorist 5,5 meetri kõrguse võitluseks valmistuva "Taaveti", "Moosese" ( 1515 /16) ja "Aheldatud orja" (1513). Hauamärk , mille kallal ta 30 aastat töötas, jäi lõpetamata, katkestatuna aina uutest tellimustest.
Aastatel 1508 - 1512 maalis Michelangelo Vatikanis Sixtuse kabeli laemaali, mis kujutas piiblilegende maailma loomisest kuni suure veeuputuseni, lisaks on seal veel stseene ning isegi pilte argielust; umbes 500 m -sel pinnal umbes 350 figuuri, ei olnud tema eesmärk luua ühtset ruumi illusiooni, vaid kujutada mitut ruumi.
1534.- 1541. aastail lisandus " Viimse kohtupäeva" stseen altariseinal, mis kujutab viimset kohtupäeva, kus Kristus mõistab kohut elavate ja surnute üle. Selles maalis ei ole enam jälgegi kõrgrenessansile omasest rahust ja selgusest ning siin on Michelangelo jõudnud juba baroki piirimaile. Sixtuse kabeli maalingud kuuluvad Michelangelo kui maalija tähtsamate teoste hulka.
Michelangelo hilisemas skulptuuriloomingus ilmnevad järkjärguline eemaldumine antiigiideaalidest ning üha suurenevad maneristlikud kalduvused. Michelangelo looming on oluliselt mõjutanud hilisemat kunsti.
Ehitusmeistrina kavandas ta Rooma Peetri kiriku kupli , mis küündib 132 meetri kõrgusele, ja Kapitooliumi väljaku. Projekteerides, oma üht suursaavutust, Rooma Peetri kirikut, lõi Michelangelo uue, tervikliku komositsiooniga tsentraalehitise: tegi keskkupli avaramaks ja kõrgemaks ning suurendas seega ruumimõju. Seda ehitist iseloomustavad veel harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimastest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täiuslikkuses kui monument oma loojale, maapealsele inimesele.
1532 valmis Michelangelo joonistuste ja luuletuste kogu, mis koosneb suuremalt jaolt armastuslauludest soneti vormis ning mis olid peamiselt pühendatud Rooma aadlikule Tommaso Cavalierile. Kunstniku loodud lüürikas avaneb vapustav sisevaade üha üksikumaks jääva inimese hinge. Michelangelo loomingut imetlesid juba ta kaasaegsed, nimetades teda "jumalikuks".
Michelangelo loomingutee kestis umbes kuuskümmend aastat. Et ta töötas nii kaua, siis kajastuvad tema töödes need muutused, mis kunstis selle aja jooksul toimusid, kajastub ka renessansi asendumine barokiga.