"Mees,kes teadis ussisõnu" essee (0)

Religiooni ja trendide problemaatika Andrus Kivirähki teoses "Mees, kes teadis ussisõnu"
Teose tegevus toimub umbes 13. sajandi Eestis. Seda võib järeldada, kuna inimesed olid hakanud metsast küladesse kolima , mis aga teatavasti toimus ristisõdade ajal. Metsas elati vanade tavade järgi. Osati ussisõnu ja taltsutati nende abil metsloomi. Näiteks võib tuua selle, et põder kutsuti ussisõnadega enda juurde ja siis tapeti söögiks. Ussisõnade abil peeti näiteks ka hunte piimaloomadena.
Minategelaseks on Leemet , kes on külas sündinud ja viimane ussikeelt valdav mees maailmas. Teoses joonistub pilt, et rästikud on kõige targemad ja õpetanud välja teised loomad, kaasa arvatud inimesed. Metsainimsed olid madudega suured sõbrad. Inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ja esialgu polnud kellelgi plaani kolida rästikute mõjusfäärist ära. Ilmselt kellegi tihedast läbikäimisest ussidega said inimesed endale geneetilise pärandusena mürgihambad. Kristlastest sakslaste saabumisega toimus aga suur muutus, mida võib nimetada massipsühhoosiks. Perekonnad hakkasid aina rohkem metsast küladesse kolima. Rästikud aga suhtusid nendesse perekondadesse põlgusega ning isegi ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust mõista. Külades oli elu silmnähtavalt raske. Loomaliha söömise asemel nähti vaeva viljakasvatamise ja leivasöömisega. Kas tõesti kolisid inimesed metsast ära selle tõttu, et külades oli moodne elada? Oldi valmis kannatama ränka vaeva ja vastikut toitu ning astuma pigem sakslaste ikke alla. Paistis , et usse vihati. Vihkamise põhjus oli selles, et käimas oli ristimise periood ning ristisõdijad tulid Eesti paganaid ristima. Arvan, et ristisõdijad pidasid ussisõnade oskajaid põlisusundite järgijateks. Põlisusundite uskumine aga ei toonud alati kasu. Näiteks Leemetil oli metsas elades naaber, kes sundis oma tütart Hiiet jooma hundipiima, kuigi Hiie organism ei talunud seda ning ajas oksendama.
Külas elades unustati, kes oldi enne küladesse kolimist ja kus kohast tuldi. Unustati vanad tuttavad ja kombed ning tavad. Külades olid kirikud, kus kuulati jumalasõna. Jeesust hakati kummardama ja rääkima tema pidevast teenimisest. Metsaelanikele see ei meeldinud, kuna nemad ei kujutanud ette, et nad peaksid kedagi teenima . Jeesuse ja rüütlite uskumisega mindi samas ka liiale. Väga naljakas koht teoses on see, kui külaelanikud hobuse väljaheidet uurisid ja maitsesid ning teada soovisid , mis maa hobune sellel uhkel rüütlil küll olla võis. Mingi mälestus küll külaelanikele jäi, kuid tekkis mingi väärastunud arusaam. Hakati uskuma haldjaid ja libahunte.
Täiesti tavaline oli see, et kui mees läks sõtta, võttis perenaine perre karu. Sellest võib järeldada, et oli karulembene sodoomiakihk. Leemet sündis külas, kuna Leemeti isa tahtis seal elada. Kui aga Leemeti isa sõjast tagasi tuli ning karu tal kogemata pea otsast hammustas, hakkas Leemeti ema karusid vihkama ja kolis koos lastega metsa tagasi. Leemeti õde elas elu lõpuni karuga koos. Kui aga külas Jeesust uskuma hakati, siis hakati karu kartma
Uuendustega on küll alati midagi head kaasas, kuid samas kaovad vanad tavad. Tähtis ei ole see, mis elus juhtub, vaid kuidas me seda tõlgendame. Uuendustel olid omad head ja halvad küljed. Iga asi, mis juhtub, on millekski vajalik, ning samamoodi oli ka küladesse elama asumine vajalik, kuna lõppkokkuvõttes see arendas meie ühiskonda. Muidu elaksime võibolla siiani metsas?