Metsanduse ajalugu Venemaal (0)

Metsanduse ajalugu Venemaal
Metsade kasutuse, halduse ja seadusandluse võib laiaslaastus jagada üheksasse erinevasse perioodi. Alustades 8. sajandiga kui metsi ja metsamaid kasutati täiesti vabalt, lõpetades praeguse hetke olukorras, kus Venemaa metsandus püüab järgi jõuda Euroopa seadusandlusele ja tavadele.
Periodiseering:
Esimene periood 8. sajand - 12. sajand
Teine periood 13. sajand - 16. sajand
Kolmas periood 17. sajand - 1725)
Neljas periood (1725- 1798 )
Viies periood (1798- 1832 )
Kuues periood (1832-1888)
Seitsmes periood (1888-1917)
Kaheksas periood (1917-1991)
Üheksas periood 1991 – tänapäev
Esimesel perioodil kasutati metsi Venemaal vabalt ilma piiranguteta ja polnud ka seadusandlust ega muid piiravaid tegureid, samas neid polnud ka vaja. Mets oli pühapaik. Ajaloodokumentides on maakategooriaid mainitud väga harva, sest mets oli kui looduse loomulik osa. Rohkem eraldati metsamaad ja muud maad stepialadel. Esimesed seadusandlikud aktid pärinevad kümnenda sajandi algusest. Omandi õigusest ja piiridest hakati rääkima 11. sajandi alguses, kui omandi hulka hakati arvama ka metsa ja muud maid. Tehti seda märkimise teel puudele puudele kividele. Esimene kirjalik seadusandlik akt, mis on säilinud pärineb 1134. aastast.
Teine periood metsanduses tõi kaasa olulise seadusandliku arengu, nimelt võis metsamaid hakata pärandama oma teistele inimestele edasi. 1485 aastal andis vürst Ivan III välja akti, millega keelati kloostri metsade avalik kasutamine. Ei keelatud mitte ainult metsaraiet vaid ka muid kasutusvõimalusi. 1551 aastal kiideti nn „100 artikli nõukogu” poolt heaks uus koodeks , mis sisaldas kõige muu hulgas ka metsade regulatsioone.
Kolmas periood tõi suure muudatuse seadusandluses, mis tähendas seda, et anti välja esimene metsade kasutust ja säilitamist reguleeriv eraldiseisev seadusandlik akt. Üks regulatsioon näiteks lubas tsaaril lõigata erametsa ilma mingi tasuta. Samas teine keelas igasuguse loata tegutsemise kus iganes metsas. Maksud stepialadel olid palju kõrgemad kui põhjapool, kus metsa oli küllaga. Esimene rahvusliku tähendusega metsaseadus pärineb 19. nov 1703 aastast, mis nõudis kõikide jägede äärsete metsade ülevaatamist, suurte jõgede ümbruses 50 versta ja väikeste ümbruses 20 versta ulatuses. Tsaar Peeter I oma regulatsioonidega saavutas metsade üle suure kontrolli.
Neljas periood tõi kaasa suured muudatused metsade omandi ka kasutamise küsimustes. Keisrinna Elizabeth Petrovna kuulutas kõik tsaar Peeter I poolt kehtestatud regulatsioonid kehtetuteks. Tema ajal anti võimalus omanikele oma metsamaad müüa, samuti ka vabaduse teha oma metsadega mida iganes. On tehtud ülestähendusi, et 1782 aasta seadustega lõppes metsade kaitsmise ajajärk ja algas piiramatu kasutamise aeg. 1786 aastal jagati metsad regioonidesse – põhja, kesk ja lõuna metsad.
Viiendale perioodile oli iseloomulikuks jooneks olid metsanduse juhtimise detsentraliseerimine. Loodi uued ametikohad – metsaülemad ja metsavhaid. Lahendati mitmeid parktilisi küsimusi metsade omandi, metsade kaitse ja parema juhtimise suhtes. Perioodi vältel kujunesid välja riigimetsade tüübid: metsad toetamaks soola tootmist, laevaehitusmetsad, linnametsad, hobusekasvatuse metsad, vürstiriigimetsad.
Kuuenda perioodi väga märkimisväärne muudatus toimus 1848 aastal kui suur metsaosakond jagati kuueks väiksemaks allüksuseks: inspektsioon, metsamajandus , metsade kaitse, metsade haldus, metsade kasutus ja arvepidamine. 1843-1846 leidsid aset muutused kohalikus metsavalitsemises, nimelt kaotati ära kohalikud metsaülemad ja metsnikud ning nende vastutus anti metsade inspektoritele. Kolmeks peamiseks eesmärgiks määrati kaitsta metsi hävimise eest, maksimeerida kasum ja tõsta metsasust seal kus vaja.
Seitsmendal perioodil leidsid suuremad muutused aset peale Põllumajanduse ja Riigivarade Ministeeriumi loomist 1896. aastal. Metsnikele anti suurem voli metsa majandada oma äranägemise järgi ja esimest korda ajaloos koostati ka plaane järgmise aasta tegevuseks. Võeti vastu mitmeid regulatsioone tõhustamaks puidukaubandust, tõstmaks kohalike metsnike võimu ja reguleerimaks metsade müüki.
1913. aasta metsaseaduse määrustik jagunes kuueks põhipunktiks:
1. Metsade säilitamine ja kaitse
2. Riigimetsad
3. Riigimetsad mis pole
4. Erametsad
5. Avalikud ja vaidlusalused metsad
6. Metsanduse regulatsioonide rikkumine
Kaheksandat perioodi nimetatakse Nõukogude Venemaa metsanduse ajaloos kui seitsme sammu perioodi, kui 1923 aasta metsaseadus sisaldas 7 põhilist peatükki:
1. Sissejuhatus
2. Riigimetsad
3. Kohalikud metsad
4. Erilise tähendusega metsad
5. Metsamaade ülekandmine põllumajanduslikku kasutusse
6. Riigi metsade majandamise osakonnad
7. Metsade säilitamine
1943 aastal jagati metsad kolme erinevasse gruppi majanduslike ja ökoloogiliste omaduste alusel. Esimesse gruppi kuulusid metsad, mis olid erineva kaitse all ja limiteeritud kasutusega. Kolmanda grupi metsad olid tööstuslikuks kasutamiseks ja puidu varumiseks. Teine grupp oli segu kahest eelmisest. 1947 aastal loodi Nõukogude Venemaa Metsatööstuse Ministeerium . Venemaa metsade majandamine tsentraliseeriti ja viidi Vene Föderatsiooni alluvusse 1966 aastal. Üldiselt oli metsanduspoliitika nõukogude ajal riigi surve all.
Viimane, 9. periood andis metsandusele teise tähenduse kui seni. 1993. aasta 3. märtsil vastuvõetud metsaseadus defineeris mõisted „mets” ja „metsafond”. Samuti oli seadustes sees jälle jätkusuutlik metsade majandamine. Samuti eraldati metsatööstu metsamajandusest. 1997 aasta metsaseadus lõi jällegi uue taseme metsade majandamisel. Loodussäästlik ja jätkusuutlik areng, metsade ratsionaalne ja jätkusuutlik majandmaine, bioloogilise mitmekesisuse kaitse