Meeste ja naiste võrdõiguslikkus Eestis (0)

Meeste ja naiste võrdõiguslikkus Eestis - müüt või tegelikkus?
Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg ütleb, et sooline võrdõiguslikkus on inimõiguste, avaliku hüve ja demokraatia küsimus. Laiemas mõttes tähendab see sellist olukorda ühiskonnas, kus kõik inimesed on vabad arendama oma isiklikke võimeid ja tegema valikuid , mida ei piira traditsioonilised soorollid ning -stereotüübid ja naiste ning meeste vaheline hierarhiline võimusuhe. Kitsamas mõttes tähistab meeste ja naiste võrdõiguslikkus poliitikavaldkonda, mis tegeleb ühiskonna kahe kõige suurema sotsiaalse grupi – naiste ja meeste sotsiaalsete suhete, sealhulgas võimusuhete  tasakaalustamisega. Kas meeste ja naiste võrdõiguslikkus on müüt või tegelikkus?
Võrdõiguslikkus on Eesti ühiskonnas tekitanud eriti palju diskussiooni just viimasel ajal. Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse alla saab lahterdada võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. Esimest korda sai võrdõiguslikkus laiema diskussiooni osaliseks naiste konverentsil 1989. aastal. 26. detsembril 1991 ühines Eesti Vabariik naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise konventsiooniga. 1999. aastal otsustas Eesti liituda Euroopa Liiduga, kus naiste ja meeste võrdsete võimaluste küsimused moodustavad sotsiaalpoliitika üle selgepiirilise valdkonna. Eesti Riigikogu võttis Soolise Võrdõiguslikkuse Seaduse vastu 7. aprillil aastal 2004. See puudutab võrdväärse töö eesti võrdse tasustamise küsimusi, naiste ja meeste võrdset kohtlemist tööelus ning töö-ja pereelu ühitamise probleeme.
Võime ju teha seadusi ja rääkida, et kõik on võrdsed, kuid tegelikult nii see ei ole. Siiani püsib sotsiaalne, poliitiline, kultuuriline ja majanduslik ebavõrdsus. Näiteks võttes palgavahesid ja poliitikat. Õppeasutustes saavad meesõpetajad rohkem palka kui naisterahvad ja ärivaldkondades samuti. Paljudel ametikohtadel on see vahe koguni 15%. Poliitikas on esindatud ainult üksikud naisterahvad ja seda põhjendatakse vastusega, et naised on nõrgem sugupool . Kui võrrelda Eesti poliitikat Soome ja Rootsiga , kus naisi on vähemalt pool, siis Eestis on naiste esindus poliitikas kõigest 13%. Samuti karjääri redelil liiguvad naised aeglasemalt ja tippu jõuavad vähesed, vaatamata sellele, et Eesti naiste haridustase on kõrgem kui meestel.
Arvatakse, et naised peaksid olema ainult koduperenaised, kasvatama lapsi, tegema süüa ja hoolitsema kodu eest. Isegi meie klassis kostus eelmine aasta lause „Naised kööki“, see oli muidugi naljaga, kuid siiski, sellistest pisiasjadest tekivadki suuremad probleemid. Kuna olen ise naisterahvas , siis arvan, et kindlasti peaks naistel olema meestega samaväärsed õigused. Väikse palganumbri pärast on naised hakanud tegema karjääri ja pürgima kõrgemale. Selle tulemusena sünnitatakse hilisemas eas või ei soetata lapsi üldse. Niigi on töökohti vähem, kus naised töötada saaksid. Naised ju ei lähe metsa võsa lõikama või kõrgetele tellingutele ehitama. See on küll võimalik, aga siiski naistele natuke ülejõu käiv.
Usun, et võrdõiguslikkuse probleemi ei ole võimalik lahendada, sest viga on meie ühiskonnas. Selleks, et midagi muuta tuleb alustada iseendast. Ainuke võimalus vähendada meeste ja naiste vahelist lõhet on kasvatada uut põlvkonda sellises vaimus , et naised ja mehed on võrdsed ning teha seadusi, mis seda tõesti kinnitaks. Eestis on vändatud isegi film  “Tööl ja kodus ehk sooline võrdõiguslikkus Eestis”, et näidata tegelikku seisu meeste ja naiste vahel. Seega meeste ja naiste võrdõiguslikkus on praegu täielik utoopia, aga kui me väga pingutame ja selle nimel töötame, siis võib olla kunagi on see tegelikkus.